Jõulureede õhtumeeleolu

Leebet rahu

lumekahu

meie talveööde sisse

rõõmsat ootust

õndsat lootust

usku uude minemisse

Armastus ruudus

Tänulikkus

kannatlikkus

truudus

mitte uhkus

ega pilkamine

mitte kõrkus

tühi ja pime

vaid armastus

armastus ruudus

 

Jõuluõlled käärivad

Kusagil taevatõrte sees käärib

juba näe jõuluõllede humal

poriseks heledaid mõtteid määrib

väiklaste kisa 

vali ja rumal

ometi palju armastust väärib

inimeseks et saamas on jumal

 

Soe detsembripimedus

Ei ole valgust 

on sumedalt soe

detsember peab meie sees pidu

läbi ta hallide päevade koe

aimub meie elude ridu

Aimub meie valude tulevärk

tema küünlaleekide säras

seljas meie rõõmude õnnesärk

üks aasta on minemas ära

Nagu Juhan Liiv oleks saatnud

Iga päev on pikk kui aasta

raske kanda südamel

tujutõrva

mõttesaasta

settib hingeservadel

Settib

varjab päevavalge

peidab päikse minu eest

Kus on minu rõõmualge?

Kaduma saand minu seest…

Käin ja otsin

hüüan 

hõikan

et ei närbuks elutaim

pimedusest eemal põikan

tugev veel on eluvaim

 

Hingedepäeval

Hinged tuules hüüavad mu nime

sinnapoole lahti 

aken

uks

süütan küünlad

et ei oleks pime

hingepuu 

et ei jääks lehetuks

Oma mõtete eest olen pelus

sügisudu sisse kaotan end

nõnda õrnalt 

kui ei iial elus

unes kallistas mind surnud vend

 

Ainult õnn on iseoma

Ise oma nutud nutan

ise oma naerud naeran

ise oma valud talun

ise oma palved palun

ise oma vead ma laidan

ise ennast hädas aitan

ise oma leinad leinan

Iseoma on mu meel

iseoma on mu keel

iseomad on mu teed

iseomad otsused

Lähen kuniks antud aega

kuigi tunded musta laega

kuigi hämarad on rajad

ohverdatud maad ja majad

elu enda altarile

elu ütleb

mine

mine

Ära vaata seljataha

ära kurda

mis jäi maha

See on iseoma saatus

näitemängu viimne vaatus

Ehk veel kuskil homse taga

iseoma õnngi magab

ootab hilist tulijat

iseoma olijat

Iseoma mõtetega

iseoma võtetega

olles pikalt kannatlik

Kõik võib olla võimalik

 

Usus ja lootuses

Hiidiisop oma õites 

veel kumalasi toidab

ja köögis vaikselt

pühitakse lõõre

Ja homsest saadik üldse 

september meile koidab

teeb aeg mu ajus

omatahtsi sõõre

Ja ega muud mul pole

kui need mu oma päevad

mis mulle antud

need ma võtan kanda

Ma usun

loodan ikka

kui rasked mööda läevad

on elul mulle

paremaidki anda

Kõik marjad

Kõik marjad jäid ootama põõsasse

ja õunadki puu alla rohtu,

küll otsisin hommikust õhtusse - 

ei leidnud ei rõõmu, ei lohtu.

Siis neelas mind tumedaim sügavik

ja paljud, kes pöörasid selja, 

kuid käsi nii soe ja nii sõbralik

lõpuks ikka tõmbas mind välja. 

Mis sellest, et rajad on rohtunud

ja tagasi enam ei tulda. 

Need, kellega siin ilmas kohtunud…

Nüüd kohtume teisel pool mulda. 

 

Mina laulan

 Suvi süütab küünlaid

Juba käivad hallad

Silmapiiri taga

Sügis radu tallab

Mõni laulab rõõmust

Mõni laulab valust

Mina laulan metsa

keskel vanast talust

Valu, rõõm ja lein

Miski torkas mu kanda,

kui jooksin ma paljajalu

oma õhtute randa. 

Jajah…

See oligi valu. 

Nii hästi maitses üks sõõm

minu päevade peekrist.

Jajah…

See oligi rõõm

ja elu otsustav teerist. 

Kui mu hooletuid näppe

riivas varitsev lõikehein

(jättes verevaid täppe),

siis teadsin - see oligi lein. 

Kuum punane vein

Punaseks veiniks on käärimas tikker

kuumus käib mööda mu aju ja randasid

Kusagil kaugel on kärkimas pikker

vaikus ja väsimus valvab mu kandasid

Vaikus ja väsimus ja see must madu

see kes mu õue peal siugles kui peremees

ehk nüüdseks vonkleb ta teisemaid radu

ehk ta ei oota mind männi all muru sees

Kuigi see maa kuulub rohkem küll neile

neile kes olid siin enne kui inimliik

asjata arvame 

et kõik on meile

kaduvad oleme 

ja see on inimlik

 

Popsiplika

Mu sääred on sääskedest söödud

ja käsivarredki ka

te küsite kas olen löödud

ei mõista ma vastata

või

ma olen üks popsiplika

just nagu mu emagi

ainult laulude poolest rikas

nii oli ka temagi

ma ju räägin et vales ajas

pean elu ma elama

mis sest et küll suuremas majas

aga popsiplikana

 

Kuum ja niiske

Truubis lõhnab nõgi

päev on kuum ja niiske 

Peipsi tagant hiilib jälle sadu

voolab aja jõgi

niinekoorest viiske

kannan käies olematuid radu

Äike rõhub meeli

hing on hell ja raske

olla tahaks ainult siin ja praegu

hapraid pillikeeli

paatund mõttevaske

puutun nagu mulle antud aegu

 

Kõrs

Rästad rabistavad juba kirsipuudes

äikest aina äikest näitab ilmaradar

rohimise väsimus on sõrmeluudes

lõhnab angervaks ja kuldne hobumadar

Elamise väsimus on üle kõige

igapäevatüdimus käib mööda aju

igaüks ei ole lille rõõmuhõige

mõni meist on kõrs all raske rahesaju

Need kes kõrreks loodud ega need ei hala

aga tühja tilulilu ka ei salli

mõni kõrs on tugev nagu taevatala

hoiab püsti selle päeva tumehalli

Päeva milles sadada võib kurja rahet

päeva milles puhuda võib leebeid tuuli

päeva milles saadavad meid miljon pahet

päeva milles lained löövad üle muuli…

 

Ööviiulid

Pizzicato öistelt viiulitelt

kostab minu magamisekambri,

tumedatelt taevariiulitelt

alla kallab kõuepilve ämbri

algav juuli.

Suvesüda ainus

põhjamaal, mis meile siin on antud.

Nendes lõhnades jääb purju kainus - 

kõik on üürike ja armust kantud.

Kõik need lõhnad, hurm ja kesköövalgus!

Kuidas ka ei hoiaks!

Läheb ära…

Igas lõpus peidus uus on algus.

Kuniks jätkub elamiseks sära.

 

Vihmasel suvel

Vihmasel suvel

Tiigid on triiki

Üks naine läheb ära

Nii lihtsalt

Tugitoolis istudes

Ja vennaga juttu rääkides

Nõksatab äkki pea

Istuma jääb vaid keha

Hing on juba kusagil mujal

Mitte kerget elu ei pea sa paluma

Vaid kerget surma

Oh kuidas tahaks ka… 

Punane pojeng

Nüüd õitseb jälle punane pojeng

ja kõik on nagu ikka

kui algab juuni

on elu

sünd

ja surm

on ilu

õnn 

ja hurm

ja taevateed sääl pikka

sa kõnnid Kuuni

kui õitseb jälle punane pojeng

 

Kui laps käis kodus

Me päevad nagu pudemed ja puru

kaduvad kui õietolmgi vihmaveel

ja rohelisest rohelisem muru

ja inimlaps kes alati on teel…

Ühest Lea fotost inspireerudes

Kui kustub leek ja tuhmub säde

ning lahti sõlmitud saab ling,

siis loojangusse ära läheb

üks õrn ja helevalge hing… 

Minul on nii

Muretult elasin maakeral

Kodusel turvapallil

Nüüd aga kõnnin kui noateral

Iga minut on kallis

Rahu ja rõõmu mis toob

….

Minu jaoks palju on muutunud

Maailma uueks meil loob

Kurjus mis hingi on puutunud

Nüüd tuleb kõndida noateral

Mitte kukkuda katki

Selsamal endisel maakeral

Teha saab parematki

Kaplinskiga kahasse

Säälpool tiiki vanas kreegivõsas

õitseb murdunud haruga puu

suures punases kukerpuupõõsas

siristab põõsalind

kes siis muu

Nagu allnõlva sarapikuski

ammu siristas seesama lind

küllap pilvede imelikkuski

ülalt tunnistab mind ja ka sind

Paljud on juba ammugi ära

paljud on siiski ikka veel siin

ei tea kas enam ootabki värav

või on kinni

ette lükatud riiv

 

Metsas ja rabas

Linnast läksin ma tagasi rappa

puude ja põõsaste vahele

kõrred kargasid seelikusappa

ja ruumi jätkus siin kahele

Ruumi jätkus ja ööd olid kuumad

aasta läbi kestis siin suvi

elasime kui metsikud puumad

või hoopiski kaks turteltuvi

Kuni ilm pööras sootumaks ära

ähvardas

karjus

hüüdis ja huikas

ja selle koleda keele kära

taas me rakkude mälus tuikas

Nii ma peidan end metsas ja rabas

puude ja põõsaste vahele

antaks elu veel maailmas vabas

kõigile

ja meile kahele