Surmaingel

Meie

Kes me oleme suretanud oma isasid ja emasid

Neid kunagi nii suuri ja võimsaid mehi kogu oma jõudu kokku võttes tassinud voodisse kui nad kempsus kokku kukkusid

Neid kunagi nii rõõmsaid ja anderikkaid naisi kes oma hämarolekus ei teadnud enam kes nad on ja kus nad on tervitanud hommikuti sõnadega  

Tere!

Kas sa tead kes ma olen?

Olen sinu tütar

Söötnud neid ja vahetanud mähkmeid ja nutnud öösiti sest ei teadnud kauaks meil jõudu jätkub

Meie tahaksime nüüd elada teadmises et kui saabuvad rasked ajad siis on me kõrval halastaja surmaingel kes aitab meil minna

Võimalikult valudeta

Võimalikult lõplikult