Kevadiselt

Nii palju kevadeid

on kätest pillatud

ja minevikku teid…

need kõik on sillatud

Kui tuleb jälle uus

mis talvest äratab

siis lilles

lehes 

puus

hing jälle säratab

Saab kõrgeks metsasaal

ja sinitaeva võlv

ning kullerkupumaal

sind ootab lapsepõlv

Sind ootab pääsusilm

ta kirbe roosa lõhn

ja leebe kevadilm

ning lapsekäsi kõhn

kel peos on pajupill

Ja õhtud helisevad

Siis oled lepiklill

Siis oled ise kevad

Ootus

Keerutab

lennutab

edelatuul

vihma ja mulluseid lehti

lörtsi ja lundki veel kevadekuul

kevad ei päriselt kehti

Aga mis kehtib on südamesoe

armastus

palve

ja lootus

hallide päevade kangaste koe-

lõngadest põimitud ootus

Vahel ma tunnen end õnnelikuna

Siis, kui mu täiskasvanud laps saab koju tulla ja me oleme kahekesi teineteise päralt. Ühe ööpäeva. Rohkem pole aega. Meil on selline üheöösuhe 😀😀😀

Ta tuleb rongiga ja linnast jalgsi koju. Mina kõnnin umbes pool kilomeetrit vastu. See on rituaal. Ja vahel on ka raske kott. Uksest sisse astudes ütleb alati: “Mmmm… kodu lõhn…” 

Siis ta jalutab koeraga ja näeb nii palju huvitavat. Eile nägi kahte rästikut näiteks. Hea, et peale ei astunud. Ja siis me lebame minu voodil, räägime, naerame… Lihtsalt oleme. Teineteise jaoks olemas. Jälgime aknast linde. Aiatuuri seekord ei teinud, keegi ei õitse veel eriti.

Magame kõrvuti tubades, uks on vahelt lahti ja ma muudkui küsin, kuidas see või teine sõna saksa keeles on. Kuni ta hakkab riidlema, et kas saab juba rahu, sest kardab, et äkki saavad tal sõnad otsa 😀

Ja siis ongi hommik, mina kütan, tema jalutab koera. Pärast räägime ja naerame jälle. Sööme ära kõik, mis meil on. Eilsed minu tehtud kotletid ja tänased pannkoogid. Ja ongi rongi peale minek. Seekord ma saatma ei lähe, pildistan akna peal. Tema lehvitab seni, kuni puude taha kaob. Ja nüüd on juba Tallinnas. Ja siin sajab. Ja mina olen natuke aega õnnelik.  

Põgenemine ja tagaajamine

Mulle meenus üks aastakümnetetagune lugu. Väikelinnas läheb üksik naine öisele rongile. Kõhe on, nagu ikka öises inimtühjas linnas. Äkki märkab, et mingi mees kõnnib ta kannul. Naine hakkab jooksma ja näeb silmanurgast, et mees teeb samuti. Naine jookseb kabuhirmus raudteejaamani, küllap sääl on inimesi. Tollal raudteejaamad veel töötasid. Sääl oli puhvet ja piletimüük ja jaamakorraldaja ja… (Habemeajaja ja jaamaülem Mare Väljatagaga Gagarini puiesteel - tuleb kiiresti öelda 😀)

Jaamas selgub, et mees ruttas samuti rongile ja arvas, et hakkab hiljaks jääma, kuna naine ta ees jookseb. Mis ta muud öösel jookseb, kui rongi peale. Olid mõlemad nüüd aegsasti jaamas ja said koos naerda ka veel.  

Mässaja

Ei värvi enam juukseid

kuid värvin huuli

ja vahel tõmban silma peale triibu

ja mõnikord ma kukun suuli

on näpud ikka nödid

kunstküüned 

võehh

need klaverit ei lase mängida

ja kõik need peod ning ballid…

sääl enam ma ei viitsi hängida

ei värvi enam juukseid

need on mul nüüdsest hallid

võltsripsmed

võehh

ei miskit võltsi enam 

ma enda küljes salli

ja räägitagu mida iganes

ma tavaliselt vaikin

vaid harva pruugin suud

ma vaikin

ja mõtlen hoopistükkis muud

ja üldse ma ei teagi

kas midagi on maailmaga mul ühist

nii palju 

kui ma vaatan

näen ainult mõttetut ning tühist

 

Liivimaale tagasi

Enne veel, kui muutun mullaks,

oma emaks-isaks saan,

nende tegusid ja mõtteid

ajas vastu peegeldan. 

Mina tulen minevikust,

tulevikku ma ei tea.

Sellist, mida ma ei taha,

üldse tegema ei pea.

Mul on päris oma maailm,

väljast väike, seest kuid suur.

Sinna mahub väga palju,

sääl ei kasva kurjajuur. 

Meeleldi ma muutun mullaks,

millest võrsuks pajupuu,

kelle okstel õhtueeli

jalgu puhata võiks tuul.

Mullast võetud, mullaks saanud

nagu esivanemad.

Sääl, kus kirikute tornis 

kikkad rõõmsalt kirevad. 

Absoluutselt ei huvita

Juba väga ammu ei huvita mind praegune elu, praegune maailm. Hoian sellest võimalikult palju eemale. Jah, ma kasutan internetti ja kirjutan just hetkel, aga ma loobuksin meelsasti ja valiksin oma õunafoni asemel lauatelefoni. Või üldse vaikuse. Inimkõne on minu jaoks liiga vali ja tundub tühine ning mittemidagiütlev. Muusika on samuti vali, ainult raamatud sobivad veel, tähed kõnelevad minuga vaikselt. Ja taimed. Varsti ma saan suhelda oma lillede-põõsaste-puudega, sest inimestega ei suhtle ma ammu enam. Võib-olla kunagi veel hakkan, mine tea…

Kodu

Isa ehitatud maja

ema istutatud puud

lapsepõlve kauge kaja

kaseladvas tuuleluud

Sünnikodu…

sünnikodu

juured kinni 

soine maa

niiske varsakabjalodu

ära minna siit ei saa

Mälestuste kuldne kuma

saadab igal sammul mind

metsaema

laanejumal

haljal oksal laulev lind

Kevaded täis ärkamisi

suved kerget valget und

sügised täis märkamisi

talved karget valget lund

Läbi eemalduva aja

hoiab mind mu kodu vaim

ongi kõik

muud pole vaja

rahu

rõõm

ja õnn

ja aim

Nedo Nisso

 

Rahvusvaheline luulepäev

Selle tähtsa päeva puhuks restaureerisin ühe vana salmi, mis oli mul nii halva rütmiga kirjutatud, et karju appi. Kuidas ma küll nii loll olin? Raamatusse ka veel toppisin, jobu 😀

Nüüd on parem: 

Vahel tuleb tuulest luule,

vahel ainult herpes suule.  

Inspiratsioon

Just praegu raamatut lugedes sain:

Ja kui nüüd kevad tuleb

Puupead lähevad lehte

Võivad küll ajada pinde

Kuid uppumissurma ei sure

Kui puit ikka kuiv on ja ehtne

Rahvusvaheline unepäev

Igal aastal märtsi teisel reedel ehk siis täna ongi see päev. Ja just täna ärkasin ma enne seitset, kui muidu algab mu hommik rutiinselt kell üheksa. Akna taga on soe ja unine ilm, silm läks küll veel korraks looja. Nüüd on tuba köetud, võin lugema hakata. Selline ilm mind õue küll ei meelita, kuigi peaksin vaatama, kas vahtramahla on tilkunud. Eilse jõin ära, aga täna tulevad tüdrukud ja tahavad ka. Mul ripub mahlaanum lõigatud oksa küljes, säält tuleb vähem mahla kui puuritud august, aga puutüvesse auku puurida mulle üldse ei meeldi. Ja kui keset päeva uni peale tikub, küllap ma siis ka magan veel peatäie. Päevauni on magus nagu mesi 💛

Ükskord märtsis

Pudeneb hävingut pilvedest

kratt põgeneb tulistjalu

verise lumelobjaka seest

kostab palveid

surm võtab valu

Muu

Lootust peab pälvima

Vabadust varjama

Voolab meis eellaste veri

Tuul kodusadamas

Valu meis vaigistab

Muu on kõik tundmatu meri

Päike

Manamist ja targutamist kuulata ei taha

Selle peale oma elu ära raisata

Ilkumised

Õelad irved

Pühin endalt maha

Nii saab läbi tusapilve päikest märgata

Ootan

Kutsutakse

Enam ei lähe

Hüütakse

Kuid enam ei tule

Olen võtnud endale pähe

Et kustutan tubades tule

Ja püsin sääl paigal ning vakka

Ja olen sääl madal kui muru

Ei kihuta enam end takka

Ega ennast peale ma suru

Ma olen ja ootan ja vaatan 

Läbi kitsa kardinapilu

Nii kaua kui taganeb saatan

Ja tumeda maailma vilu

Pääsemine on lähedal

Veel praksuvad ahjud ja kaminad

ja väljas on põlvini lundki,

pea paistavad kevade väravad,

ei näe enam talvest ma undki. 

Ei mäleta sind, külm pakaseöö

ja unustan rõhuvad lumed, 

su valgele valule käega löön

nii kaua, kui uuesti tuled…

Uus ajastu

On käes. Juba kaks aastat, aga leidub inimesi, kes ei mõika midagi. Sellised ärritavad mind täiega. Sellised, kes ei tunneta. Justkui kõik oleks endine. Minu jaoks pole. Ümbritsev tundub hirmutav ka looduses, mis enne nii sõbralik ja turvaline oli. 

Vaatan oma kaheharulist mändi, kes magamistoa aknasse paistab. Tapjalumi murdis ühest ladvast oksi. Harjun selle pildiga, mis on tuttav lapsepõlve õudusunenäost, kus puud murdusid.

Ma ei pidutse täna. Lihtsalt olen. Pidutsemine ei köida mind enam. Ei laul ega tants. Naer küll. Naeran ikka ja südamest, kui selleks vähegi põhjust on. Naeran laginal ja ennast hingetuks. Kui vähegi põhjust on 🙂

Lugemistoksikoos

Olen Põhjamaade romaane kümnete kaupa kugistanud ja pean ilmselt vahet pidama, et mitte mürgistust saada. Hirmus intensiivsed suguvõsasaagad, tuugalt kiivalt hoitud süngeid saladusi täis. Alles viimastel lehekülgedel selgub, et koer Molly,  kes alajaamas elektrilöögist surma saab, polegi koer, vaid hoopis väike õde Molly. 

Et lapsena ära antud õde jõuab käänulisi teid pidi koju tagasi, aga keegi ei taipa seda enne, kui ta oma vennaga lapse saab. Et kolme poja väidetav isa ei olegi üldse nende isa, vaid hoopis poolvend. Jne…

Nüüd tuleb natuke pead tuulutada, kuigi raamatusse põgenemine on muidu päris hea ellujäämisstrateegia, aga ma proovin vahepeal jälle kirvest abi leida. Tõusen voodist, panen õueriidesse ja kahlan läbi sulavee ning üle kiilasjää puulõhkumispaku juurde. Ehk suudan mõne põraka küljest kilde lüüa. 

Elu on trauma

Elu on lill, ütlevad mõned. Võeh, kuidas ma ei salli seda lauset. Või kui ütlen, et rohkem raamatuid minult ei tule, siis ikka keegi suudab pillata selle äraleierdatud fraasi: ära iial ütle iial. Öäkk! Või see: ma tean, mida sa tunned. Ei tea sa mitte sittagi. Kuidas sa saad teada, mida mina tunnen??? Ma küll ei tea, mida keegi teine tunneb. 

Novat! Minu jaoks on elu trauma ja traumajärgne stress ja siis natuke selget taevast sinna vahele, aga seda viimast ma eriti ei mäleta. Siiski on nii kerge hingata, kui vahel harva taeva selgeks lööb. Ja alati saab palju halvem olla, nagu optimistid ütlevad :)

Heeringatraaler

Mitte ei mäleta, millisest kirjandusteosest see surematu kirjeldus pärineb, ammu loetud, aga ei unune iial. Noh ja ise ka muidugi tormilise elu jooksul kogenud :) Sõnastus pole enam päris täpne, aga ühe meeletu armuöö värvid küll:

Hommikuks nägi voodi välja nii, nagu oleksid sääl terve öö püherdanud üks ärakaranud madrus ja kaks paksu pordunaist. Ja lõhnas nagu heeringatraaler.

 

Näljane teekäija

Nii harva, kui ma teen suurema söögi. Täna see juhtus. Riisipada sibula, paprika, tomati ja kukeseentega. Siis ma unistan, et tuleks mõni näljane teekäija, keda saaks kõhutäiega rõõmustada. Aga tänapäeval ei ole neid. Inimesed ei käi jalgsi. See oli kaks sajandit tagasi, kui võeti kepp ja kott ning astuti mööda postimaanteid või külavaheteid. Isegi mina olen lakanud jalgsi kõndimast, sest ma lihtsalt ei taha mitte kusagile minna. Aga sina, näljane teekäija kaugest minevikust, tea siis, et ma täna jälle ootasin sind :)

Üks märtsipäev

Olen väike ja vaatan köögiaknast välja. Sääl on üks madal hunnik. Võib-olla on see kartulikuhi, võib-olla pole isa jõudnud veel keldrit valmis ehitada. Võib-olla on see lihtsalt õlehunnik. Päike paistab ja pealmised õled on juba välja sulanud. Läbi madala vesise lume tuleb Uta, naabrite koer. Tuleb aeglaselt ja vaevaliselt, tema jäljeaugud vajuvad vett täis. Uta ronib hunniku otsa kuivadele õlgedele ja heidab pikali. Päikene paistab soojalt, ilm on nii ilus, õhus on juba kevad. Ja mina vist ei tea veel, et see on surm. 

Kaduneljapäeva õhtu

Kaduneljapäeva õhtu

saadab päikse viimseid kiiri,

taeva sinisesse kõhtu 

neelab kauge silmapiiri. 

Neelab kauged kaunid ajad,

talvepäeva viimse valge,

hämarusse kaovad rajad,

tuleb öö - see külmast kalge.

Tulgu!

Veel on külmal radu,

veel ta käigud edenevad.

Kaduneljapäev toob kadu

külmale.

Pea tuleb kevad...

Tulekud ja minekud

Täna 14 aastat tagasi läks ära mu ema, aga samal päeval on tulnud siia maailma üks mulle armas inimene. Sünd ja surm on lahutamatud. Surm on meil juba sündides kaasas. Surm on suur, suurem kui sünd ja elu. Suur muutja. Paneb hoopis teisiti mõtlema ja õpetab lahti laskma. Sätib asjad uude perspektiivi ja lükkab tähtsusetu kõrvale. Selline on surm, kui ta lähedalt möödub ja sind oma käisega riivab. Täna mul küünlad jälle põlevad, aga ma ei nuta. Aeg nutta, aeg vaikselt meenutada. 

Ootus

Vanad jõrmid mehed

Kõmmeldunud kased

Üle halli taeva

Läeb linnuparve lend

Purukuivad lehed

Kätest lahti lased

Kauget valget laeva

Ootamas näed end 

Üksinduse, üksilduse ja vaikuse kiituseks

Oo õnnis üksindus

Kui palju leebet rahu

On igas sinu vaikses hetkes

Ei tüüta tüdimus

Sest mitu rõõmu mahub

Mu üksildasse päevaretke

Mõlemad jalad on lühemad

Astusin üle hulga aja kingapoodi sisse. Mitte, et mul midagi tarvis oleks olnud, tegin lihtsalt aega parajaks. Nägin riiulitel kõrgete taldadega jalanõusid, neid peletisi. No olen varem ka näinud. Oma tütre jalas. Tookord naersin: “Issand! Üks daam kannab ikka peenikese kõrge kontsaga kingi!” ja tema naeris vastu: “Jah, las see ÜKS daam siis kandkugi!”

Ja siis mulle meenus… Minu lapsepõlves oli nii, et kui näiteks mõnel inimesel oli sünnipäraselt üks jalg lühem, siis tegi kingsepp spetsiaalsed jalanõud. Üks oli tavaline king, aga teine hästi paksu tallaga. Küllap ka raske, aga võimaldas siiski liikuda. Mul on praegugi silme ees üks onu selliste pruunide kingadega. Onu ennast ei mäleta, ainult neid jalanõusid. 

Tundub, et tänapäeval on inimestel mõlemad jalad lühemad :) Ja las olla! Pandagu jalga, mida iganes soovitakse, minu jaoks on ainuke vastuvõetav jalanõu õhukese tallaga ja ilma igasuguse kontsata. Ilus ja mugav. Sest ma olen üks vanatädi :):):)

Ja surm ka

Sündis üks poiss 1944. aasta kuumal suvepäeval Põhja-Tartumaa talusaunas ja täna läks ta ära. Üle aja ja ruumi serva. Ja mul on hea meel, et ta on nüüd jälle oma ema ja isa juures. Ja et tal on kõik hästi. Loodan, et on. Ja ta on oma vanaema juures. Vanaema, kes teda kasvatas ja väga armastas. Mul on hea meel kõigi üle, kelle elu siin maailmas elatud on. 

See väike poiss küsis kunagi igatsevalt oma emalt: "Millal tuleb uun (õun) akna alla?" ja järve ääres paati nähes nõudis: "Tahan selle suure kausiga vett tuua!" ning kõrge lossitrepi ees imestas: "Kas sellest kivihunnikust peame üles ronima?"

See väike poiss oli mu vanem vend.

Sünd

44 aastat tagasi sündis mu esimene laps. Praeguseks kellaajaks oli juba sündinud. Mäletan, kuidas ei tahtnud õhtul kodust ära minna. Sünnitusmaja võõrasse keskkonda, kus keegi minu emakeelt ei rääkinud, kus ma olin terve öö üksinda palatis. Kuidas valuhoog kihutas mu peale nagu kiirrong ja sõitis üle. Ja siis tuli jälle järgmine… Ja kui ma arvasin, et nüüd on juba päris hull, siis alles õige tants ja trall algas :) Aga noor inimene on tugev ja saab hakkama, olin siis 21. Kui laps oli sündinud ja jõudsin mõelda, et nüüd on kõik läbi, taipasin samas, et kõik alles ju algab…

Mitte kunagi ei saa me teada, mida tunneb sündiv laps oma teekonnal. Küllap see on päris karm ja raske tulemine, alati ei õnnestugi. On teooriaid, mis väidavad, et mõned inimesed mäletavat oma sündi. Vahel tundub, et ma isegi. Igatahes olen väga klaustrofoobiline.

Tere tulemast, mu laps ❤️

Ise

Pole midagi teha, ikka ise pead oma rasketest aegadest üle saama ja läbi tulema. Ega jumal ka muidu aita, kui ise ei pinguta. Igal oma tee ja abi. Mul on Selma Lagerlöf. Ma isegi ei mäletanud, et mul tema raamatud riiulis on. No “Gösta Berlingi saagat” olin jah varem lugenud, aga mitte “Jeruusalemma”. Ja nüüd on mul käsil “Löwensköldi sõrmus”, “Charlotte Löwensköld” ja “Anna Svärd”. Minu abi tuleb ikka minevikust ja vanast maailmast. Ehk tulevad kunagi ka kergemad ajad. Või veel raskemad, sest alati saab hullem olla, nagu ütleb optimist :):):) 

Lauliku talveüksildus

Lumi tuiskab ja mina olen täiesti Juhan Liivi “Lauliku talveüksilduse” lainetel. Lumi keerleb tuulehooga, minu süda valudest. Kui enam valutada ei jaksa, vaatan lumesadu ja lihtsalt olen. Võiks ju nautitagi, kui lund ja valu poleks nii palju. Küllap saab rohkemgi olla. Antavat ju nii palju, kui kanda jaksad. 

Kord kaevanud üks mees Jumalale, et tema rist on liiga raske kanda. Jumal viis mehe ühte kohta, kus oli palju erineva suuruse ja raskusega riste ja ütles, et valigu endale sobiv. Mees proovis ühte ja teist, lõpus leidis. “Nojah,” ütles Jumal, “see on seesama, mis sul ennegi oli…”

Isale mõeldes

Täna, 111 aastat tagasi sündis mu isa ühes Põhja-Tartumaa talus viienda lapsena. Kokku sai neid kuus - kolm tüdrukut, kolm poissi. Ilus komplekt. Ei tea, missugune ilm oli ka? Täna siin sajab ja tuiskab ning mina muretsen isa ehitatud hoonete lamekatuste pärast. Alati suure lumega muudkui muretsen. Aimar käib neid rookimas. Üks mu unistusi on terav viilkatus. Ega need lamedad olegi isa väljamõeldis, arhitekte oli siin teisigi. 

Sündis ja kasvas. Kui kaela kandis, läks hanekarja, siis seakarja ja lõpuks lehmakarja. Säärtele tekkisid paljajalu jooksmisest kuresaapad, mida ema hanerasvaga määris. Valusad olid pestes, verised praod lõid sisse, aga jalatallad said sügiseks nii tugevaks, et võis rahumeeli kõrrepõllul joosta. 

Siis sai temast künnipoiss ja hiljem tööpoiss, käis mujal taludes sulaseks, et jalgratta ostmiseks raha teenida. Ja siis ajateenistus ja üleajateenistus ning paelad peale. Maapoisist sai härra ohvitser. Ja siinkohal lõpetamegi, sest varsti tulid maailmas halvad ajad. Isa elas need üle. Pärast halbu tulid jälle paremad ja tulin mina. Saime koos olla 46 aastat. Vähe. Tegelikult oleme siiani koos. See ei loe, et tema sääl ja mina siin. 

Emale mõeldes

Emad väsivad ära

enam nad peenraid ei tee

ükskord aastate pärast

lähevad siit üle vee

sinna kus alati kevad

sinna kus alati soe

Sinna lähevad nemad

See mitte üldse ei loe

et siingi tulevad soojad 

et lõhnama lööb näsiniin

Nemad on sääl

kus on Looja

Ja meie oleme siin

Nödinäplane

Tegelt ma olen veel külmast saadud ajukahjustuse mõju all, millest ei taastugi, see on elukestev, aga ma nägin feissaris ühte pikkade küünte pilti ja tulin kohe siia kaebama, sest ma ei või neid üldse taluda. Olid ajad küll, kus ma klaverimängijanagi küüsi omasin, aga organisti aegadel külmades kirikutes hakkasid need klahvide vahele kinni jääma. Ja nüüd. Nüüd haaran otsekohe kääride ja küüneviili järele, kui on millimeetrike küünt kasvanud. Minu värskelt viilitud täiesti nödid näpuotsad teevad mind väga õnnelikuks, annavad hea enesetunde. Aamen. Halleluuja! 

Kolmekuningapäev

Polnud aega ega tahtmist kirjutada. Kogu energia läheb praegu enda ja koera elus hoidmiseks. Koer on kuus aastat vana, aga see on esimene talv, kui peame ta tuppa tooma. Päris tuppa ei saagi, sest ta ei tule, ei astu üles kahest trepiastmest, on unustanud, et lapsepõlves ja nooruses jooksis küll neist vahel rõõmsasti üles-alla. Nüüd on umbusklik, aga tuleb vanasse suvekööki, kus on tegelikult ka miinuskraadid, aga tunduvalt leebemad kui õues. Kütame seal natuke gaasiga ja ma improviseerisin talle laua alla kuudi, põhjaks madrats ja villane tekk. Põhjapõdranaha põlgas ära, millest on hirmus kahju, sest see annaks hästi sooja. Aga noh, Mörkköga pole mõtet vaielda. Ta on praegugi rahul, magab hiirvaikselt, ei mölla, ei näri midagi. Hommikul, kui kütma hakkan ja kolistan, laseb tema vaikset vilet. Siis on Aimaril aeg koer jalutama viia. 

Tuleb vaadata, et torud ei külmuks, et veed ikka jookseksid. Tuleb kütta, kütta ja kütta. Vana ja suurte akendega maja armastab kuni -10 kraadi, edasi on juba problemaatiline. Kui on alla -20, on toas maksimum temperatuur +13. Ega me kurda. Täiesti talutav, oleme harjunud. Peaasi, et veel külmemaks ei läheks. 

Mõtlen, kuidas mu vaesed vanemad siin elasid. Ema oli 80 ja isa 90, kui 2003. aasta talvel näitas ilmateade nädal otsa -35. Meie elasime tollal Tallinnas, linnakorteris ei saa midagi aru, sääl on tuba kogu aeg soe. Siin kirdes on tihti Eesti mastaabis kõige külmem. Sel talvel ka. 

Sellised lood. Põletan kolmekuningapäeva küünalt ja peaksin jõulutuled akendelt ära korjama, kui ma viitsin. Võivad veel ka rippuda ka, midagi ei juhtu.