Mai peagi kokku korjab oma päevad
ja läheb sinna kuhu läks aprill
siis meile ainult mälestused jäävad
et lõhnas tooming õitses lepikilill
Las tulla suvi kaasas soojad tuuled
ja jaaniöö nii lühike kui viiv
on kirsipuudel kirkad punahuuled
meil varbad pruunid kingas rannaliiv
Nii lähme üle mäe kus sinab kaugus
ja me ei tea kui kaua kestab retk
sest alla orgu laskumise laugus
näib pikk kui igavik
…
kuid on vaid hetk
Koer lõõtsutab kõige jahedama betooni peal
ja näitab hambaid kui üritan tema vanunud villaseid kintspükse lahti kammida
proovin seletada et siis pole nii palav
aga ta ei võta mind kuulda
Varjus näitab kolmkümmend ja mu tomatitaimed terrassil saavad ka lõpuks ometi sooja
Roosipõõsad lõhnavad õitsematagi ja tuhkurenelas õitstes nii et ära tahab lämmatada
Taevas mürisevad lennukid ja puude taga mühiseb maantee
kui päike pilve taha kaob ja tuuleke kaseladvad kiikuma lööb on hetkes hea lahe olla
lonksan külma kalja ja kallan värsket vihmavett kaela
On esimene kuum päev
Introvert
Erak
Ja peast luuletaja nagu ma olen
Elan metsas ega tülita kedagi
Ja loodan et mindki ei tülitataks
Aga vahel ikka tuleb värava taha üks naine
Kes räägib seda võõrast keelt mida ma üldse enam ei talu
Küsib võilille ja nõgest ja toob küpsiseid külakostiks
Annan küpsised tagasi ja valetan et võilille ega nõgest pole
Muidugi on
Aga ma ei taha rohkem seda keelt kuulda
Ütlen naisele et ma ei tunne ennast hästi ja tulen tulema
Tükk aega on veel halb olla
Kuni võõras energia värava tagant kaob
Lapsed on kaugel
ja emast vaid pilt
ja mina ei võtaks iial enam vastutust
teha uusi inimesi
Kes sünnib
peab ka surema
ja surelikule pole paremat saatust
kui mitte sündida
Juhan Liiv
Anna Haava
Mari Vallisoo
Andrus Kasemaa
ütleb Vikerraadio Beriti häälega
ja ma ärkan linnuristipäeva halli hilishommikusse
pärast peaaegutäiskuuöö painavaid unenägusid
täna valget päeva polegi
ütles mu isa selliste ilmade kohta
ja mulle meenub eile loetud Anu Raua raamat
milles ta väidab
et kõige ilusam sõna eesti keeles on
teenima
tõusen
panen vöö vööle
ja lähen maad teenima
et ta annaks mulle õisi ja õunu
kirsse lindudele ja ploome puu alla potsatama
kartulit ja tilli supi sisse
vaarikat ja maasikat suhu pista
väike vaarikamaa
kolm sammu pikkusele ja kaks sammu lai
vähem veel kui Laksi Tõnisel
aga naati nii tuugalt täis
naat Jumala loodud taimeke
mutantrisoomid ulatuvad Austraaliasse
kus keegi kiivalt otsast kinni hoiab
mission impossible
Taaveti ja Koljati võitlus
aga vahel saan kätte meetrise nööri
ja tirin rõõmsalt välja
mina ja naat
ja rammus must muld
muld meie ema
kõikide asjade algus
EESTI MULD JA EESTI SÜDA
ja viimset aset ka
Aprillikuine lumi
ja karmid öised tuuled
ööd valvan hommikuni
ja tuuleulgu kuulen
Ja kuulen muidki hääli
mis päriselt
mis unes
ja palun poolihääli
ma õite eest
kes lumes
Ja palun poolihääli
ma nende eest
kel raske
ja kuulan öiseid hääli
ohh
magada mul laske
Mesikeele meelitused
õisi täis on õnnevakk
kurja keele keelitused
torm
ja tung
ja vastuhakk
Tuiskab tuuli üle taeva
valget vihma virutab
läbi valude ja vaeva
õrnu hetki sirutab
Leppimisi
lubadusi
päiksepaistel sillerdab
ärakulund uskumisi
mõte põrmu pillerdab
Raamatu ja roosi päeval
Veerin tähti valgel lehel
Süda tunneb
Silmad näevad
Rõõm on loetust suur
Ja ehe
Aeg ajab üle ääre
ja annab unustust
öö must kui saapamääre
ja kannab igatsust
Ja kannab mälestusi
ja kannab lohust
ja läbi lohutuse
kui avaks koduust
Ja koduukse taga
sääl hingab pimedus
nii pehme ja nii vaga
kui lapse unistus
Liigume
liigume kevade poole
läbi elu
see rahutu mere
läbi elu
ja vaeva ja hoole
aina läheme kevade poole
ja õrjetut kisa ei kuule me
kallist suudleme ikka suule me
selles elus
ses rahustus meres
kus seilavad ohtlikud laevad
ja ootavad tundmatud vaevad
ja elu veel tuksub me veres
Suudeldi ja surdi
murti
truudust
puudust tunti
paljustki
valjusti
ei öeldud
ei juletud
suletud
oli suu
muu
tuli hiljem
kõik muu
Oo Oberpahlen
oo Paala linn
Liivi kuningriigi pealinn
Sind mainiti esmakordselt aastal 1234
hea on meelde jätta
ja kerge meels pidada
üks
kaks
kolm
neli
ÜKS
on Su kirikutorn
Selle kiriku altari ees
oleme leeriõnnistuse saanud
ja armulauaveini joonud
sügaval nõukogude ajal
kui kirikus käidi salaja
ja ümberringi õitses vene värk
aga pruunid kirikupingid
ja keerlevad tolmuterakesed
akendest langevates viltustes päikesekiirtes
sosistasid hoopis teistsugustest aegadest
meie emade-isade lapsepõlvest
vabas ja noores Eesti riigis
KAKS
on Su jõgi
ja Su roosid
Jõgi milles oleme ujunud
ja roosid mille lõhna
oleme sisse hinganud
kuumal suvel
kui Su tänavad on täis
pruuniks päevitunud ja rõõmsaid inimesi
muretut rahvast
ja Sa ise laiud rambelt
oma jõe kallastel
nagu mistahes kuurortlinn
mistahes maailmanurgas
KOLM
on siidised siilud
Sinine
must ja valge
esimesel Eesti Üliõpilaste Seltsi lipul
Eesti riigi emalipul
mille õmbles valmis
koolmeistri tütar Emilie Beermann
oma toas
1884. aasta kevadel
NELI
on Su asend
Tallinn-Tartu ja Võhma-Mustvee
maantee ristumiskohal
keset meie ainsat Eestit
keset meie ainsat isamaad
Ela ja õitse
veel sadu aastaid
oo Oberpahlen
oo Paala linn
ela ja õitse
armas Põltsamaa
Mere pääl
ja metsa ääres
sulab lumi
läheb jää
midagi ei järel jää
vett on poole kummikuni
kevad on kui kaunis uni
käime juba paljapää
mõte kerge nagu sulg
kiire nagu vete kulg
mere pääl
ja metsa ääres
Märtsi alguse päike ja tuul
muudavad põllud mustvalgeks
lehmalaiguliseks
vahtraoksast tilgub mahla
plastikpudelisse
naistepäev ainult lillede kinkimise päevana
mind ei kõneta
aga tulbid on mul vaasis küll
ja kooki tahan ka
mind kõnetab inimeseks olemine
ja märtsipommitamine
kaheksakümmend kaks aastat tagasi
ma ei saa seda mäletada
aga ma saan seda mälestada
ja seda ma teengi
küünla
lillede
ja koogiga
Külma paastukuuöösse
minevik seisma jääb paljajalu
jahedal põrandal
unedest soojade sängide ees
Külmas paastukuuöös
tühjaks jäetakse tuhanded talud
uksed neil irvakil
pimedus põrnitseb akendes
Külmast paastukuuööst
jõuab meieni viidute valu
püsib me mäludes
tuikab meeltes ja südame sees
*******
Kalendris küll on kevad
kuid hinges talv
alati sel märtsihommikul
kui aastakümneid tagasi
öösel
lapsed
emad
ja isad teises vagunis
ümberringi võõras keel
võõrad pagunid
ja üle kõige võõras meel
ja teadmatuse kauge tee
