Läbi sügisõhtu pimeduse põhjatuma
Läbi aastate ja läbi musta vihmamüüri
Rullub jälle lahti lapsepõlve kuldne kuma
Rullub jälle lahti minus igavene lüürik
Kuulen koorelahutaja vaikset võrinat ma
Kuulen pliidi all ja ahjus vuhisemas leeke
Tunnen lüpstud piima sooja lõhna
Tunnen maitset ka
Tunnen keelel siniseid ja külmavõetud kreeke
Vaatan läbi aastate ja tulevikuvalu
Vaatan ammumöödund aegadesse tagasi
Ja ma näen sääl ennast jooksmas õues paljajalu
Ja ma näen kui õndsalt lapsevoodis magasin
***
Nüüd ma mõtlen tihti kuidas saaks siit maa pealt ära
Ma ei looda tulevikust enam miskit head
Nüüd ma mõtlen...
Minu jaoks on palju kurja kära
Tahan sinna
Kus mu isa jälle silitaks mu pead
Igast lausest õhkub tore lapsepõlv. Imelik jah, et vanuse lisandumisega kerkivad mlapsepõlvemälestused rohkem pinnale
ReplyDelete