Tänaseks ööks

Neelan alla suve

suur on annus

liiga palju äikest 

vihma 

tuult

üle heki õitseb kukekannus

kelle värv on võetud noorelt kuult

hõbedaselt sirbilt pilve takka

mille valgus kustub vihmajoas

öö on udune ja hing on vakka

vakka ilmaruumi suures toas

Suvine palve

Armas taevas kui sa vähegi saad

anna ikka kuiva ilma

tasast tuult ja leebeid kraade

hoia meid kõige liigse eest

liiga tugeva ja pika vihma

tuule

rahe

äikese

külma ja kuuma eest

hoia meie hooneid 

katuseid ja puid

kui sa vähegi saad

Aamen

Rästikuloits

Must madu mu majavaim

rästik mu räästaalune

kodakondne koguni

ära mind õue peal ehmata

siugle sina põõsa alla

sahista suure saarepuu alla

mine mine metsa poole

sääl kus pohlapojakesed

mustikate mustad marjad

siumari see sinine

las mina kõnnin õue mööda

astun kuuskede keskele 

käin sääl kaski kallistamas

madu majesteelik isand

ürgne usside kuningas

teeme rahu radadele

ruumi jätkub mõlemale

mina austan

ei armasta

austan sinu olemist

kaitsen sinu kulgemist

hoia sina mind ka

must madu mu majavaim 

Suvi häälestab keeli

Maasikad kõrrele aetud

suu marjaverest nüüd ere

pihud on päikesest laetud

pilk ulatub üle mere

Kajaka valevad tiivad

kiiskavad heledat sära

randades laulavad liivad

laulavad kurbuse ära

Tuulekannelde kuminas

suvi sääl häälestab keeli

mesilindude suminas

rahuneb mõtteid ja meeli

 

Kaugete randade lill

Raskete sadude rattas pöörlevad päevad

ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis

ajad need tulevad 

ajad mööda taas läevad

kusagil ootab meid soojade õhtute briis 

Kusagil ootab kaugete randade taevas

kusagil ootab meid kaugete randade lill

kapten ja tüürimees oma elude laevas

oleme ise 

meel mõrkjas ja hing ärevil

Seni me oleme siin ja talume paikselt

rahesid

äikest

ja lõputut vihmade vett

kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt

oli see elu või oli see vaid meelepett 

Kümme ruumi küttepuid

Kümme ruumi küttepuid riita laduda

tundub liiga palju

küll veame ja laome kahekesi

aga hunnik seisab ikka väravas 

nagu tunnimees

nagu tumm tunnistaja

et siin ei olda enam noored

ega täies tööjõus

juuni on hirmus kuu

seda ma tean juba ammu

muudkui niida ja rohi

rohi ja niida

ja siis vea halupuid 

ja lao riita

ja vahepeal valuta selga

käsi 

jalgu

ja siis palu taevast

et ta laussadu 

tormituult

äikest

ega rahet ei saadaks

kümme ruumi küttepuid

tundub liiga palju 

põletamine läheb palju lihtsamalt

talvel 

Päev on õde ja õhtu on vend

Liiga kõrgeks on kasvanud puud

liiga kõrgeks on kasvanud hein

maa ja taevas on siiski veel truud

õisi murravad rahe ja lein

läbi päevade kihutab rong 

meie aastad kui vagunid reas

kõlab vile ja siis kõlab gong

vana laul ennast laulab me peas

tasa sosistab öötuulte lend

tasa sosistab kummalist viit

päev on õde ja õhtu on vend

kaduvikku kui läheme siit

Maikuu lõpp

Mai peagi kokku korjab oma päevad

ja läheb sinna kuhu läks aprill

siis meile ainult mälestused jäävad

et lõhnas tooming õitses lepiklill

Las tulla suvi kaasas soojad tuuled

ja jaaniöö nii lühike kui viiv

on kirsipuudel kirkad punahuuled

meil varbad pruunid kingas rannaliiv

Nii lähme üle mäe kus sinab kaugus

ja me ei tea kui kaua kestab retk

sest alla orgu laskumise laugus

näib pikk kui igavik

…

kuid on vaid hetk 

Esimene kuum päev

Koer lõõtsutab kõige jahedama betooni peal

ja näitab hambaid kui üritan tema vanunud villaseid kintspükse lahti kammida

proovin seletada et siis pole nii palav

aga ta ei võta mind kuulda

Varjus näitab kolmkümmend ja mu tomatitaimed terrassil saavad ka lõpuks ometi sooja

Roosipõõsad lõhnavad õitsematagi ja tuhkurenelas õitstes nii et ära tahab lämmatada

Taevas mürisevad lennukid ja puude taga mühiseb maantee

kui päike pilve taha kaob ja tuuleke kaseladvad kiikuma lööb on hetkes hea lahe olla

lonksan külma kalja ja kallan värsket vihmavett kaela

On esimene kuum päev

Introverdi kaitseala

Introvert

Erak

Ja peast luuletaja nagu ma olen

Elan metsas ega tülita kedagi

Ja loodan et mindki ei tülitataks

Aga vahel ikka tuleb värava taha üks naine

Kes räägib seda võõrast keelt mida ma üldse enam ei talu

Küsib võilille ja nõgest ja toob küpsiseid külakostiks

Annan küpsised tagasi ja valetan et võilille ega nõgest pole

Muidugi on 

Aga ma ei taha rohkem seda keelt kuulda

Ütlen naisele et ma ei tunne ennast hästi ja tulen tulema

Tükk aega on veel halb olla

Kuni võõras energia värava tagant kaob

Emadepäev

Lapsed on kaugel

ja emast vaid pilt

ja mina ei võtaks iial enam vastutust

teha uusi inimesi 

Kes sünnib

peab ka surema

ja surelikule pole paremat saatust

kui mitte sündida

Teenida maad

Juhan Liiv

Anna Haava

Mari Vallisoo

Andrus Kasemaa

ütleb Vikerraadio Beriti häälega

ja ma ärkan linnuristipäeva halli hilishommikusse

pärast peaaegutäiskuuöö painavaid unenägusid

täna valget päeva polegi

ütles mu isa selliste ilmade kohta

ja mulle meenub eile loetud Anu Raua raamat

milles ta väidab

et kõige ilusam sõna eesti keeles on

teenima

tõusen 

panen vöö vööle

ja lähen maad teenima

et ta annaks mulle õisi ja õunu

kirsse lindudele ja ploome puu alla potsatama

kartulit ja tilli supi sisse

vaarikat ja maasikat suhu pista

väike vaarikamaa

kolm sammu pikkusele ja kaks sammu lai

vähem veel kui Laksi Tõnisel 

aga naati nii tuugalt täis

naat Jumala loodud taimeke

mutantrisoomid ulatuvad Austraaliasse

kus keegi kiivalt otsast kinni hoiab

mission impossible

Taaveti ja Koljati võitlus

aga vahel saan kätte meetrise nööri 

ja tirin rõõmsalt välja

mina ja naat

ja rammus must muld

muld meie ema

kõikide asjade algus

EESTI MULD JA EESTI SÜDA

ja viimset aset ka 

Aprillikuine lumi

Aprillikuine lumi 

ja karmid öised tuuled

ööd valvan hommikuni

ja tuuleulgu kuulen

Ja kuulen muidki hääli

mis päriselt

mis unes

ja palun poolihääli

ma õite eest

kes lumes

Ja palun poolihääli

ma nende eest

kel raske

ja kuulan öiseid hääli

ohh

magada mul laske 

Tuulest toodud

Mesikeele meelitused

õisi täis on õnnevakk

kurja keele keelitused

torm

ja tung

ja vastuhakk

Tuiskab tuuli üle taeva

valget vihma virutab

läbi valude ja vaeva

õrnu hetki sirutab

Leppimisi

lubadusi

päiksepaistel sillerdab

ärakulund uskumisi

mõte põrmu pillerdab 

Raamatu ja roosi päeval

Raamatu ja roosi päeval

Veerin tähti valgel lehel

Süda tunneb

Silmad näevad

Rõõm on loetust suur

Ja ehe

Ööd on veel pimedad

Aeg ajab üle ääre

ja annab unustust

öö must kui saapamääre

ja kannab igatsust

Ja kannab mälestusi

ja kannab lohust

ja läbi lohutuse

kui avaks koduust

Ja koduukse taga

sääl hingab pimedus

nii pehme ja nii vaga

kui lapse unistus

Liigume

Liigume 

liigume kevade poole

läbi elu

see rahutu mere

läbi elu

ja vaeva ja hoole

aina läheme kevade poole

ja õrjetut kisa ei kuule me

kallist suudleme ikka suule me

selles elus 

ses rahustus meres

kus seilavad ohtlikud laevad

ja ootavad tundmatud vaevad

ja elu veel tuksub me veres

 

21. märts - rahvusvaheline luulepäev

Suudeldi ja surdi

murti

truudust

puudust tunti

paljustki

valjusti 

ei öeldud

ei juletud

suletud

oli suu 

muu 

tuli hiljem

kõik muu