Sel suvel võttis arborist ema istutatud õuekase maha. Ohtlik. Ühe palsamnulu ja ebatsuuga ka. Nulg oli majale liiga lähedal ja oksad kõik lumest koledaks murtud. Ebatsuuga oli ka lähedal ja kasvaks kole kõrgeks. Kardan kõrgeid puid maja juures. Kaks kõrget nulgu jäid. Nemad on ka lähedal, aga ei saa ju ometigi kõiki puid maha saagida. Loodan, et nad on tugevad ja hästi arenenud juurekavaga. Siberi nulud peaksid olema, lugesin selle kohta.
Karm suvi oli. Palju süütunnet. Just nende puude tapmise pärast. Täna tuli vanu fotosid vaadates suur kaseigatsus peale. Aga ma tean küll, mida ma tegelikult igatsen. Möödunut. Aega, mil kask polnud veel nii kõrge ja nii ohtlik. Aega, mil maailm tundus veel turvaline.
Ja ma ei märka üldse, et mul pole sel aastal tagaukse juures pidevalt vaja kaselehti ära pühkida. Istutasin sinna kaks sirelit ja pargiroosi. Küllap see kaseigatsus üle läheb, läkski juba kirjutades kergemaks. Ma nüüd teadlikult ei vaata vanu fotosid. Ja ootan kevadet ning sirelite õitsemist.
