Uusaastasoov

Et rajud ei lõhuks

et tormid ei tallaks

et pesa peaks tuuli ja vett

Raudlinnud ei lendaks

raudmunad neil nokas

muud polegi soovida et

rajud ei lõhuks

tormid ei tallaks... 

Loen

Lugesin end läbi jõuludest ja loen läbi ka aastavahetusest. Ei tee väljagi, et üks number teise vastu vahetub. Õige mul asi! Las paugutavad ja rõõmustavad. Mind rõõmustab ainult see, et Mörkkö ilutulestikku ei karda. Tema on õues üles kasvanud ja vaatas juba väiksena trepi pealt kogu seda möllu. Siira huviga. 

Kõigepealt Florian Illies "1913. Sajandi suvi". Täiesti lugemata jäänud, kui ilmus, aga seda toredam nüüd millestki nii heast osa saada. 

Kätlin Kaldmaa "Mu tiivad on mu juured". Luuleraamatud on suurepärased, kui sääl leidub palju ruumi ning tühje lehekülgi, vahel ka meelega jäetud, nagu autor kirjutab. Saan teada jahimeeste delikatessid - karukäpp, põdramokk ja nepisitt. See nepisita lugu on väga lahe :)

Karin Kivipõld "Dissonants". Jälle palju ruumi. QR-koodi ma ei skaneeri (ei oskagi) ja helisid ei kuula. Eriti veel kõrvaklappidega, nagu autor soovitab. Kõrvaklappe ma üldse ei talu, halb hakkab. Helid on praegu minu jaoks üldse liiga valjud. Parim heli on vaikus. 

No ja siis see Indrek Hirve ilus roheline "Sünnikaal". Täpselt selline kitsas formaat, nagu mulle luuleraamatute puhule meeldib. Ja kaanepaber, mis käele sametjas tundub ja külmad ning läikivad reljeefsed valged tähed. Küllap loen neid luuletusigi, kuigi...

Ja magustoiduks jääb Tove Janssoni "Nukumaja". Et ma siis loen ja loodetavasti ei tule siia niipea inisema. Või mine tea:)

Süütalastepäev

Süütalastepäeva sula

rullib üle katuse

läbi vermeis südameist ja

üle ilma patuse…

Veel kestab

Rõõmsate pühade soovimine ikka kestab veel. Mul pole need juba kaks aastat rõõmsad. Teadagi, miks. Rahulike pühade soovimist tolereerin, kuigi kõige parem oleks igasuguste pühadeta. Üldse ei vaja mina, aga inimesed vajavad. Püüan mõista. Just praegu mõistsingi - töötavatele inimestele on ju pühad (vabad päevad) õnnistus. Olen selle juba unustanud. Aga minusugused, kes ei tööta, neil pole ju vahet. 

Hullem on ees - aastavahetus. Juba praegu mõni räägib, kui õnnelik aasta tal oli. Seda ei kavatse ma küll mõista, kuidas need kaks viimast aastat saavad õnnelikud olla. Kuigi. Jälle. Ka väga rasketel aegadel oskavad inimesed õnne tunda. Nagu praegu teatud kohtades ja olukordades (mu sõrmed keelduvad täpseid sõnu kirjutamast, et mitte kurja välja kutsuda). Seega. Tehke, mida tahate. Küllap mina oskan eemale hoida ja peitu pugeda, aga surmkindlalt olen ma üks neist, kelle näiteks jõulud ja aastavahetus depressiooni viivad. Ja kes veel sama tunneb, siis üks soe kallistus ja täielik mõistmine. Süda.

Jõulureede

Pilt lööb silme ette

talvehommik kauge

pakane mis paugutab 

majades ja puis

Lilli õitseb aknal

lumeväli lauge

bussisõidukopikad

ema käpikuis

Ema sumpab tööle

kinnituisand teedel

mina sooja teki all 

vaatan koiduund

Läbi une tean et 

see on jõulureede

lapsepõlvehommiku

varajane tund

 

Varsti on pööripäev

Päev pöörab pilgu talve poole

ja püsib pesas mõne aja...

Kas patusele inimsoole 

nüüd sünnib tõesti Lunastaja?

Või sünnib lihtsalt palju kära

ja palju tühja tüdimust?

Ja liiga palju välist sära

ja masendust, mis süsimust?

Kes pole oma hinges tühi,

kel sissepoole lahti uks,

see enda sees peab vaikselt pühi 

ja lärmile jääb suletuks. 

Palve

Kell on kolm, on peaaegu pime,

nii ma istun ja ootan tuult…

Palun taevast, et juhtuks ime: 

oksi rohkem ei murduks puult. 

Ja et tuult ei tuleks liigpalju,

et ta vaikselt vaid lükkaks lund,

et ta korstnas ei uluks valjult,

et ta tooks mulle rahu-und.

Nii ma istun ja ütlen palve

inimeste ja puude eest

ses sügava lumega talves

verevermetes südamest. 

 

Palderjani suhkrutükile

No mis teha, kui oled ülitundlikuks loodud. Kannatada. Ja rõõmustada, kui koidab kergem päev. Ega välised tegurid praegu kuidagi toeta, hoopis vastupidi. Siis tilgutadki palderjani väiksele tumedale suhkrutükile, maitseb kommi eest ja lõhnab nagu vanaemad (polegi varem proovinud), nutad jälle, võtad poole tableti asemel terve Rivotrili enne und ja sortsu unetilkasid ka. Ja saadki magada. Unenäod pole õnneks koledad. Hommikul ärkad päris talutavate mõtetega, kütad maja ja lased armsal mehel magada. Et ta jaksaks, kui tarvis, olla su kõrval. Kui enam üksi ei saa olemas olemisega hakkama. Te ei mõista? Te ei saagi mõista, kui pole ülitundlikuks loodud. Ja kompessassiooniks (kas pole tore sõna, keegi kunagi ütles nii :)) saadetakse vahel mõni luuletus. Kuidas nad küll sul tulevad, imestatakse. Vat nii tulevadki. Hind on üsna kõrge, mida nende eest maksta, aga see on mu saatus. Ega ma kurda, ma kirjeldan. 

Helged hetked

Ja lootus. Viimati tundsin hilissuvel, kui olin Maria rongile saatnud. Leidsin äkki endas palju jõudu. Läksin õhtupäikese viimaste kiirtega tiigi äärde ja rohisin ära paekivikalda. Olin seda tööd pikalt edasi lükanud kartes, et saab olema raske. Aga õhkkerge oli! Rohi tuli kivipragude kuiva mulla seest vastu hakkamata välja. Õnnelik olin. Minu kõige suuremad õnned ongi just kõige väiksemates asjades. 

Praegu palvetan ja loodan, et tuleks parasjagu tuult, mis puud suurest lumekoormast vabastaks enne sula ja uut jäätumist. Tahaksin jälle tunda lootust. 

Pisarad

Olen jälle nutma hakanud. Aastaid pole seda juhtunud. Väga palju aastaid. Arvasin, et pisarad on igaveseks kuivanud, et ma ei nuta enam kunagi. Aga näed! Tagasi tulid pisarad. Ma arvan, et see on üks toimetulekumehhanism, mille mu organism taas tööle rakendas. Ja tõesti. Aitab pisut. Pisaratel on oma funktsioon inimese toimimises, uhuvad mingid keemilised ained kehast välja. Täpselt ei mäleta, aga nutkem, inimesed! Kuidagi peab ju eluga toime tulema. Ei maksa kunagi teist lohutada, et ära nuta, vaid nuta, nuta, kullakene. Kuni pisutki kergem hakkab. 

Majad magavad

Majad magavad

lumi neil laugudel

kevad on kaugel veel

talvede taga

Majad magavad

need kes siin käisid teel

nüüd on kaugemal veel

tähtede taga

 

Südame raskus

Kerge on minna

kui tuul

vilistab taskus

Raske on kanda

raske südame 

raskus

Kirves aitab

Seda pole väga palju aastaid juhtunud, aga sel talvel juhtub, sest meil on need suvel maha võetud nulu ja kase jämedad pakud, mida külm lõhkuda aitab. Arvasin, et mu selg ei kannata, aga kannatab! Mis rõõm! Praegusel ajal, kui lootusetus tahab lämmatada, siis just kirves aitab. Inimesed muidugi ei mõista mu puulõhkumise fenomeni. Vastuseks tuleb: meie majas on seda tööd alati mehed teinud või mul on puulõhkumismasin või me ostame lõhutud küttepuid. Jutt pole sellest. Jutt on sellest, et ma suudan ja viitsin, et maailma mustad perspektiivid ununevad, kui ma möllan nende pakkudega. Mu armas mees saeb pakud siiski poole lühemaks, siis nad ei jonni nii palju, siis käib mu jõud ùle. Kusagilt pean ju rahu ning tasakaalu leidma. Täna nutsin peatäie, läks korraks kergemaks küll. 

Mu südames on südasuvi

Mu südames on südasuvi.

Kesk kõige lumisemat talve

ma saadan kõiksusesse palve,

et igatsuse valge tuvi

ei väsiks lennul üle mere, 

mis jäätunud ja kalk ja ere,

kuid peidab suvesoojust all vee. 

Mu südames on südasuvi. 

Kesk kõige pimedamat aega,

kui tubagi näib musta laega,

mu mõtetes on südasuvi

ja lõhnab nõges,

õitseb uba

mu pikas talveööski juba, 

sest südames on südasuvi - 

mu igatsuse turteltuvi. 

Hirmud

Ma ei saa küll endale rusikaga rinda taguda ja öelda: mina ei kavatse karta, mina hirmuga elama ei hakka! Mul on ikka igasuguseid hirme, mis praeguses olukorras ka täiesti põhjendatud. Elu nagu raske ja pikk haigus, milles on aeg-ajalt üsna kergeid hetki, mis annavad hingata. 

Ma ei võitle hirmuga. Ma ei ole üldse võitleja tüüp. Ma palvetan ja saan niimoodi hakkama. Hirm on üks vanemaid emotsioone, mis aitas inimeseks arenemisel hädaohu puhul ellu jääda. Ütleme nii, et ma olen jumalakartlik, aga mitte kirikutädide tähenduses. Kirikus ei käi juba ammu. Vahel ma mõtlen, et ehk peaks kusagil käima, aga üldse ei taha. Ükspäev pean siiski linna minema. Küllap korjan end kokku ja lähen ka. 

Jumalakartlik selles mõttes, et... Nüüd on paras hetk ära rääkida, mida olen paarkümmend aastat mõelnud. Igal suvel niidan käsivikatiga muru ja metsa vahelist ala, kus kasvab puid ja rohtu ja mida me kutsumegi lihtsalt pikaks rohuks. Ja alati ma mõtlen, et olen rohuelustiku jaoks nagu katastroof, mis teatud aja järel jälle juhtub. Proovin ise ka nii mõelda, et parata polegi midagi. Juhtub, siis juhtub, seni tuleb elada. Aamen. 

Naine ja ahi

Naine ja ahi on kodus, mees ja raha ringluses. Mulle on see ütlemine alati meeldinud, mitte kuidagi ei solva. Vaimukas. Ja täpselt nii ongi. Võtsin kütmise sel aastal enda peale. Ühes eakas maamajas ju talvel muidu ei saagi. Keegi peab kogu aeg kodus olema ja kütma. Viljeleme tõeliselt arhailist elustiili. Kütmine pole ainult kütmine, vaid ka küttepuude sissetassimine ja tuha väljaviimine. Terve teadus. 

Kuna koeraga jalutamine on tunduvalt raskem, siis seda ma ei saanud valida. Koer on tugev ja veab täiega, kui midagi huvitavat või ärritavat märkab. Ja poes ma ei taha üldse käia. Ei meeldi. Autot ei juhi juba paar aastakümmet. Olemegi siis ahjuga kahekesi kodus ja mu armas mees ning raha ringlevad. Lihtis.

Klišeedest

Ma pole enda teada üldse klišeeinimene ja mind need kulunud väljendid täiega häirivad. Nagu paljuõnnetamine. Olgu pealegi, sünnipäeva puhul veel kuidagi, aga kui inimene on mingi tunnustuse saanud näiteks, siis ongi ju õnn käes, mis sest enam soovida :)

Või tunnenkaasatamine. Nii palju ilusat on sel puhul öelda, aga ikka see käibefraas. Ma soovin kerget lendu lahkujale ja palju armastust jääjatele. Või ilusat lendu või igavest valgust, aga igal juhul armastust. Sest öeldud on, et hinged vajavad meie armastust, mitte pisaraid, Üldse ei armasta pisaraemotikoni nagu ka keelt näitavat emotikoni. Eriti hull on, kui inimesed päriselus keelt näitavad ja seda üles ka veel pildistavad. 

Feissari postituste põhjal käib see analüüs mul hetkel siin. Praegu on talvevõlumaa ja lumerüü ja valged mütsid ja paksu lumeteki all ja talvemuinasjutt ja muu ammu ära leierdatud värk. Mõni kirjutab kohe pika imala jutu nagu 5. klassi kodukirjandi muidu ilusate piltide juurde. Sügisel eputasid puud oma kirevate kleitidega. Öhh! Armastan väga sügist, aga mitte sellist juttu. Samas. Paljudele läheb peale. Olen märganud jah.

See talvevärk...

Noh, et minult on maa ära võetud. Lumi võttis. Ja mul pole õues nagu eriti midagi teha, sest taimed on ju lume all kõik. Panin millalgi valgele akaatsiale talveloori ümber, et need jubedad kiskjad (metskitsed) teda jälle ära ei näriks nagu eelmisel talvel. Ma ei tulnud unes ka selle peale, et ta ohus on. Astlad ju!!! Aga ei! Näriti ikka. Ja sülitati varrejuppe suust välja. See oli veel eriti häbematu tegu. Ühesõnaga. Vaatasin seda akaatsiapõõsast, kelle loor on alla langenud (sidusin liiga leebelt), aga sinna sumbata ma praegu ei viitsi. Lumi on sügav, rsk! No ma vaatan mõni päev.

Lõhkusin natuke puid, et ennast liigutada. Pool tunnikest, siis hakkas selg tunda andma. Võtsin neid väiksema läbimõõduga jurakaid, aga vaatasin lolli peaga ka puusara sügavusse, kus on need meetrise läbimõõduga pakud... Oh hirmus ja kole, nagu ütles mu naabritädi. 

Üks papi helistas ja rääkis, kui ilus ikka praegu on ja kuidas tema tahab kogu aeg õues olla. No palju õnne! Maitea üldse, miks ta mulle helistab, aga noh, olgu pealegi. 

Meenub, kuidas me aastaid tagasi Mariaga metsast suure tuulemurtud kuuse pakke koju vedasime ja neid lõhkusime. Vahel oli mitu kirvest korraga pakus. Lõpuks hakkas kostma raginat ja praod lõid sisse. See oli lahe ja võimas. 

Olen nüüd talvega leppinud, kavatsen vastu pidada ja iga päev õues endale natuke füüsilist koormust anda, et mitte diivani sisse kasvada.