Ma olin
noor
ilus
ennasttäis
ilmatark
ülbe
hoolimatu
kannatamatu
tihtigi tige
mõtlematu
mõistmatu
tõekuulutaja
õigusemõistja
kõiketegija
kõiketeadja
targutaja
ütleja
Tegelikult olin lihtsalt rumal
Nüüd olen ilus puhas vanainime
vaikne ja vagane
mõtleja
Nii palju kevadeid
on kätest pillatud
ja minevikku teid…
need kõik on sillatud
Kui tuleb jälle uus
mis talvest äratab
siis lilles
lehes
puus
hing jälle säratab
Saab kõrgeks metsasaal
ja sinitaeva võlv
ning kullerkupumaal
sind ootab lapsepõlv
Sind ootab pääsusilm
ta kirbe roosa lõhn
ja leebe kevadilm
ning lapsekäsi kõhn
kel peos on pajupill
Ja õhtud helisevad
Siis oled lepiklill
Siis oled ise kevad
Keerutab
lennutab
edelatuul
vihma ja mulluseid lehti
lörtsi ja lundki veel kevadekuul
kevad ei päriselt kehti
Aga mis kehtib on südamesoe
armastus
palve
ja lootus
hallide päevade kangaste koe-
lõngadest põimitud ootus
Enne veel, kui muutun mullaks,
oma emaks-isaks saan,
nende tegusid ja mõtteid
ajas vastu peegeldan.
Mina tulen minevikust,
tulevikku ma ei tea.
Sellist, mida ma ei taha,
üldse tegema ei pea.
Mul on päris oma maailm,
väljast väike, seest kuid suur.
Sinna mahub väga palju,
sääl ei kasva kurjajuur.
Meeleldi ma muutun mullaks,
millest võrsuks pajupuu,
kelle okstel õhtueeli
jalgu puhata võiks tuul.
Mullast võetud, mullaks saanud
nagu esivanemad.
Sääl, kus kirikute tornis
kikkad rõõmsalt kirevad.
