Maasikad kõrrele aetud
suu marjaverest nüüd ere
pihud on päikesest laetud
pilk ulatub üle mere
Kajaka valevad tiivad
kiiskavad heledat sära
randades laulavad liivad
laulavad kurbuse ära
Tuulekannelde kuminas
suvi sääl häälestab keeli
mesilindude suminas
rahuneb mõtteid ja meeli
Raskete sadude rattas pöörlevad päevad
ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis
ajad need tulevad
ajad mööda taas läevad
kusagil ootab meid soojade õhtute briis
Kusagil ootab kaugete randade taevas
kusagil ootab meid kaugete randade lill
kapten ja tüürimees oma elude laevas
oleme ise
meel mõrkjas ja hing ärevil
Seni me oleme siin ja talume paikselt
rahesid
äikest
ja lõputut vihmade vett
kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt
oli see elu või oli see vaid meelepett
Liiga kõrgeks on kasvanud puud
liiga kõrgeks on kasvanud hein
maa ja taevas on siiski veel truud
õisi murravad rahe ja lein
läbi päevade kihutab rong
meie aastad kui vagunid reas
kõlab vile ja siis kõlab gong
vana laul ennast laulab me peas
tasa sosistab öötuulte lend
tasa sosistab kummalist viit
päev on õde ja õhtu on vend
kaduvikku kui läheme siit
