Kutsutakse
Enam ei lähe
Hüütakse
Kuid enam ei tule
Olen võtnud endale pähe
Et kustutan tubades tule
Ja püsin sääl paigal ning vakka
Ja olen sääl madal kui muru
Ei kihuta enam end takka
Ega ennast peale ma suru
Ma olen ja ootan ja vaatan
Läbi kitsa kardinapilu
Nii kaua kui taganeb saatan
Ja tumeda maailma vilu
Veel praksuvad ahjud ja kaminad
ja väljas on põlvini lundki,
pea paistavad kevade väravad,
ei näe enam talvest ma undki.
Ei mäleta sind, külm pakaseöö
ja unustan rõhuvad lumed,
su valgele valule käega löön
nii kaua, kui uuesti tuled…
On käes. Juba kaks aastat, aga leidub inimesi, kes ei mõika midagi. Sellised ärritavad mind täiega. Sellised, kes ei tunneta. Justkui kõik oleks endine. Minu jaoks pole. Ümbritsev tundub hirmutav ka looduses, mis enne nii sõbralik ja turvaline oli.
Vaatan oma kaheharulist mändi, kes magamistoa aknasse paistab. Tapjalumi murdis ühest ladvast oksi. Harjun selle pildiga, mis on tuttav lapsepõlve õudusunenäost, kus puud murdusid.
Ma ei pidutse täna. Lihtsalt olen. Pidutsemine ei köida mind enam. Ei laul ega tants. Naer küll. Naeran ikka ja südamest, kui selleks vähegi põhjust on. Naeran laginal ja ennast hingetuks. Kui vähegi põhjust on 🙂
Olen Põhjamaade romaane kümnete kaupa kugistanud ja pean ilmselt vahet pidama, et mitte mürgistust saada. Hirmus intensiivsed suguvõsasaagad, tuugalt kiivalt hoitud süngeid saladusi täis. Alles viimastel lehekülgedel selgub, et koer Molly, kes alajaamas elektrilöögist surma saab, polegi koer, vaid hoopis väike õde Molly.
Et lapsena ära antud õde jõuab käänulisi teid pidi koju tagasi, aga keegi ei taipa seda enne, kui ta oma vennaga lapse saab. Et kolme poja väidetav isa ei olegi üldse nende isa, vaid hoopis poolvend. Jne…
Nüüd tuleb natuke pead tuulutada, kuigi raamatusse põgenemine on muidu päris hea ellujäämisstrateegia, aga ma proovin vahepeal jälle kirvest abi leida. Tõusen voodist, panen õueriidesse ja kahlan läbi sulavee ning üle kiilasjää puulõhkumispaku juurde. Ehk suudan mõne põraka küljest kilde lüüa.
Elu on lill, ütlevad mõned. Võeh, kuidas ma ei salli seda lauset. Või kui ütlen, et rohkem raamatuid minult ei tule, siis ikka keegi suudab pillata selle äraleierdatud fraasi: ära iial ütle iial. Öäkk! Või see: ma tean, mida sa tunned. Ei tea sa mitte sittagi. Kuidas sa saad teada, mida mina tunnen??? Ma küll ei tea, mida keegi teine tunneb.
Novat! Minu jaoks on elu trauma ja traumajärgne stress ja siis natuke selget taevast sinna vahele, aga seda viimast ma eriti ei mäleta. Siiski on nii kerge hingata, kui vahel harva taeva selgeks lööb. Ja alati saab palju halvem olla, nagu optimistid ütlevad :)
Mitte ei mäleta, millisest kirjandusteosest see surematu kirjeldus pärineb, ammu loetud, aga ei unune iial. Noh ja ise ka muidugi tormilise elu jooksul kogenud :) Sõnastus pole enam päris täpne, aga ühe meeletu armuöö värvid küll:
Hommikuks nägi voodi välja nii, nagu oleksid sääl terve öö püherdanud üks ärakaranud madrus ja kaks paksu pordunaist. Ja lõhnas nagu heeringatraaler.
Nii harva, kui ma teen suurema söögi. Täna see juhtus. Riisipada sibula, paprika, tomati ja kukeseentega. Siis ma unistan, et tuleks mõni näljane teekäija, keda saaks kõhutäiega rõõmustada. Aga tänapäeval ei ole neid. Inimesed ei käi jalgsi. See oli kaks sajandit tagasi, kui võeti kepp ja kott ning astuti mööda postimaanteid või külavaheteid. Isegi mina olen lakanud jalgsi kõndimast, sest ma lihtsalt ei taha mitte kusagile minna. Aga sina, näljane teekäija kaugest minevikust, tea siis, et ma täna jälle ootasin sind :)
Olen väike ja vaatan köögiaknast välja. Sääl on üks madal hunnik. Võib-olla on see kartulikuhi, võib-olla pole isa jõudnud veel keldrit valmis ehitada. Võib-olla on see lihtsalt õlehunnik. Päike paistab ja pealmised õled on juba välja sulanud. Läbi madala vesise lume tuleb Uta, naabrite koer. Tuleb aeglaselt ja vaevaliselt, tema jäljeaugud vajuvad vett täis. Uta ronib hunniku otsa kuivadele õlgedele ja heidab pikali. Päikene paistab soojalt, ilm on nii ilus, õhus on juba kevad. Ja mina vist ei tea veel, et see on surm.
Kaduneljapäeva õhtu
saadab päikse viimseid kiiri,
taeva sinisesse kõhtu
neelab kauge silmapiiri.
Neelab kauged kaunid ajad,
talvepäeva viimse valge,
hämarusse kaovad rajad,
tuleb öö - see külmast kalge.
Tulgu!
Veel on külmal radu,
veel ta käigud edenevad.
Kaduneljapäev toob kadu
külmale.
Pea tuleb kevad...
Täna 14 aastat tagasi läks ära mu ema, aga samal päeval on tulnud siia maailma üks mulle armas inimene. Sünd ja surm on lahutamatud. Surm on meil juba sündides kaasas. Surm on suur, suurem kui sünd ja elu. Suur muutja. Paneb hoopis teisiti mõtlema ja õpetab lahti laskma. Sätib asjad uude perspektiivi ja lükkab tähtsusetu kõrvale. Selline on surm, kui ta lähedalt möödub ja sind oma käisega riivab. Täna mul küünlad jälle põlevad, aga ma ei nuta. Aeg nutta, aeg vaikselt meenutada.
Vanad jõrmid mehed
Kõmmeldunud kased
Üle halli taeva
Läeb linnuparve lend
Purukuivad lehed
Kätest lahti lased
Kauget valget laeva
Ootamas näed end
