Kel tolmu ja mälestusi
toanurkadest alati võtta
ei vaja need manitsusi
ei kipu need sõnadesõtta
Nad tulevad päikesemaalt
ja lähevad kuupaisteranda
ja võtavad tähtederaalt
paar sõnumit edasi kanda
Ja laulavad
laulavad nad
ükskõik
kas on koit või on eha
sest muud enam suurt vist ei saa
siin maailmas paremat teha
Selle maailma selles elus
kus kõike võib juhtuda
su käest kõige kaunimad lelud
torm merre võib uhtuda
Su peast kõige kaunimad mõtted
võib rebida sõjatuul
ja valusalt alatud võtted
küpsevad julmusepuul
Muudkui käid ja tormled ja tõttad
sa rahutu hingega
kuni lillesideme võtad
ja köidad end sellega
Ainult kõige lihtsamad asjad
ärkamine vaikusesse
metsaretk koeraga
leebe tuul
valgus ja varjud
paar karulaugulehte
rabarberikook ja meega tee
pisike tiik täis vesilikke
murtudsüda
vanaemade lill
mõni sinine kuslapuumari
roosad sirelid
emade istutatud
õhtuudu heinamaal
magus martsipan
kastese rohu peal
õunapuu all
tirtsude sirin
tumedad soojad augustiööd
tähistaevas peakohal
sügise lõhn
kollane kaseleht aknaklaasil
esimene hallahommik
jääkirme loikudel
kamina kuma hämaras toas
tuule hääl truupides
talvetardumus
jõulutäht
pikenev päev
sulaveenired
esimene paiseleheõis
Ainult kõige lihtsamad asjad
Aganane rukkileib ja lahja soolasilk
suitsusaunad
viljaaunad
vanad hiiepuud
regivärss ja eestlaste altkulmu pahur pilk
need on meie veres alles
need on meile truud
Rukkililled
rukkirääk ja pääsulinnu lend
tuisuilmad
hundi ulg ja külmad talveööd
meelespead on meie õed
ja ohakas on vend
iidsest ajast pärit tõed ja vanad kirivööd
Kaugele ei lähe ära
siin on meie paik
meie maad ja meie metsad
meie vere hääl
siin on armas linnukära
lõhnav männivaik
esivanemate vaimud taevaääre pääl
***
Ja ometi lähevad tuhanded
sest ilmauks on irvakil
ja kaugele jõuavad tuhanded
sest kõik on kuskil võimalik
Lihtsat kerget headust
langeks kui su pääle
kurale ei pööra
ikka ainult hääle
Lihtsat kerget headust
läbi karge õhu
mida keegi iial
määri ega lõhu
Leebe tuuleümin
tõstab oma hääle
lihtsat kerget headust
langeski su pääle
On laiad rohelised lehed jalakatel
ning kevad sammub südasuve poole
me päevi olematuks keedab ajakatel
ja jätab meile vaeva
jätab hoole
Ja see
mis tulemas on homse päeva takka
on hoopis teadmata ja võõras meile
seepärast ma ei küsi
olen vakka
ja vaatan tuttavat
mis oli eile
Nii laiad rohelised lehed jalakatel
et toovad
rahu
unustust
ja lohtu
te päevad olematuks keetis ajakatel
mu armsad
kellega me enam siin ei kohtu
Eesti lippude sinised siilud
hoiti peidus kodude kappides
mure aganaleibade viilud
toitsid
hoidsid aegades nappides
Nii tuldi läbi küll tulest küll veest
lõpuks mindi siis taevaste taha
ja vastutust kanti kõikide eest
aga ennast ei salatud maha
Me lippude siniseid siilusid
lehvib rõõmsalt peal musta ja valge
aeg lõikab küll muredest viilusid
ja lootused kinni end kiilusid
hoia saatuse eest
mis on kalge
Taipamised tulevad
läbi unede ja aja
taipamised
märkamised
Sõjaudu silmades
kõrvus plahvatuste kaja
märkamised
aimamised
Läbi hirmuunede
öödes naksub vana maja
aimamised
kuulutused
Kuidas üles leida see
mida hingerahuks vaja
kuulutused
kuulamised
Selle julmalt segase
purustava aastasaja
kuulamised
tähendused
Taipamised tulevad
üle kannatuste raja
taipamised
tähendused
