Südamesse löödud haavast
tilkuv veri hüübib
paakub
pikapeale muutub kiviks
kivinenud süda haakub
mõtetesse
Mustaks riviks
lükib elu kõik need päevad
mis ei ole enam samad
läbi imbunud on vaevast
tagasi ei pööra aega
olevik on musta laega
Lootuseta ka ei saa
tema hele tähena
valgustab me taevast
Akendel kollased kardinad
ja toal on kollane põrand
maja ees kivist trepi sees
on aegade murenend mõrad
Maja ees kivist trepi peal
on kadunud põlvede sammud
ja kaseseemneid ja unustust
nutte mis nutetud ammu
Nutte mis alles veel nutmata
on selles kollases majas
ja naerud on ära peidetud
praeguses tumedas ajas
Ja meie ei tea kui kaua veel
see maja on koduks meile
sest kaunimad ajad maailmas
on ikka alati
eile
Kolm risti koduväravas
kolm väikest tüdrukut
nii paksult riides
et käsi liigutada ei saa
seisavad vaikides
külmas märtsiöös
kuni ema toas asju pakib
Ei
Kõik ei taha lahutada meelt
vaid koguda see hoopistükkis kokku
ja pigem vaikida kui lüüa lokku
ei riidu kiskuda
ei kanda keelt
Ei
Kõik ei taha kukutada riiki
kui puudub mammon
siis ei köida võim
see on üks sootuks omamoodi hõim
kes sisemisi helinaid on triiki
ükssama kude neil
ükssama lõim
Ja saatusega lepivad nad viiki
Oma rada ajada
oma laulu lüüa
olgu argipäev või püha
Ainult puhtalt pinnalt
vastu kajada
saatanale
hinge mitte müüa
Seista jalad maas
pea pilvedes
ja heliseda
nagu metsamüha
Tahaksin olla sinise mere kohin
Läheb see viimnegi lumi
ja taevas on jälle kõrge
sillade sinine tuli
tundub veel külm ja nii tõrges
Sillade sinine tuli
põletab õunapuualust
kevad see hooletu suli
haarab meid käsist ja jalust
Kevad see hooletu suli
kustutab varsti need sillad
tulpide punane tuli
põletab viimsedki sillad
Tulpide punane tuli
nartsisside kuldsed leegid
et kunagi oli lumi
seda ei mäleta keegi
Ah mina või?
Ma olen sunnismaine,
ma pärisori oma vabal tahtel,
kel süda kinni lilles, puus ja maas.
Ah mina või?
Ma sünnist saati naine,
kel sügisvihm on praoga hinge pahtel
ja kihlasõrmusel on kiviks paas.
Ah mina või?
See, keda rõhub paine,
kel laule täis on kinnikiilund sahtel
ja ime tundub iga rõõmuraas.
Ah mina või?
Ürgmere rannalaine
ja põlismetsa tormikohin kah veel
ning savikruus ja klaasist lillevaas.
Rõõmud tuleb ise üles leida
keegi neid sul kandikul ei too
iga hommik uue kinda heidab
kirjutades päris uue loo
Iga päev on omamoodi ere
vahel lausa valupunane
tere kannatus
no tere
tere
kus on õnn
see eilne
tunane
Vaata
õnn on ülehomse taga
imepeenikene kuldne joon
seni aga murevoodis maga
kaenlas murekoera niiske koon
Tahaks õige vähe öelda
vähe klahve klõbista
liiga palju tarku sõnu
hirmsasti võib tülita
aga päris vaiki olla
mitte kuidagi ei saa
