Öö tammub akna taga
ja männilatvadesse
on takerdunud tähed.
Ma tean, et sa ei maga,
ma näen su sammudesse,
kui lumevalgel lähed.
Ja igast sinu astest
sääl sünnib uusi tähti
ja kerget valget lund.
Ja nendest lumelastest,
kel lased käest sa lahti,
ma vaatan rõõmsat und.
Hakkab vaikselt peale, võtab tuure üles. Nägin juba sellist sõna nagu jõulutrall (vt ka suure reede trall). Jälgin hoolega, et jalgu ei jääks ega lömastatud saaks. On jäänud väga vähe asju ja tegevusi, mida ma talun. Lugemine on üks neist. Põhiline. Aga mitte krimkad või naistekad. (Küll kirjutatakse ja loetakse palju sitta, aga sinna pole midagi parata.) Ja siis kodused toimetused, mis ellu jäämiseks vajalikud. Elu on ellu jäämine ja kevadeni üüratult pikk aeg minna. Talv pole veel alanudki, aga ometigi on ta juba ammu kohal - suur ja sügav. Ja nüüd need jõulud ka veel tulemas. Oh! Mul on vanast ajast veel õueküünlaid! Et ma ei unustaks neid sel aastal põletada. Ja tahan küsida: kui tühjad on inimesed enda sees, et nad kõike seda lärmi ja tilulilu nii hirmsasti vajavad??? Et ennast peab pideva virmaliste vahtimise ja tormi möirgamisega täitma. Et kogu aeg peab lollakalt naeratama ja positiivne olema. Ja välja nägema nii ilus nagu plastist tehtud. Pumbatud lihaste, lõigatud näo, võltsripsmete, kunstküünte ja muu sellisega... Öhh! Mulle meeldivad tavalised koledad nagu ma ise.
Korraks pühin käisega üle talvise pildi külma akna taga
pühin ära lume
pühin tagasi suve
õitsema hortensiad
lõhnama floksid
murule jooksma laste pisikesed paljad jalad
mustsõstrad põõsasse
õunad puusse
kirsid kinni linnunokka
maasikad kõrrele ritta
kerged heledad pilved taevasse
käo kukkuma
korraks pühin
käisega
Ärgates näen, et sajab. See mereefekti lumi on meile jõudnud. Õnneks miinuskraadidega. Selline kohev ja kerge okstele ei jäätu ega murra puid.
Teen tule ahju ja pliidi alla. Toas peaks viieteistkümnelt vähemalt kaheksateistkümnele saama, siis on hästi. Oleme jahedaga harjunud. Mulle meeldib.
Lappan feissaris uudistevoogu ja postitan ühe vana foto. Mu armas mees teeb endale kohvi. Toimetuste vahel heidame jälle voodile pikali. Mu armas mees joob voodis kohvi ja loeb midagi. Mina panen ahju ja pliidi alla veel puid, endale teevee ja koerale kaerahelbepudru keema. Sadu lõpetab sadamise.
Mu armas mees läheb koeraga jalutama. Teen endale juustuleiva ja tee. Tee sisse käib mesi, ebaküdooniamoos, punase päevakübara tilgad ja ingveripulber. Panen koerasöögi valmis - puder toore maksaga ja vitamiinid. Ahi saab kinni, pliit veel köeb. Heidan voodile. Rahulik on olla. Mitte kusagile kodust ei taha...
See ei loe, et väljas on valge,
määramatus me ümber on must...
Iga väikese rõõmu alget
tänad kui lõplikku lunastust ♥️
Mulle pole tarvis ei pauku, ei ilutuld.
Ma tean juba ammu, et vaikus on sulakuld.
Valgust pimedal ajal, mis hinge rõõmsaks teeb -
seda pakub kamin
või lõke
või küünlaleek...
Nüüd tuleb leppida
Tardunud ilmaga
Ükskõikse külmaga
Hõbetand härmaga
Valge surmaga
Mitte halada
Vastu pidada
Vaikimisi
Inimeseks olemise vaeva
mõnel meist on päris raske kanda
Vahel üsna kreeni kisub laeva
kuigi surud rooli vastu rinda
..........
Ja siis on need, kes pole kunagi tundnud olemise talumatut raskust. Nemad oskavad targutada ja õpetada.
Viis kuud ilma õueta. Ema ütles vanas eas, et ta ei taha enam talve, kuigi toas oli soe ja mõnus ning ta ei pidanud ise midagi tegema. Ma ka ei taha või noh... Varem oli isegi tore, sest talv on ju puhkamiseks, kuigi tuleb küttepuid tassida ja lund lükata. Lund ma küll ei salli, kui teda liiga palju on.
Sel aastal on nii kahju maata jääda. Igatsen nii kangesti maad, kuigi suvel olen tüdinenud muruniitmisest ja rohimisest. Siis, kui üle jõu käib. Ei mäletagi sellist maaigatsust varasemast ajast. Aga ma pole varem ka nii vana olnud. Lumi võtab mu maa ära. Suvel sai igale poole minna: õuekempsu ja kaevutünni juurde pesema, ümber maja pildistama, nöörile pesu riputama, koera juurde juttu ajama ja vahel Mariale vastu... Nüüd on kõige pikem tee voodist vannituppa - 27 sammu, lugesin ära. Eks ma lõpuks harjun. Hakkan õues käima ka lumega. Aga viis kuud vaba maani... Kuradi pikk aeg...
Läbi sügisõhtu pimeduse põhjatuma
Läbi aastate ja läbi musta vihmamüüri
Rullub jälle lahti lapsepõlve kuldne kuma
Rullub jälle lahti minus igavene lüürik
Kuulen koorelahutaja vaikset võrinat ma
Kuulen pliidi all ja ahjus vuhisemas leeke
Tunnen lüpstud piima sooja lõhna
Tunnen maitset ka
Tunnen keelel siniseid ja külmavõetud kreeke
Vaatan läbi aastate ja tulevikuvalu
Vaatan ammumöödund aegadesse tagasi
Ja ma näen sääl ennast jooksmas õues paljajalu
Ja ma näen kui õndsalt lapsevoodis magasin
***
Nüüd ma mõtlen tihti kuidas saaks siit maa pealt ära
Ma ei looda tulevikust enam miskit head
Nüüd ma mõtlen...
Minu jaoks on palju kurja kära
Tahan sinna
Kus mu isa jälle silitaks mu pead
Kuidas ma raiskasin suve!!!
Ta pikki heledaid päevi
Tema lõhnavaid valgeid öid
Tüütasid kuumus ja parmud
Mind hirmutas torm ja äike
Ja põud tegi januseks suu...
Kuidas ma raiskasin suve!!!
Ja nüüd ma enam ei teagi
Kas ma näen
Kui ta uuesti tuleb
