Oleme rukkililled ja laulupeod
kaerakiisel ja kaerajaan
enese eilsed ja homsed teod
rohukonnad ja mudakaan
Oleme andresed
pearud
ja kohtupink
jõrmid ning karused
suitsusaunad ja suitsusink
vahel ka poolearused
Oleme tüüne meri
ja vesipüks
lembelaulust paar ridagi
aga see
kui oleme ÜKS
vaat see oleks midagi
Surnud hõberemmelgate kooljakäed
ammu sirutusid põhjataeva
armas Looja sina tunned
tead ja näed
minu hirme
minu hingevaeva
Armas Looja sina tunned
tead ja näed
minu magamata ööde valu
kui sa minu kohal hoiad oma käed
siis ma sinult rohkemat ei palu
Mina jalgsi ei käi ega vett ma ei joo
oma nahka ei mina küll turule too
minu joogid on šampanja viin ja šartröös
mina maanteedel tantsin augústikuuöös
***
(Hulkuri valsist ja muust inspireeritud. Viimases reas on u peal rõhumärk. Muidu pole võimalik rütmis lugeda 🙂)
***
Öösiti kiljub üks lind
mina ta muret ei tea
mõtted mul tuuli ei pea
südames valutab pind
aga ma saatust ei nea
tean ju et kõigel on hind
***
Öösel sähvis augustiäike kardinate taga
kolistas taevast ja solistas vihmaveetünni
panin silmad ja kõrvad kinni
ja vaatasin oma ilusaid unenägusid
Viis kuud lumeta aega on mind ära väsitanud
kolm kuud on veel ees
EI!!!
Ega ma lund taha
mulle meeldib igavene aprill
kui olen talve jäljed kokku riisunud
ja ära koristanud
kõik on ilus ja korras
rohi veel ei kasva mu puhastele muruplatsidele
ega istutusaladele
on aega olla ja elada
August loobib õunu alla
kolletab kartulipealseid
kasvatab kurke
Vat tea kas enam kurgiisu ongi
August on külluslik ja pillav
hallitab
mädandab
kääritab
seenetab
Augustikuumus ajab higistama
aga hommikud on juba hilised
jahedad ja kastest rasked
…
Kõigest kaheksa kuud veel
Ja ongi jälle aprill
Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad
kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp
soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad
mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp
Üle õuekummelite kõnnib vanaema
puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp
mesilaste suminast soe õhk lööb helisema
luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp
Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse
kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir
vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse
heinamaade avaruses sünnib uduviir
Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad
aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer
unistused lapse mõtted rändama taas viivad
valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer
Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire
tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt
õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire
….
nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt
Väikse hõbedase kala
püüdsin metsaojast
vaikset laulu kostus sala
minu isa kojast
Minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
Mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
Tuul kuivatab
pilv annab varju
vana õunapuu loobib oma lapsi maha
murus vesirottide augud ja risti-rästi jooksuteed
kirsipuudes rästaste laulu- ja tantsupidu
peenras viimased maasikad ja punnis hernekaunad
sõstrad kisuvad mustaks
karusmarjad punaseks
floksid ja astilbed roosaks
kaskede lehed kollaseks
saialilled oranžiks
…
ja aeg muudkui läheb
kuulen ta kaugenevaid samme
muudkui läheb
üle õuekummelite
akna alt läbi
mööda põldudevahelist teed
järjest kaugemale
…
mine siis pealegi
aeg
Neelan alla suve
suur on annus
liiga palju äikest
vihma
tuult
üle heki õitseb kukekannus
kelle värv on võetud noorelt kuult
hõbedaselt sirbilt pilve takka
mille valgus kustub vihmajoas
öö on udune ja hing on vakka
vakka ilmaruumi suures toas
Armas taevas kui sa vähegi saad
anna ikka kuiva ilma
tasast tuult ja leebeid kraade
hoia meid kõige liigse eest
liiga tugeva ja pika vihma
tuule
rahe
äikese
külma ja kuuma eest
hoia meie hooneid
katuseid ja puid
kui sa vähegi saad
Aamen
Must madu mu majavaim
rästik mu räästaalune
kodakondne koguni
ära mind õue peal ehmata
siugle sina põõsa alla
sahista suure saarepuu alla
mine mine metsa poole
sääl kus pohlapojakesed
mustikate mustad marjad
siumari see sinine
las mina kõnnin õue mööda
astun kuuskede keskele
käin sääl kaski kallistamas
madu majesteelik isand
ürgne usside kuningas
teeme rahu radadele
ruumi jätkub mõlemale
mina austan
ei armasta
austan sinu olemist
kaitsen sinu kulgemist
hoia sina mind ka
must madu mu majavaim
Maasikad kõrrele aetud
suu marjaverest nüüd ere
pihud on päikesest laetud
pilk ulatub üle mere
Kajaka valevad tiivad
kiiskavad heledat sära
randades laulavad liivad
laulavad kurbuse ära
Tuulekannelde kuminas
suvi sääl häälestab keeli
mesilindude suminas
rahuneb mõtteid ja meeli
Raskete sadude rattas pöörlevad päevad
ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis
ajad need tulevad
ajad mööda taas läevad
kusagil ootab meid soojade õhtute briis
Kusagil ootab kaugete randade taevas
kusagil ootab meid kaugete randade lill
kapten ja tüürimees oma elude laevas
oleme ise
meel mõrkjas ja hing ärevil
Seni me oleme siin ja talume paikselt
rahesid
äikest
ja lõputut vihmade vett
kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt
oli see elu või oli see vaid meelepett
Kümme ruumi küttepuid riita laduda
tundub liiga palju
küll veame ja laome kahekesi
aga hunnik seisab ikka väravas
nagu tunnimees
nagu tumm tunnistaja
et siin ei olda enam noored
ega täies tööjõus
juuni on hirmus kuu
seda ma tean juba ammu
muudkui niida ja rohi
rohi ja niida
ja siis vea halupuid
ja lao riita
ja vahepeal valuta selga
käsi
jalgu
ja siis palu taevast
et ta laussadu
tormituult
äikest
ega rahet ei saadaks
kümme ruumi küttepuid
tundub liiga palju
põletamine läheb palju lihtsamalt
talvel
Liiga kõrgeks on kasvanud puud
liiga kõrgeks on kasvanud hein
maa ja taevas on siiski veel truud
õisi murravad rahe ja lein
läbi päevade kihutab rong
meie aastad kui vagunid reas
kõlab vile ja siis kõlab gong
vana laul ennast laulab me peas
tasa sosistab öötuulte lend
tasa sosistab kummalist viit
päev on õde ja õhtu on vend
kaduvikku kui läheme siit
Mai peagi kokku korjab oma päevad
ja läheb sinna kuhu läks aprill
siis meile ainult mälestused jäävad
et lõhnas tooming õitses lepiklill
Las tulla suvi kaasas soojad tuuled
ja jaaniöö nii lühike kui viiv
on kirsipuudel kirkad punahuuled
meil varbad pruunid kingas rannaliiv
Nii lähme üle mäe kus sinab kaugus
ja me ei tea kui kaua kestab retk
sest alla orgu laskumise laugus
näib pikk kui igavik
…
kuid on vaid hetk
Koer lõõtsutab kõige jahedama betooni peal
ja näitab hambaid kui üritan tema vanunud villaseid kintspükse lahti kammida
proovin seletada et siis pole nii palav
aga ta ei võta mind kuulda
Varjus näitab kolmkümmend ja mu tomatitaimed terrassil saavad ka lõpuks ometi sooja
Roosipõõsad lõhnavad õitsematagi ja tuhkurenelas õitstes nii et ära tahab lämmatada
Taevas mürisevad lennukid ja puude taga mühiseb maantee
kui päike pilve taha kaob ja tuuleke kaseladvad kiikuma lööb on hetkes hea lahe olla
lonksan külma kalja ja kallan värsket vihmavett kaela
On esimene kuum päev
Introvert
Erak
Ja peast luuletaja nagu ma olen
Elan metsas ega tülita kedagi
Ja loodan et mindki ei tülitataks
Aga vahel ikka tuleb värava taha üks naine
Kes räägib seda võõrast keelt mida ma üldse enam ei talu
Küsib võilille ja nõgest ja toob küpsiseid külakostiks
Annan küpsised tagasi ja valetan et võilille ega nõgest pole
Muidugi on
Aga ma ei taha rohkem seda keelt kuulda
Ütlen naisele et ma ei tunne ennast hästi ja tulen tulema
Tükk aega on veel halb olla
Kuni võõras energia värava tagant kaob
Lapsed on kaugel
ja emast vaid pilt
ja mina ei võtaks iial enam vastutust
teha uusi inimesi
Kes sünnib
peab ka surema
ja surelikule pole paremat saatust
kui mitte sündida
Juhan Liiv
Anna Haava
Mari Vallisoo
Andrus Kasemaa
ütleb Vikerraadio Beriti häälega
ja ma ärkan linnuristipäeva halli hilishommikusse
pärast peaaegutäiskuuöö painavaid unenägusid
täna valget päeva polegi
ütles mu isa selliste ilmade kohta
ja mulle meenub eile loetud Anu Raua raamat
milles ta väidab
et kõige ilusam sõna eesti keeles on
teenima
tõusen
panen vöö vööle
ja lähen maad teenima
et ta annaks mulle õisi ja õunu
kirsse lindudele ja ploome puu alla potsatama
kartulit ja tilli supi sisse
vaarikat ja maasikat suhu pista
väike vaarikamaa
kolm sammu pikkusele ja kaks sammu lai
vähem veel kui Laksi Tõnisel
aga naati nii tuugalt täis
naat Jumala loodud taimeke
mutantrisoomid ulatuvad Austraaliasse
kus keegi kiivalt otsast kinni hoiab
mission impossible
Taaveti ja Koljati võitlus
aga vahel saan kätte meetrise nööri
ja tirin rõõmsalt välja
mina ja naat
ja rammus must muld
muld meie ema
kõikide asjade algus
EESTI MULD JA EESTI SÜDA
ja viimset aset ka
