Üksinduse, üksilduse ja vaikuse kiituseks

Oo õnnis üksindus

Kui palju leebet rahu

On igas sinu vaikses hetkes

Ei tüüta tüdimus

Sest mitu rõõmu mahub

Mu üksildasse päevaretke

Mõlemad jalad on lühemad

Astusin üle hulga aja kingapoodi sisse. Mitte, et mul midagi tarvis oleks olnud, tegin lihtsalt aega parajaks. Nägin riiulitel kõrgete taldadega jalanõusid, neid peletisi. No olen varem ka näinud. Oma tütre jalas. Tookord naersin: “Issand! Üks daam kannab ikka peenikese kõrge kontsaga kingi!” ja tema naeris vastu: “Jah, las see ÜKS daam siis kandkugi!”

Ja siis mulle meenus… Minu lapsepõlves oli nii, et kui näiteks mõnel inimesel oli sünnipäraselt üks jalg lühem, siis tegi kingsepp spetsiaalsed jalanõud. Üks oli tavaline king, aga teine hästi paksu tallaga. Küllap ka raske, aga võimaldas siiski liikuda. Mul on praegugi silme ees üks onu selliste pruunide kingadega. Onu ennast ei mäleta, ainult neid jalanõusid. 

Tundub, et tänapäeval on inimestel mõlemad jalad lühemad :) Ja las olla! Pandagu jalga, mida iganes soovitakse, minu jaoks on ainuke vastuvõetav jalanõu õhukese tallaga ja ilma igasuguse kontsata. Ilus ja mugav. Sest ma olen üks vanatädi :):):)

Ja surm ka

Sündis üks poiss 1944. aasta kuumal suvepäeval Põhja-Tartumaa talusaunas ja täna läks ta ära. Üle aja ja ruumi serva. Ja mul on hea meel, et ta on nüüd jälle oma ema ja isa juures. Ja et tal on kõik hästi. Loodan, et on. Ja ta on oma vanaema juures. Vanaema, kes teda kasvatas ja väga armastas. Mul on hea meel kõigi üle, kelle elu siin maailmas elatud on. 

See väike poiss küsis kunagi igatsevalt oma emalt: "Millal tuleb uun (õun) akna alla?" ja järve ääres paati nähes nõudis: "Tahan selle suure kausiga vett tuua!" ning kõrge lossitrepi ees imestas: "Kas sellest kivihunnikust peame üles ronima?"

See väike poiss oli mu vanem vend.

Sünd

44 aastat tagasi sündis mu esimene laps. Praeguseks kellaajaks oli juba sündinud. Mäletan, kuidas ei tahtnud õhtul kodust ära minna. Sünnitusmaja võõrasse keskkonda, kus keegi minu emakeelt ei rääkinud, kus ma olin terve öö üksinda palatis. Kuidas valuhoog kihutas mu peale nagu kiirrong ja sõitis üle. Ja siis tuli jälle järgmine… Ja kui ma arvasin, et nüüd on juba päris hull, siis alles õige tants ja trall algas :) Aga noor inimene on tugev ja saab hakkama, olin siis 21. Kui laps oli sündinud ja jõudsin mõelda, et nüüd on kõik läbi, taipasin samas, et kõik alles ju algab…

Mitte kunagi ei saa me teada, mida tunneb sündiv laps oma teekonnal. Küllap see on päris karm ja raske tulemine, alati ei õnnestugi. On teooriaid, mis väidavad, et mõned inimesed mäletavat oma sündi. Vahel tundub, et ma isegi. Igatahes olen väga klaustrofoobiline.

Tere tulemast, mu laps ❤️

Ise

Pole midagi teha, ikka ise pead oma rasketest aegadest üle saama ja läbi tulema. Ega jumal ka muidu aita, kui ise ei pinguta. Igal oma tee ja abi. Mul on Selma Lagerlöf. Ma isegi ei mäletanud, et mul tema raamatud riiulis on. No “Gösta Berlingi saagat” olin jah varem lugenud, aga mitte “Jeruusalemma”. Ja nüüd on mul käsil “Löwensköldi sõrmus”, “Charlotte Löwensköld” ja “Anna Svärd”. Minu abi tuleb ikka minevikust ja vanast maailmast. Ehk tulevad kunagi ka kergemad ajad. Või veel raskemad, sest alati saab hullem olla, nagu ütleb optimist :):):) 

Lauliku talveüksildus

Lumi tuiskab ja mina olen täiesti Juhan Liivi “Lauliku talveüksilduse” lainetel. Lumi keerleb tuulehooga, minu süda valudest. Kui enam valutada ei jaksa, vaatan lumesadu ja lihtsalt olen. Võiks ju nautitagi, kui lund ja valu poleks nii palju. Küllap saab rohkemgi olla. Antavat ju nii palju, kui kanda jaksad. 

Kord kaevanud üks mees Jumalale, et tema rist on liiga raske kanda. Jumal viis mehe ühte kohta, kus oli palju erineva suuruse ja raskusega riste ja ütles, et valigu endale sobiv. Mees proovis ühte ja teist, lõpus leidis. “Nojah,” ütles Jumal, “see on seesama, mis sul ennegi oli…”

Isale mõeldes

Täna, 111 aastat tagasi sündis mu isa ühes Põhja-Tartumaa talus viienda lapsena. Kokku sai neid kuus - kolm tüdrukut, kolm poissi. Ilus komplekt. Ei tea, missugune ilm oli ka? Täna siin sajab ja tuiskab ning mina muretsen isa ehitatud hoonete lamekatuste pärast. Alati suure lumega muudkui muretsen. Aimar käib neid rookimas. Üks mu unistusi on terav viilkatus. Ega need lamedad olegi isa väljamõeldis, arhitekte oli siin teisigi. 

Sündis ja kasvas. Kui kaela kandis, läks hanekarja, siis seakarja ja lõpuks lehmakarja. Säärtele tekkisid paljajalu jooksmisest kuresaapad, mida ema hanerasvaga määris. Valusad olid pestes, verised praod lõid sisse, aga jalatallad said sügiseks nii tugevaks, et võis rahumeeli kõrrepõllul joosta. 

Siis sai temast künnipoiss ja hiljem tööpoiss, käis mujal taludes sulaseks, et jalgratta ostmiseks raha teenida. Ja siis ajateenistus ja üleajateenistus ning paelad peale. Maapoisist sai härra ohvitser. Ja siinkohal lõpetamegi, sest varsti tulid maailmas halvad ajad. Isa elas need üle. Pärast halbu tulid jälle paremad ja tulin mina. Saime koos olla 46 aastat. Vähe. Tegelikult oleme siiani koos. See ei loe, et tema sääl ja mina siin. 

Emale mõeldes

Emad väsivad ära

enam nad peenraid ei tee

ükskord aastate pärast

lähevad siit üle vee

sinna kus alati kevad

sinna kus alati soe

Sinna lähevad nemad

See mitte üldse ei loe

et siingi tulevad soojad 

et lõhnama lööb näsiniin

Nemad on sääl

kus on Looja

Ja meie oleme siin

Nödinäplane

Tegelt ma olen veel külmast saadud ajukahjustuse mõju all, millest ei taastugi, see on elukestev, aga ma nägin feissaris ühte pikkade küünte pilti ja tulin kohe siia kaebama, sest ma ei või neid üldse taluda. Olid ajad küll, kus ma klaverimängijanagi küüsi omasin, aga organisti aegadel külmades kirikutes hakkasid need klahvide vahele kinni jääma. Ja nüüd. Nüüd haaran otsekohe kääride ja küüneviili järele, kui on millimeetrike küünt kasvanud. Minu värskelt viilitud täiesti nödid näpuotsad teevad mind väga õnnelikuks, annavad hea enesetunde. Aamen. Halleluuja! 

Kolmekuningapäev

Polnud aega ega tahtmist kirjutada. Kogu energia läheb praegu enda ja koera elus hoidmiseks. Koer on kuus aastat vana, aga see on esimene talv, kui peame ta tuppa tooma. Päris tuppa ei saagi, sest ta ei tule, ei astu üles kahest trepiastmest, on unustanud, et lapsepõlves ja nooruses jooksis küll neist vahel rõõmsasti üles-alla. Nüüd on umbusklik, aga tuleb vanasse suvekööki, kus on tegelikult ka miinuskraadid, aga tunduvalt leebemad kui õues. Kütame seal natuke gaasiga ja ma improviseerisin talle laua alla kuudi, põhjaks madrats ja villane tekk. Põhjapõdranaha põlgas ära, millest on hirmus kahju, sest see annaks hästi sooja. Aga noh, Mörkköga pole mõtet vaielda. Ta on praegugi rahul, magab hiirvaikselt, ei mölla, ei näri midagi. Hommikul, kui kütma hakkan ja kolistan, laseb tema vaikset vilet. Siis on Aimaril aeg koer jalutama viia. 

Tuleb vaadata, et torud ei külmuks, et veed ikka jookseksid. Tuleb kütta, kütta ja kütta. Vana ja suurte akendega maja armastab kuni -10 kraadi, edasi on juba problemaatiline. Kui on alla -20, on toas maksimum temperatuur +13. Ega me kurda. Täiesti talutav, oleme harjunud. Peaasi, et veel külmemaks ei läheks. 

Mõtlen, kuidas mu vaesed vanemad siin elasid. Ema oli 80 ja isa 90, kui 2003. aasta talvel näitas ilmateade nädal otsa -35. Meie elasime tollal Tallinnas, linnakorteris ei saa midagi aru, sääl on tuba kogu aeg soe. Siin kirdes on tihti Eesti mastaabis kõige külmem. Sel talvel ka. 

Sellised lood. Põletan kolmekuningapäeva küünalt ja peaksin jõulutuled akendelt ära korjama, kui ma viitsin. Võivad veel ka rippuda ka, midagi ei juhtu.