Elu

Elu on lühike hetk tuleku mineku vahel

Kuid tundub kui lõputu retk suurte lootuste lahel

Mina

Mina uhke olla ei taha

Minu jaoks uhkus on surmapatt

Ma tahan olla rõõmus ja vaba

Neist kahest ei tea mina paremat

Aastad teevad vabaks

Aastad teevad vabaks ja julgeks

Kortsutavad kokku klantspildi

Täis nooruse ülbet iluihalust

Viskan selle aegade lõkkesse

Põleb korraks heleda leegiga ja tuul kannab tuhagi laiali

Asemele saan küpse inimese väärika portree

Aja sügavate jälgedega

Vat see tundub tõeliselt ilus ja ehe!!!

Armastan oma aastaid 

Kes te teete mind julgeks ja vabaks

Puude keel

Kes kasvanud keset puid

See kõneleb puude keeles

Ja teisi keeli

Neid muid

Ei olegi enam meeles

Ja kõneleb ainult siis 

Kui kaunim see on kui vaikus

Kui tasane tuuleviis 

Puuokstes südaöö paiku

 

Kodu

Kodus võib ollagi praoga taldrik

Ja vana kõrvata kruus

See ei olegi justkui kodu

See kiiskavalt valge ja uus

Surmaingel

Meie

Kes me oleme suretanud oma isasid ja emasid

Neid kunagi nii suuri ja võimsaid mehi kogu oma jõudu kokku võttes tassinud voodisse kui nad kempsus kokku kukkusid

Neid kunagi nii rõõmsaid ja anderikkaid naisi kes oma hämarolekus ei teadnud enam kes nad on ja kus nad on tervitanud hommikuti sõnadega  

Tere!

Kas sa tead kes ma olen?

Olen sinu tütar

Söötnud neid ja vahetanud mähkmeid ja nutnud öösiti sest ei teadnud kauaks meil jõudu jätkub

Meie tahaksime nüüd elada teadmises et kui saabuvad rasked ajad siis on me kõrval halastaja surmaingel kes aitab meil minna

Võimalikult valudeta

Võimalikult lõplikult

***

Mu suule punatriibulisi õunu pakub hommik

Ja päev on juba hoopis lühem kuigi ikka kuum

Käib harjund radu kastevees mu lilleline kummik

Ja viljades on valmis saanud selle suve tuum

Tähesadu

Nüüd öösiti sajab tähti

Kuid mina öösiti magan

Mu aken on ööle lahti

Nad sajavad akna taga

Meil

Meil õitsevad nüüd hortensiapuud

Tuuled kannavad flokside lõhna

Ja öösiti tumedast taevasuust

Näeme kuldkollast kuusirpi kõhna

Meil õitsevad nüüd hortensiapuud

Mustad tondid on õhtuti põõsas

See aina kahanev augustikuu 

Lausa krõbiseb päikeselõõsas

See aina kahanev augustikuu

No ei kurvasta tema meid üldse

Sest meil on õitsvad hortensiapuud

Ja floksid

Ja õunad

Ja üldse...

Mu kodu

Oh sa mu kodu koduke

Nabanööripidi oleme seotud

Ühine vereringe on meil

Vahel ma unistan

Et oleksin sündinud linnakividele

Linnakivid teevad vabaks

Armastan neid nii väga

Aga minna ei saa

Sinu pärast

Sina teed mind armastuse pärisorjaks

Üldse ei taha kodust ära minna

Jätta Sind tormide räsida

Küll ma alles kardan Su pärast

Kodu mu koduke

Päevinäinud maja ning kõrgeks kasvanud puud

Siin peab vaikselt elama

Et Sa haiget ei saaks

Kõndima tasa

Rääkima tasa

Suure maailma inimesed tulevad oma laia joonega

Ummistavad vetsupoti ja lõhuvad kohvimasina

Nii ei saa

Ikka tasa ja targu

Kuigi ruumi justkui oleks

Mu koduke

Mu popsitarest pärit ema unistus suurest majast 

Mina tahaksin nüüd pisikesse majja tagasi

Ring on täis saanud

Aeg peatub

Rong peatub

Ma väljun

Kodu poole astun

Aeg peatub

Sääl ema tuleb mulle vastu

Ülitundliku hommik

Suitsuanduri lärm äratab

Kõrvulukustavalt jube

Õnneks me siiski ei põle

Patarei hakkab vist tühjaks saama

Kell on pool kuus

Lähen õue pissile ja korjan puu alt martsipane

Maantee juba müriseb õõva tekitavalt valjusti

Nulud maja lähedal on ilusad aga liiga kõrged

Palun ärge enam kõrgemaks kasvage

Uus päev on ees täis uut ärevust

Uusi hirme ja ängi

Ja mõni heledam hetk sääl vahel

Kui meenub endine rahulik maailm

Hirmudeta