Mõnikord tundub nagu maailm oleks endine
Nagu sõdu ja surma polekski
Nagu kõik oleks hästi
Nagu oleksin õnnelik
Peaaegu
Siis kui sügisõhtu hämaruses põleb lehelõke
Pärast päikselist päeva
See lõkke lõhn ja suits on pärit mingist endisest õnnelikust ajast
Kui kõik oli veel hästi
Siis kui õhtupimeduses tulen saunast
Läbi sügisjaheda õue
See sauna soojus on pärit mingist endisest turvalisest ajast
Siis kui kõik oli veel hästi
Mõnikord tundub nagu maailm oleks endine
Arvasin seegi kord et suvi jääb
Et kõik need soojad hommikud
Avatud aknad ja uksed
Pikad õhtud
Ja valged ööd kestavad igavesti
Et marjad jäävad põõsasse
Õunad puusse
Lilled õitsema ja sirelid lõhnama
Aga ei jäänud seegi kord
Ploomipuu sai viljadest tühjaks ja kartulid võetud
Koeral pole enam palav
Ja mina olen juba mitmel päeval ahju kütnud
Käin õhtuti pimedates tubades ja igatsen
Kuni ma jälle harjun kinniste uste ja akendega
Tumedate ööde ja lühikeste päevadega
Kuni tuleb järgmine suvi
Selline mis jääb
Viimne laupäev laotab oma lahked käed
üle vaikselt roostetava aja
tunde muudkui tuleb
tunde muudkui läeb
alles muud ei jää kui ainult kaja
Liiga ilus oli sinu lennukaar
sinu valgus tundus liiga hele
liiga kergelt jooksis sinu jalgepaar
…..
Nüüd on õigus antud sügisele
Oleme rukkililled ja laulupeod
kaerakiisel ja kaerajaan
enese eilsed ja homsed teod
rohukonnad ja mudakaan
Oleme andresed
pearud
ja kohtupink
jõrmid ning karused
suitsusaunad ja suitsusink
vahel ka poolearused
Oleme tüüne meri
ja vesipüks
lembelaulust paar ridagi
aga see
kui oleme ÜKS
vaat see oleks midagi
Surnud hõberemmelgate kooljakäed
ammu sirutusid põhjataeva
armas Looja sina tunned
tead ja näed
minu hirme
minu hingevaeva
Armas Looja sina tunned
tead ja näed
minu magamata ööde valu
kui sa minu kohal hoiad oma käed
siis ma sinult rohkemat ei palu
Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad
kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp
soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad
mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp
Üle õuekummelite kõnnib vanaema
puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp
mesilaste suminast soe õhk lööb helisema
luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp
Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse
kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir
vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse
heinamaade avaruses sünnib uduviir
Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad
aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer
unistused lapse mõtted rändama taas viivad
valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer
Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire
tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt
õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire
….
nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt
Väikse hõbedase kala
püüdsin metsaojast
vaikset laulu kostus sala
minu isa kojast
Minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
Mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
Neelan alla suve
suur on annus
liiga palju äikest
vihma
tuult
üle heki õitseb kukekannus
kelle värv on võetud noorelt kuult
hõbedaselt sirbilt pilve takka
mille valgus kustub vihmajoas
öö on udune ja hing on vakka
vakka ilmaruumi suures toas
Maasikad kõrrele aetud
suu marjaverest nüüd ere
pihud on päikesest laetud
pilk ulatub üle mere
Kajaka valevad tiivad
kiiskavad heledat sära
randades laulavad liivad
laulavad kurbuse ära
Tuulekannelde kuminas
suvi sääl häälestab keeli
mesilindude suminas
rahuneb mõtteid ja meeli
Raskete sadude rattas pöörlevad päevad
ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis
ajad need tulevad
ajad mööda taas läevad
kusagil ootab meid soojade õhtute briis
Kusagil ootab kaugete randade taevas
kusagil ootab meid kaugete randade lill
kapten ja tüürimees oma elude laevas
oleme ise
meel mõrkjas ja hing ärevil
Seni me oleme siin ja talume paikselt
rahesid
äikest
ja lõputut vihmade vett
kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt
oli see elu või oli see vaid meelepett
Liiga kõrgeks on kasvanud puud
liiga kõrgeks on kasvanud hein
maa ja taevas on siiski veel truud
õisi murravad rahe ja lein
läbi päevade kihutab rong
meie aastad kui vagunid reas
kõlab vile ja siis kõlab gong
vana laul ennast laulab me peas
tasa sosistab öötuulte lend
tasa sosistab kummalist viit
päev on õde ja õhtu on vend
kaduvikku kui läheme siit
Mai peagi kokku korjab oma päevad
ja läheb sinna kuhu läks aprill
siis meile ainult mälestused jäävad
et lõhnas tooming õitses lepiklill
Las tulla suvi kaasas soojad tuuled
ja jaaniöö nii lühike kui viiv
on kirsipuudel kirkad punahuuled
meil varbad pruunid kingas rannaliiv
Nii lähme üle mäe kus sinab kaugus
ja me ei tea kui kaua kestab retk
sest alla orgu laskumise laugus
näib pikk kui igavik
…
kuid on vaid hetk
Aprillikuine lumi
ja karmid öised tuuled
ööd valvan hommikuni
ja tuuleulgu kuulen
Ja kuulen muidki hääli
mis päriselt
mis unes
ja palun poolihääli
ma õite eest
kes lumes
Ja palun poolihääli
ma nende eest
kel raske
ja kuulan öiseid hääli
ohh
magada mul laske
Mesikeele meelitused
õisi täis on õnnevakk
kurja keele keelitused
torm
ja tung
ja vastuhakk
Tuiskab tuuli üle taeva
valget vihma virutab
läbi valude ja vaeva
õrnu hetki sirutab
Leppimisi
lubadusi
päiksepaistel sillerdab
ärakulund uskumisi
mõte põrmu pillerdab
Aeg ajab üle ääre
ja annab unustust
öö must kui saapamääre
ja kannab igatsust
Ja kannab mälestusi
ja kannab lohust
ja läbi lohutuse
kui avaks koduust
Ja koduukse taga
sääl hingab pimedus
nii pehme ja nii vaga
kui lapse unistus
Liigume
liigume kevade poole
läbi elu
see rahutu mere
läbi elu
ja vaeva ja hoole
aina läheme kevade poole
ja õrjetut kisa ei kuule me
kallist suudleme ikka suule me
selles elus
ses rahustus meres
kus seilavad ohtlikud laevad
ja ootavad tundmatud vaevad
ja elu veel tuksub me veres
Suudeldi ja surdi
murti
truudust
puudust tunti
paljustki
valjusti
ei öeldud
ei juletud
suletud
oli suu
muu
tuli hiljem
kõik muu
Mere pääl
ja metsa ääres
sulab lumi
läheb jää
midagi ei järel jää
vett on poole kummikuni
kevad on kui kaunis uni
käime juba paljapää
mõte kerge nagu sulg
kiire nagu vete kulg
mere pääl
ja metsa ääres
