Uusaastasoov

Et rajud ei lõhuks

et tormid ei tallaks

et pesa peaks tuuli ja vett

Raudlinnud ei lendaks

raudmunad neil nokas

muud polegi soovida et

rajud ei lõhuks

tormid ei tallaks... 

Loen

Lugesin end läbi jõuludest ja loen läbi ka aastavahetusest. Ei tee väljagi, et üks number teise vastu vahetub. Õige mul asi! Las paugutavad ja rõõmustavad. Mind rõõmustab ainult see, et Mörkkö ilutulestikku ei karda. Tema on õues üles kasvanud ja vaatas juba väiksena trepi pealt kogu seda möllu. Siira huviga. 

Kõigepealt Florian Illies "1913. Sajandi suvi". Täiesti lugemata jäänud, kui ilmus, aga seda toredam nüüd millestki nii heast osa saada. 

Kätlin Kaldmaa "Mu tiivad on mu juured". Luuleraamatud on suurepärased, kui sääl leidub palju ruumi ning tühje lehekülgi, vahel ka meelega jäetud, nagu autor kirjutab. Saan teada jahimeeste delikatessid - karukäpp, põdramokk ja nepisitt. See nepisita lugu on väga lahe :)

Karin Kivipõld "Dissonants". Jälle palju ruumi. QR-koodi ma ei skaneeri (ei oskagi) ja helisid ei kuula. Eriti veel kõrvaklappidega, nagu autor soovitab. Kõrvaklappe ma üldse ei talu, halb hakkab. Helid on praegu minu jaoks üldse liiga valjud. Parim heli on vaikus. 

No ja siis see Indrek Hirve ilus roheline "Sünnikaal". Täpselt selline kitsas formaat, nagu mulle luuleraamatute puhule meeldib. Ja kaanepaber, mis käele sametjas tundub ja külmad ning läikivad reljeefsed valged tähed. Küllap loen neid luuletusigi, kuigi...

Ja magustoiduks jääb Tove Janssoni "Nukumaja". Et ma siis loen ja loodetavasti ei tule siia niipea inisema. Või mine tea:)

Süütalastepäev

Süütalastepäeva sula

rullib üle katuse

läbi vermeis südameist ja

üle ilma patuse…

Veel kestab

Rõõmsate pühade soovimine ikka kestab veel. Mul pole need juba kaks aastat rõõmsad. Teadagi, miks. Rahulike pühade soovimist tolereerin, kuigi kõige parem oleks igasuguste pühadeta. Üldse ei vaja mina, aga inimesed vajavad. Püüan mõista. Just praegu mõistsingi - töötavatele inimestele on ju pühad (vabad päevad) õnnistus. Olen selle juba unustanud. Aga minusugused, kes ei tööta, neil pole ju vahet. 

Hullem on ees - aastavahetus. Juba praegu mõni räägib, kui õnnelik aasta tal oli. Seda ei kavatse ma küll mõista, kuidas need kaks viimast aastat saavad õnnelikud olla. Kuigi. Jälle. Ka väga rasketel aegadel oskavad inimesed õnne tunda. Nagu praegu teatud kohtades ja olukordades (mu sõrmed keelduvad täpseid sõnu kirjutamast, et mitte kurja välja kutsuda). Seega. Tehke, mida tahate. Küllap mina oskan eemale hoida ja peitu pugeda, aga surmkindlalt olen ma üks neist, kelle näiteks jõulud ja aastavahetus depressiooni viivad. Ja kes veel sama tunneb, siis üks soe kallistus ja täielik mõistmine. Süda.

Jõulureede

Pilt lööb silme ette

talvehommik kauge

pakane mis paugutab 

majades ja puis

Lilli õitseb aknal

lumeväli lauge

bussisõidukopikad

ema käpikuis

Ema sumpab tööle

kinnituisand teedel

mina sooja teki all 

vaatan koiduund

Läbi une tean et 

see on jõulureede

lapsepõlvehommiku

varajane tund

 

Varsti on pööripäev

Päev pöörab pilgu talve poole

ja püsib pesas mõne aja...

Kas patusele inimsoole 

nüüd sünnib tõesti Lunastaja?

Või sünnib lihtsalt palju kära

ja palju tühja tüdimust?

Ja liiga palju välist sära

ja masendust, mis süsimust?

Kes pole oma hinges tühi,

kel sissepoole lahti uks,

see enda sees peab vaikselt pühi 

ja lärmile jääb suletuks. 

Palve

Kell on kolm, on peaaegu pime,

nii ma istun ja ootan tuult…

Palun taevast, et juhtuks ime: 

oksi rohkem ei murduks puult. 

Ja et tuult ei tuleks liigpalju,

et ta vaikselt vaid lükkaks lund,

et ta korstnas ei uluks valjult,

et ta tooks mulle rahu-und.

Nii ma istun ja ütlen palve

inimeste ja puude eest

ses sügava lumega talves

verevermetes südamest. 

 

Palderjani suhkrutükile

No mis teha, kui oled ülitundlikuks loodud. Kannatada. Ja rõõmustada, kui koidab kergem päev. Ega välised tegurid praegu kuidagi toeta, hoopis vastupidi. Siis tilgutadki palderjani väiksele tumedale suhkrutükile, maitseb kommi eest ja lõhnab nagu vanaemad (polegi varem proovinud), nutad jälle, võtad poole tableti asemel terve Rivotrili enne und ja sortsu unetilkasid ka. Ja saadki magada. Unenäod pole õnneks koledad. Hommikul ärkad päris talutavate mõtetega, kütad maja ja lased armsal mehel magada. Et ta jaksaks, kui tarvis, olla su kõrval. Kui enam üksi ei saa olemas olemisega hakkama. Te ei mõista? Te ei saagi mõista, kui pole ülitundlikuks loodud. Ja kompessassiooniks (kas pole tore sõna, keegi kunagi ütles nii :)) saadetakse vahel mõni luuletus. Kuidas nad küll sul tulevad, imestatakse. Vat nii tulevadki. Hind on üsna kõrge, mida nende eest maksta, aga see on mu saatus. Ega ma kurda, ma kirjeldan. 

Helged hetked

Ja lootus. Viimati tundsin hilissuvel, kui olin Maria rongile saatnud. Leidsin äkki endas palju jõudu. Läksin õhtupäikese viimaste kiirtega tiigi äärde ja rohisin ära paekivikalda. Olin seda tööd pikalt edasi lükanud kartes, et saab olema raske. Aga õhkkerge oli! Rohi tuli kivipragude kuiva mulla seest vastu hakkamata välja. Õnnelik olin. Minu kõige suuremad õnned ongi just kõige väiksemates asjades. 

Praegu palvetan ja loodan, et tuleks parasjagu tuult, mis puud suurest lumekoormast vabastaks enne sula ja uut jäätumist. Tahaksin jälle tunda lootust. 

Pisarad

Olen jälle nutma hakanud. Aastaid pole seda juhtunud. Väga palju aastaid. Arvasin, et pisarad on igaveseks kuivanud, et ma ei nuta enam kunagi. Aga näed! Tagasi tulid pisarad. Ma arvan, et see on üks toimetulekumehhanism, mille mu organism taas tööle rakendas. Ja tõesti. Aitab pisut. Pisaratel on oma funktsioon inimese toimimises, uhuvad mingid keemilised ained kehast välja. Täpselt ei mäleta, aga nutkem, inimesed! Kuidagi peab ju eluga toime tulema. Ei maksa kunagi teist lohutada, et ära nuta, vaid nuta, nuta, kullakene. Kuni pisutki kergem hakkab. 

Majad magavad

Majad magavad

lumi neil laugudel

kevad on kaugel veel

talvede taga

Majad magavad

need kes siin käisid teel

nüüd on kaugemal veel

tähtede taga

 

Südame raskus

Kerge on minna

kui tuul

vilistab taskus

Raske on kanda

raske südame 

raskus

Kirves aitab

Seda pole väga palju aastaid juhtunud, aga sel talvel juhtub, sest meil on need suvel maha võetud nulu ja kase jämedad pakud, mida külm lõhkuda aitab. Arvasin, et mu selg ei kannata, aga kannatab! Mis rõõm! Praegusel ajal, kui lootusetus tahab lämmatada, siis just kirves aitab. Inimesed muidugi ei mõista mu puulõhkumise fenomeni. Vastuseks tuleb: meie majas on seda tööd alati mehed teinud või mul on puulõhkumismasin või me ostame lõhutud küttepuid. Jutt pole sellest. Jutt on sellest, et ma suudan ja viitsin, et maailma mustad perspektiivid ununevad, kui ma möllan nende pakkudega. Mu armas mees saeb pakud siiski poole lühemaks, siis nad ei jonni nii palju, siis käib mu jõud ùle. Kusagilt pean ju rahu ning tasakaalu leidma. Täna nutsin peatäie, läks korraks kergemaks küll. 

Mu südames on südasuvi

Mu südames on südasuvi.

Kesk kõige lumisemat talve

ma saadan kõiksusesse palve,

et igatsuse valge tuvi

ei väsiks lennul üle mere, 

mis jäätunud ja kalk ja ere,

kuid peidab suvesoojust all vee. 

Mu südames on südasuvi. 

Kesk kõige pimedamat aega,

kui tubagi näib musta laega,

mu mõtetes on südasuvi

ja lõhnab nõges,

õitseb uba

mu pikas talveööski juba, 

sest südames on südasuvi - 

mu igatsuse turteltuvi. 

Hirmud

Ma ei saa küll endale rusikaga rinda taguda ja öelda: mina ei kavatse karta, mina hirmuga elama ei hakka! Mul on ikka igasuguseid hirme, mis praeguses olukorras ka täiesti põhjendatud. Elu nagu raske ja pikk haigus, milles on aeg-ajalt üsna kergeid hetki, mis annavad hingata. 

Ma ei võitle hirmuga. Ma ei ole üldse võitleja tüüp. Ma palvetan ja saan niimoodi hakkama. Hirm on üks vanemaid emotsioone, mis aitas inimeseks arenemisel hädaohu puhul ellu jääda. Ütleme nii, et ma olen jumalakartlik, aga mitte kirikutädide tähenduses. Kirikus ei käi juba ammu. Vahel ma mõtlen, et ehk peaks kusagil käima, aga üldse ei taha. Ükspäev pean siiski linna minema. Küllap korjan end kokku ja lähen ka. 

Jumalakartlik selles mõttes, et... Nüüd on paras hetk ära rääkida, mida olen paarkümmend aastat mõelnud. Igal suvel niidan käsivikatiga muru ja metsa vahelist ala, kus kasvab puid ja rohtu ja mida me kutsumegi lihtsalt pikaks rohuks. Ja alati ma mõtlen, et olen rohuelustiku jaoks nagu katastroof, mis teatud aja järel jälle juhtub. Proovin ise ka nii mõelda, et parata polegi midagi. Juhtub, siis juhtub, seni tuleb elada. Aamen. 

Naine ja ahi

Naine ja ahi on kodus, mees ja raha ringluses. Mulle on see ütlemine alati meeldinud, mitte kuidagi ei solva. Vaimukas. Ja täpselt nii ongi. Võtsin kütmise sel aastal enda peale. Ühes eakas maamajas ju talvel muidu ei saagi. Keegi peab kogu aeg kodus olema ja kütma. Viljeleme tõeliselt arhailist elustiili. Kütmine pole ainult kütmine, vaid ka küttepuude sissetassimine ja tuha väljaviimine. Terve teadus. 

Kuna koeraga jalutamine on tunduvalt raskem, siis seda ma ei saanud valida. Koer on tugev ja veab täiega, kui midagi huvitavat või ärritavat märkab. Ja poes ma ei taha üldse käia. Ei meeldi. Autot ei juhi juba paar aastakümmet. Olemegi siis ahjuga kahekesi kodus ja mu armas mees ning raha ringlevad. Lihtis.

Klišeedest

Ma pole enda teada üldse klišeeinimene ja mind need kulunud väljendid täiega häirivad. Nagu paljuõnnetamine. Olgu pealegi, sünnipäeva puhul veel kuidagi, aga kui inimene on mingi tunnustuse saanud näiteks, siis ongi ju õnn käes, mis sest enam soovida :)

Või tunnenkaasatamine. Nii palju ilusat on sel puhul öelda, aga ikka see käibefraas. Ma soovin kerget lendu lahkujale ja palju armastust jääjatele. Või ilusat lendu või igavest valgust, aga igal juhul armastust. Sest öeldud on, et hinged vajavad meie armastust, mitte pisaraid, Üldse ei armasta pisaraemotikoni nagu ka keelt näitavat emotikoni. Eriti hull on, kui inimesed päriselus keelt näitavad ja seda üles ka veel pildistavad. 

Feissari postituste põhjal käib see analüüs mul hetkel siin. Praegu on talvevõlumaa ja lumerüü ja valged mütsid ja paksu lumeteki all ja talvemuinasjutt ja muu ammu ära leierdatud värk. Mõni kirjutab kohe pika imala jutu nagu 5. klassi kodukirjandi muidu ilusate piltide juurde. Sügisel eputasid puud oma kirevate kleitidega. Öhh! Armastan väga sügist, aga mitte sellist juttu. Samas. Paljudele läheb peale. Olen märganud jah.

See talvevärk...

Noh, et minult on maa ära võetud. Lumi võttis. Ja mul pole õues nagu eriti midagi teha, sest taimed on ju lume all kõik. Panin millalgi valgele akaatsiale talveloori ümber, et need jubedad kiskjad (metskitsed) teda jälle ära ei näriks nagu eelmisel talvel. Ma ei tulnud unes ka selle peale, et ta ohus on. Astlad ju!!! Aga ei! Näriti ikka. Ja sülitati varrejuppe suust välja. See oli veel eriti häbematu tegu. Ühesõnaga. Vaatasin seda akaatsiapõõsast, kelle loor on alla langenud (sidusin liiga leebelt), aga sinna sumbata ma praegu ei viitsi. Lumi on sügav, rsk! No ma vaatan mõni päev.

Lõhkusin natuke puid, et ennast liigutada. Pool tunnikest, siis hakkas selg tunda andma. Võtsin neid väiksema läbimõõduga jurakaid, aga vaatasin lolli peaga ka puusara sügavusse, kus on need meetrise läbimõõduga pakud... Oh hirmus ja kole, nagu ütles mu naabritädi. 

Üks papi helistas ja rääkis, kui ilus ikka praegu on ja kuidas tema tahab kogu aeg õues olla. No palju õnne! Maitea üldse, miks ta mulle helistab, aga noh, olgu pealegi. 

Meenub, kuidas me aastaid tagasi Mariaga metsast suure tuulemurtud kuuse pakke koju vedasime ja neid lõhkusime. Vahel oli mitu kirvest korraga pakus. Lõpuks hakkas kostma raginat ja praod lõid sisse. See oli lahe ja võimas. 

Olen nüüd talvega leppinud, kavatsen vastu pidada ja iga päev õues endale natuke füüsilist koormust anda, et mitte diivani sisse kasvada. 

Öö tammub

Öö tammub akna taga 

ja männilatvadesse 

on takerdunud tähed.

Ma tean, et sa ei maga, 

ma näen su sammudesse, 

kui lumevalgel lähed. 

Ja igast sinu astest 

sääl sünnib uusi tähti 

ja kerget valget lund. 

Ja nendest lumelastest, 

kel lased käest sa lahti, 

ma vaatan rõõmsat und. 

Amokk

Hakkab vaikselt peale, võtab tuure üles. Nägin juba sellist sõna nagu jõulutrall (vt ka suure reede trall). Jälgin hoolega, et jalgu ei jääks ega lömastatud saaks. On jäänud väga vähe asju ja tegevusi, mida ma talun. Lugemine on üks neist. Põhiline. Aga mitte krimkad või naistekad. (Küll kirjutatakse ja loetakse palju sitta, aga sinna pole midagi parata.) Ja siis kodused toimetused, mis ellu jäämiseks vajalikud. Elu on ellu jäämine ja kevadeni üüratult pikk aeg minna. Talv pole veel alanudki, aga ometigi on ta juba ammu kohal - suur ja sügav. Ja nüüd need jõulud ka veel tulemas. Oh! Mul on vanast ajast veel õueküünlaid! Et ma ei unustaks neid sel aastal põletada. Ja tahan küsida: kui tühjad on inimesed enda sees, et nad kõike seda lärmi ja tilulilu nii hirmsasti vajavad??? Et ennast peab pideva virmaliste vahtimise ja tormi möirgamisega täitma. Et kogu aeg peab lollakalt naeratama ja positiivne olema. Ja välja nägema nii ilus nagu plastist tehtud. Pumbatud lihaste, lõigatud näo, võltsripsmete, kunstküünte ja muu sellisega... Öhh! Mulle meeldivad tavalised koledad nagu ma ise. 

Korraks

Korraks pühin käisega üle talvise pildi külma akna taga

pühin ära lume

pühin tagasi suve

õitsema hortensiad

lõhnama floksid

murule jooksma laste pisikesed paljad jalad

mustsõstrad põõsasse

õunad puusse

kirsid kinni linnunokka

maasikad kõrrele ritta

kerged heledad pilved taevasse

käo kukkuma

korraks pühin

käisega

Õnnis laupäev

Ärgates näen, et sajab. See mereefekti lumi on meile jõudnud. Õnneks miinuskraadidega. Selline kohev ja kerge okstele ei jäätu ega murra puid. 

Teen tule ahju ja pliidi alla. Toas peaks viieteistkümnelt vähemalt kaheksateistkümnele saama, siis on hästi. Oleme jahedaga harjunud. Mulle meeldib. 

Lappan feissaris uudistevoogu ja postitan ühe vana foto. Mu armas mees teeb endale kohvi. Toimetuste vahel heidame jälle voodile pikali. Mu armas mees joob voodis kohvi ja loeb midagi. Mina panen ahju ja pliidi alla veel puid, endale teevee ja koerale kaerahelbepudru keema. Sadu lõpetab sadamise.

Mu armas mees läheb koeraga jalutama. Teen endale juustuleiva ja tee. Tee sisse käib mesi, ebaküdooniamoos, punase päevakübara tilgad ja ingveripulber. Panen koerasöögi valmis - puder toore maksaga ja vitamiinid. Ahi saab kinni, pliit veel köeb. Heidan voodile. Rahulik on olla. Mitte kusagile kodust ei taha...

See ei loe

See ei loe, et väljas on valge,

määramatus me ümber on must...

Iga väikese rõõmu alget

tänad kui lõplikku lunastust ♥️

Paugutada või mitte?

Mulle pole tarvis ei pauku, ei ilutuld.

Ma tean juba ammu, et vaikus on sulakuld.

Valgust pimedal ajal, mis hinge rõõmsaks teeb - 

seda pakub kamin

või lõke 

või küünlaleek...

Taevas

Alles nüüd saan aru, miks taevast peab paluma ja tänama. Aga eks ma ju olegi väga aeglase taibu ning arenguga :) Palunud ja tänanud olen taevast ehk universumit ehk vääramatut jõudu ikka, aga nüüd on mul hoopis teine vaade elule ning maailmale. Vaadates üles, on kaitsetu mutuka tunne. Tegelikult ei pea selleks üles vaatamagi, must määramatus on tajutav niigi. Ei julgegi alati vaadata. Apokalüptilisi vaatemänge minusugune mutukas ei naudi. Alles viimasel kahel aastal olen taibanud, et taevas polegi helesinine kuppel, millele joonistatud kollane päike ja valged pilved. Pole isegi mitte must samet, millele tikitud kuldne kuu ja hõbedased tähed. Hoolimata majadest, hoolimata katusest peakohal, oleme lahtise taeva all. Meie kohal on me elu ja surm ja saatus. Hoidku meid taevas!

Leppimine

Nüüd tuleb leppida

Tardunud ilmaga

Ükskõikse külmaga

Hõbetand härmaga

Valge surmaga

Mitte halada

Vastu pidada

Vaikimisi

***

Inimeseks olemise vaeva 

mõnel meist on päris raske kanda

Vahel üsna kreeni kisub laeva

kuigi surud rooli vastu rinda 

..........

Ja siis on need, kes pole kunagi tundnud olemise talumatut raskust. Nemad oskavad targutada ja õpetada. 

Viis kuud

Viis kuud ilma õueta. Ema ütles vanas eas, et ta ei taha enam talve, kuigi toas oli soe ja mõnus ning ta ei pidanud ise midagi tegema. Ma ka ei taha või noh... Varem oli isegi tore, sest talv on ju puhkamiseks, kuigi tuleb küttepuid tassida ja lund lükata. Lund ma küll ei salli, kui teda liiga palju on. 

Sel aastal on nii kahju maata jääda. Igatsen nii kangesti maad, kuigi suvel olen tüdinenud muruniitmisest ja rohimisest. Siis, kui üle jõu käib. Ei mäletagi sellist maaigatsust varasemast ajast. Aga ma pole varem ka nii vana olnud. Lumi võtab mu maa ära. Suvel sai igale poole minna: õuekempsu ja kaevutünni juurde pesema, ümber maja pildistama, nöörile pesu riputama, koera juurde juttu ajama ja vahel Mariale vastu... Nüüd on kõige pikem tee voodist vannituppa - 27 sammu, lugesin ära. Eks ma lõpuks harjun. Hakkan õues käima ka lumega. Aga viis kuud vaba maani... Kuradi pikk aeg...

Kuulen, tunnen, vaatan, näen ja mõtlen

Läbi sügisõhtu pimeduse põhjatuma

Läbi aastate ja läbi musta vihmamüüri

Rullub jälle lahti lapsepõlve kuldne kuma

Rullub jälle lahti minus igavene lüürik

Kuulen koorelahutaja vaikset võrinat ma

Kuulen pliidi all ja ahjus vuhisemas leeke

Tunnen lüpstud piima sooja lõhna

Tunnen maitset ka

Tunnen keelel siniseid ja külmavõetud kreeke

Vaatan läbi aastate ja tulevikuvalu

Vaatan ammumöödund aegadesse tagasi

Ja ma näen sääl ennast jooksmas õues paljajalu

Ja ma näen kui õndsalt lapsevoodis magasin

***

Nüüd ma mõtlen tihti kuidas saaks siit maa pealt ära

Ma ei looda tulevikust enam miskit head

Nüüd ma mõtlen...

Minu jaoks on palju kurja kära

Tahan sinna

Kus mu isa jälle silitaks mu pead

Sügise südameveri

Sügise südameveri...

Eks vähe olegi palju

Natuke päikeseteri 

Ja pisut kukerpuumarju

Kuidas ma raiskasin...

Kuidas ma raiskasin suve!!!

Ta pikki heledaid päevi

Tema lõhnavaid valgeid öid

Tüütasid kuumus ja parmud

Mind hirmutas torm ja äike

Ja põud tegi januseks suu...

Kuidas ma raiskasin suve!!!

Ja nüüd ma enam ei teagi

Kas ma näen

Kui ta uuesti tuleb

Hingedeaeg

Minagi tahaksin olla hing

Kehatu

Kaalutu

Kõikjal

Veel seob siinpoolsus

Pingul on ling

Need

Kes on läinud

On võitjad

***

Mõned ei kasvagi suureks

Nemad tahavad ära

Nemad tahavad hingeks

Ema ja isa juures

Peaaegu täiskuu

Sügiseöö on tumedasilmne

Heleda tulega taevas

Kuu

See romantik

See üleilmne

Kihutab täispurjeis laevas

Lumešokk

Ärkan pool viis. Näen, et akna taga on kõik lumine. Juba õhtul oli. Ja puud-põõsad on kummargil maas. Jube vaatepilt nagu õudusunenägu. Ootan hommikuvalget, et minna puid raputama, aga selleks ajaks on juba hilja. Kuldreneti kaks haru on murdunud, ploomipuu latv, iluõunapuude oksad... Pole varem taolist koletut laastamist näinud. Puud on ju veel täies lehes. Metsast kostab murduvate okste raginat. Päästan hortensia, kelle tüved ime läbi püsti püsivad. Tal on kogu see õitemeri veel peal. Lõikan, muudkui lõikan, täiesti valimatult... Et tal kergem hakkaks. Mu mõistus on hangunud, kõik paistab nii lootusetu. Hakkab sadama laiu lärtsakaid. Kõik on hall. Sumpan poole kummikuni lumes. Tahaksin nutta, aga nutt ei tule ja mida see aitakski... Olen kurb, väga kurb. Ja nii kaitsetu looduse ees. 

Palve

Taevatäht ja merelaine

Loodetuul ja armupaine

Vesiroos ja konnatiik

Sündigu su tahtmine

Tulgu meile sinu riik

Seni kõik on lahtine

Tänulik

Nii ruttu lahkuvad linnud

Nii kiiresti tuleb lumi

On maailmas tuhandeid linnu

Kus alati valitseb suvi

***

Nii kiiresti sulab lumi

Nii ruttu tulevad linnud

Ei tea ilmas paremaid linnu

Kui need milles harva on suvi

Ema

Tattnina valgel

Rätsepast isa õmblusmasinalaua otsa peal

Õppis mu ema 

Vihikud mujale ei mahtunud

Ilusast suurest heledast majast unistas tema

Kinnismõte

Muudkui kummitab aga. Kevadet ootan. Seda lõhna, kui lumi on sulanud ja taevas tõuseb kõrgele ning muutub erksiniseks ja kui saad aru, et talv on üle elatud.

Siis ma vaatan nulgude alla, et kas piibelehed on elus. Neid kasvas ja õitses ja lõhnas sääl palju, aga suvel sai kõvasti trambitud ja tallatud. Ja kuidas roosade õitega igihali elab, kelle ma ebatsuuga kännu kõrvale istutasin. Ja noor iluõunapuu. Ja neli elupuud. Noh, õigemini kolm, sest neljas oli kõigest pistoks, juurigi polnud veel all.

Seda aega ma ootan, aga enne tuleb tõesti talv üle elada. Kütta maja ja tassida puusületäisi. Meeleldi. Peaasi, et liiga palju lund ei tuleks. 

Valguses ja varjus

Valgusest ja varjust

Ilusamat polegi

Vari annab varju

Valguses ent muutub

Kauniks iga kolegi

Soosaarele

Soosaarele tahaksin

Marjavarte vahele

Keskele kureparvi

Soosaarele tahaksin

Onnikesse kahele

Seinale sokusarvi

Soosaarele tahaksin

Sarvedesse kasuka

Riputaks hundinahast

Soosaarele tahaksin

Päris põlisasukaks

Vabaks võimust ja rahast 

Nõgine murjam

Pole tuulte ja tormide tõugu

Nende mis puhuvad praegu

Ürgvana siiber lõgistab lõugu

Meenutab leebemaid aegu

Justkui ei olnud tookord nii kurjad 

Need sügise hääled truubis

Praegu marutab nõgine murjam

Ja tema on kuri kuubis

Viis mändi

Ammu oli plaanis ühel päeval minna läbi metsa raiesmikule ja kaevata välja viis väikest mändi, et need siis läänekaarde tuulevarjuks ja silmailuks istutada. Kuuskede taustale. 

Ikka koos oma armsa mehega, sest üksi ei taha minna ja koeraga ei saa, sest koer peab rihma otsas olema, aga kuidas ma siis kaevan?

Tulin lillevarsi lõikamast ja lebasin, selg valus. Päike paistis. Ilus. Nüüd lähmegi, ütlesin. Kohe praegu või, oli armas mees imestunud. Ta teab muidu küll, kui impulsiivne ma olen. Praegu jah, siis on tehtud.

Ja ongi tehtud. Võttis aega vast pool tundi, aga kunagi võib-olla kasvab siin viis männihiiglast. Võib-olla. Kui kitsed talvel ära ei näri. 

KUI SEE MAAILM IKKA KESTAB VEEL. 

Sügispäike

Veel vastu õhtut näitab ennast päike

Ja värvib nõnda kuldseks kogu päeva

Ja hinges sünnib lootuskübe väike

Et pärisid kui maa

Siis pärid taeva

Et elu on kui sügisõhtu sära

Täis rambet rahu

Vaikseid vaibumisi

Ja siis kui ükskord tuleb minna ära

Siis nagu sügispäike 

Vaikimisi

 

See õnnevärk

Sellega on mul lihtsad lood. Tõeliselt õnnelikuks teevad ainult äärmiselt lihtsad asjad. Pisiasjad. Noh, niipalju, kuipalju praegusel ajal üldse õnnelik olla saab.  Korraks ikka saab. Ega õnn olegi ega peagi olema permanentne seisund. Aga kui ta parasjagu käes on, siis on ikka õnnis tunne küll. Hea, et kogu mu elu on olnud lihtne ja vähenõudlik, siis ei ole õnneks tarvis ka palju omada ega saavutada või kaugelt otsida. Mu õnn on siinsamas. 

Mu õnn ongi mu kodus ja igas väikeses asjas ning võimaluses. Võimaluses teha endale kruusitäis kuuma kakaod ja juustuleib ning torgata õunakook ahju. Tõepoolest! Miljonitele on see täitumatu unistus - toit ja peavari. 

Annaks taevas, et lähenev torm leebuks! Et puud ei murduks ega katused lendaks. Just see ongi õnn. 

Nulukesed

Ilus oli see sügispäev, kui me Mariaga väikeseid nululapsi endise heinamaa peale istutasime. Päikeseline ja soe. Kahekesi läks töö kiiresti ja lõbusasti ning ise olime nii heldinud ja rõõmsad. Tõmbasin seemikud sups ja sups emapuu alt mullast välja. Tulidki kenasti juurtega! Maria lõi labida maase, kallutas seda pisut, mina torkasin nululapse mullaprakku ja pärast labida eemaldamist astusin kinni. 

Nulg on noorest peast aeglase kasvuga ja ega ma tea, paljud neist üldse juurduvad, aga ilus on mõelda, et ehk kunagi mühavadki mu lapsepõlve heinamaal suured puud ja kaitsevad kodu loodetuulte eest. Ehk Maria näeb. Või lapselapsed. Või mine tea... 

Kask

Sel suvel võttis arborist ema istutatud õuekase maha. Ohtlik. Ühe palsamnulu ja ebatsuuga ka. Nulg oli majale liiga lähedal ja oksad kõik lumest koledaks murtud. Ebatsuuga oli ka lähedal ja kasvaks kole kõrgeks. Kardan kõrgeid puid maja juures. Kaks kõrget nulgu jäid. Nemad on ka lähedal, aga ei saa ju ometigi kõiki puid maha saagida. Loodan, et nad on tugevad ja hästi arenenud juurekavaga. Siberi nulud peaksid olema, lugesin selle kohta.

Karm suvi oli. Palju süütunnet. Just nende puude tapmise pärast. Täna tuli vanu fotosid vaadates suur kaseigatsus peale. Aga ma tean küll, mida ma tegelikult igatsen. Möödunut. Aega, mil kask polnud veel nii kõrge ja nii ohtlik. Aega, mil maailm tundus veel turvaline. 

Ja ma ei märka üldse, et mul pole sel aastal tagaukse juures pidevalt vaja kaselehti ära pühkida. Istutasin sinna kaks sirelit ja pargiroosi. Küllap see kaseigatsus üle läheb, läkski juba kirjutades kergemaks. Ma nüüd teadlikult ei vaata vanu fotosid. Ja ootan kevadet ning sirelite õitsemist. 

Hele täht

Ma ärkasin sest keegi vaatas mind

See oli hele täht mu akna taga

Ja äkki taipasin et tunnen Sind

Sind

Kes Sa valvad mind kui mina magan

Või õigemini tundsin siis kui Sa 

Veel polnud täht vaid inimene ilmas

Just olin näinud unenägu ja

Siis ärkasin

Sääl oli täht

Mind vaatasid Su armastavad silmad 

Ja õiteks minu kleidinööbid

Kalendrisuve viimsel päeval ma olen iseendaga

Ja igatsus käib kõrgel taeval ja kutsub mindki lendama

Küll tahaks minna 

Saada tiivad

Ja saada kergeks nagu öö

Siis käisega veel latvu riivaks

Ja jõeks saaks minu kleidivöö

Ja õiteks minu kleidinööbid

Ja roosiks minu punasuu

Ja minu laulud päriks ööbik

Ja minu hingamise tuul

Sügisinime

Septembrituules sajab lehti

Ja õunu kuldrenetipuult

Siin suveseadused ei kehti

Ma sooja leian ahjusuult

Ja ahjust võtan õunakoogi

Sääl lõhnab ingver ja kaneel

Kakaost ma keedan kuuma joogi

Ja naudin veel ja veel ja veel

Siis lähen õue keset sadu

EI!!!

Kurb ei ole minu meel

Ma kõnnin hämarduvaid radu

Veel üsna hilja õhtu eel

Ma kõnnin sügismärjas õues

Ja hingan vihmapiisku teel

Mul sügissüda tuksub põues

Ma olen sügisinime

Ja mõni

Ja mõni see hele tähena ei säragi taevaste kõrges

Vaid väikese virvatulena on salapäraselt tõrges

Ei olegi uhke roosilill eesaedade päikese ilus

Vaid lapse käes helisev pajupill kodumetsade vilus

Õhturahu

Soe ja sume õhtu annab oma käe

Taeva suurde kõhtu päevavalgus läeb

Akna taga udu pehme valge voog

Roomab üle lodu 

tuleb üle soo

Kannab õhturahu lihtne salmike

Sõnadesse mahub 

hea on hingele

Maamadalas

Kas selle külma disainiga toas meenub korraks ka olnu?

Aeg, millal kullases valgusejoas keerles soojust ja tolmu. 

Köögis kõrgläikega tööpinna pealt peegeldab vahel vastu 

vakstuga laud ja veeämbri pink?

Säält isa kaevule astus. 

Linnatulesid vaadates tajud 

luhaheinamaa udu?

Läbi paljude korruste vajud...

Madalas ongi kodu.  

September

On jahedad märjad hommikud

Kuid paitavalt soojad veel päevad

Kartulimullased kummikud

Koos rohtunud aiateed läevad

Ja lõhnavaid õunu on ämbris

Ja ploomipuu viljadest raske

Veel sügis on lahke septembris

Ja kaskedelt pudeneb vaske

Elu

Elu on lühike hetk tuleku mineku vahel

Kuid tundub kui lõputu retk suurte lootuste lahel

Mina

Mina uhke olla ei taha

Minu jaoks uhkus on surmapatt

Ma tahan olla rõõmus ja vaba

Neist kahest ei tea mina paremat

Aastad teevad vabaks

Aastad teevad vabaks ja julgeks

Kortsutavad kokku klantspildi

Täis nooruse ülbet iluihalust

Viskan selle aegade lõkkesse

Põleb korraks heleda leegiga ja tuul kannab tuhagi laiali

Asemele saan küpse inimese väärika portree

Aja sügavate jälgedega

Vat see tundub tõeliselt ilus ja ehe!!!

Armastan oma aastaid 

Kes te teete mind julgeks ja vabaks

Puude keel

Kes kasvanud keset puid

See kõneleb puude keeles

Ja teisi keeli

Neid muid

Ei olegi enam meeles

Ja kõneleb ainult siis 

Kui kaunim see on kui vaikus

Kui tasane tuuleviis 

Puuokstes südaöö paiku

 

Kodu

Kodus võib ollagi praoga taldrik

Ja vana kõrvata kruus

See ei olegi justkui kodu

See kiiskavalt valge ja uus

Surmaingel

Meie

Kes me oleme suretanud oma isasid ja emasid

Neid kunagi nii suuri ja võimsaid mehi kogu oma jõudu kokku võttes tassinud voodisse kui nad kempsus kokku kukkusid

Neid kunagi nii rõõmsaid ja anderikkaid naisi kes oma hämarolekus ei teadnud enam kes nad on ja kus nad on tervitanud hommikuti sõnadega  

Tere!

Kas sa tead kes ma olen?

Olen sinu tütar

Söötnud neid ja vahetanud mähkmeid ja nutnud öösiti sest ei teadnud kauaks meil jõudu jätkub

Meie tahaksime nüüd elada teadmises et kui saabuvad rasked ajad siis on me kõrval halastaja surmaingel kes aitab meil minna

Võimalikult valudeta

Võimalikult lõplikult

***

Mu suule punatriibulisi õunu pakub hommik

Ja päev on juba hoopis lühem kuigi ikka kuum

Käib harjund radu kastevees mu lilleline kummik

Ja viljades on valmis saanud selle suve tuum

Tähesadu

Nüüd öösiti sajab tähti

Kuid mina öösiti magan

Mu aken on ööle lahti

Nad sajavad akna taga

Meil

Meil õitsevad nüüd hortensiapuud

Tuuled kannavad flokside lõhna

Ja öösiti tumedast taevasuust

Näeme kuldkollast kuusirpi kõhna

Meil õitsevad nüüd hortensiapuud

Mustad tondid on õhtuti põõsas

See aina kahanev augustikuu 

Lausa krõbiseb päikeselõõsas

See aina kahanev augustikuu

No ei kurvasta tema meid üldse

Sest meil on õitsvad hortensiapuud

Ja floksid

Ja õunad

Ja üldse...

Mu kodu

Oh sa mu kodu koduke

Nabanööripidi oleme seotud

Ühine vereringe on meil

Vahel ma unistan

Et oleksin sündinud linnakividele

Linnakivid teevad vabaks

Armastan neid nii väga

Aga minna ei saa

Sinu pärast

Sina teed mind armastuse pärisorjaks

Üldse ei taha kodust ära minna

Jätta Sind tormide räsida

Küll ma alles kardan Su pärast

Kodu mu koduke

Päevinäinud maja ning kõrgeks kasvanud puud

Siin peab vaikselt elama

Et Sa haiget ei saaks

Kõndima tasa

Rääkima tasa

Suure maailma inimesed tulevad oma laia joonega

Ummistavad vetsupoti ja lõhuvad kohvimasina

Nii ei saa

Ikka tasa ja targu

Kuigi ruumi justkui oleks

Mu koduke

Mu popsitarest pärit ema unistus suurest majast 

Mina tahaksin nüüd pisikesse majja tagasi

Ring on täis saanud

Aeg peatub

Rong peatub

Ma väljun

Kodu poole astun

Aeg peatub

Sääl ema tuleb mulle vastu

Ülitundliku hommik

Suitsuanduri lärm äratab

Kõrvulukustavalt jube

Õnneks me siiski ei põle

Patarei hakkab vist tühjaks saama

Kell on pool kuus

Lähen õue pissile ja korjan puu alt martsipane

Maantee juba müriseb õõva tekitavalt valjusti

Nulud maja lähedal on ilusad aga liiga kõrged

Palun ärge enam kõrgemaks kasvage

Uus päev on ees täis uut ärevust

Uusi hirme ja ängi

Ja mõni heledam hetk sääl vahel

Kui meenub endine rahulik maailm

Hirmudeta

Inimene (mulle endale)

Inimene

Ära tõmble

Ära korja tuhat süüd

Oma elupäevist õmble

Puhasvalge surirüü

Punakirsid

Üle taeva kihutavad tuuled

keegi kuskil nopib punakirsse

punaseid kui noppijate huuled

suvi vaikselt suubub küpsemisse

Suvi vaikselt astub oma rada

tunneb teed

sest igal aastal läheb

augustis veel võtab seisatada

ümber tume öö ja ülal tähed

 

Ei ole ju palju vaja

Ei ole ju palju vaja

kruus piima ja käär sepikut

ja kõige raskemal ajal

kodumetsa ja lepikut

Ja kõige raskemal ajal

hoida palves me hiiepuid

ja mida meil veel on vaja

laste silmi ja naervaid suid

Ja mida meil veel on vaja

ema kojukutsuvat häält

armuküllust

kodumaja

alla joosta väljamäe päält

Armuküllust

kodumaja

paljaid taldu laudpõrandal

ja muud ei ole meil vaja

rahutaeva päikese all

 

Osjad

Pommiaugus rohetavad osjad

mina olen alles väga väike 

naabripoiss kes tuleb mulle kosja

on väiksem veel 

on päris pisipõnn

meie pole näinud sõja äikest

kes ellu jäid

need teadsid

mis on õnn

 

Kõik kaugeneb

Ja õitseb naat ja suvi kulub

ja roosid on rajudest längu

sünk pilv ennast taevasse surub

puud tõmbuvad vaistlikult kängu

Ja räägib rääk ja suvi ruttab

eks eelmiste suvede juurde

kõik on nii uus

kõik on nii tuttav

kõik kaugeneb kõiksusse suurde

Oh taevas!

Hirmutab

kohutab tormituul

ja rõhuvad rasked ajad

Oh taevas

hoia me hiiepuud

ja esiisade kojad

Hoia me mesilassülemeid

et jõuaks nad üle mere

ja aita vaevadest üle meid

nii hoiad alles me vere

 

Muud enam suurt vist ei saa

Kel tolmu ja mälestusi 

toanurkadest alati võtta

ei vaja need manitsusi 

ei kipu need sõnadesõtta

Nad tulevad päikesemaalt

ja lähevad kuupaisteranda

ja võtavad tähtederaalt

paar sõnumit edasi kanda

Ja laulavad

laulavad nad

ükskõik

kas on koit või on eha

sest muud enam suurt vist ei saa

siin maailmas paremat teha

 

Juhan Liivist inspireerudes

Selle maailma selles elus

kus kõike võib juhtuda

su käest kõige kaunimad lelud

torm merre võib uhtuda

Su peast kõige kaunimad mõtted

võib rebida sõjatuul

ja valusalt alatud võtted

küpsevad julmusepuul

Muudkui käid ja tormled ja tõttad

sa rahutu hingega

kuni lillesideme võtad

ja köidad end sellega

 

Ainult kõige lihtsamad asjad

Ainult kõige lihtsamad asjad

ärkamine vaikusesse

metsaretk koeraga 

leebe tuul

valgus ja varjud

paar karulaugulehte

rabarberikook ja meega tee

pisike tiik täis vesilikke

murtudsüda

vanaemade lill

mõni sinine kuslapuumari

roosad sirelid

emade istutatud

õhtuudu heinamaal

magus martsipan

kastese rohu peal 

õunapuu all

tirtsude sirin

tumedad soojad augustiööd

tähistaevas peakohal

sügise lõhn 

kollane kaseleht aknaklaasil

esimene hallahommik

jääkirme loikudel

kamina kuma hämaras toas

tuule hääl truupides

talvetardumus

jõulutäht

pikenev päev

sulaveenired

esimene paiseleheõis

Ainult kõige lihtsamad asjad

 

Ja ometi lähevad

Aganane rukkileib ja lahja soolasilk

suitsusaunad

viljaaunad

vanad hiiepuud

regivärss ja eestlaste altkulmu pahur pilk

need on meie veres alles 

need on meile truud

Rukkililled 

rukkirääk ja pääsulinnu lend

tuisuilmad

hundi ulg ja külmad talveööd

meelespead on meie õed

ja ohakas on vend

iidsest ajast pärit tõed ja vanad kirivööd

Kaugele ei lähe ära 

siin on meie paik

meie maad ja meie metsad

meie vere hääl

siin on armas linnukära

lõhnav männivaik

esivanemate vaimud taevaääre pääl

***

Ja ometi lähevad tuhanded

sest ilmauks on irvakil

ja kaugele jõuavad tuhanded

sest kõik on kuskil võimalik

Lihtsat kerget headust

Lihtsat kerget headust

langeks kui su pääle

kurale ei pööra 

ikka ainult hääle

Lihtsat kerget headust

läbi karge õhu

mida keegi iial

määri ega lõhu

Leebe tuuleümin

tõstab oma hääle

lihtsat kerget headust

langeski su pääle

 

Laiad rohelised lehed

On laiad rohelised lehed jalakatel

ning kevad sammub südasuve poole

me päevi olematuks keedab ajakatel

ja jätab meile vaeva

jätab hoole

Ja see 

mis tulemas on homse päeva takka

on hoopis teadmata ja võõras meile

seepärast ma ei küsi

olen vakka

ja vaatan tuttavat

mis oli eile

Nii laiad rohelised lehed jalakatel

et toovad

rahu

unustust

ja lohtu

te päevad olematuks keetis ajakatel

mu armsad

kellega me enam siin ei kohtu

 

Lipupäev

Eesti lippude sinised siilud

hoiti peidus kodude kappides

mure aganaleibade viilud

toitsid 

hoidsid aegades nappides

Nii tuldi läbi küll tulest küll veest

lõpuks mindi siis taevaste taha

ja vastutust kanti kõikide eest

aga ennast ei salatud maha

Me lippude siniseid siilusid

lehvib rõõmsalt peal musta ja valge

aeg lõikab küll muredest viilusid

ja lootused kinni end kiilusid

hoia saatuse eest

mis on kalge