Inimene (mulle endale)

Inimene

Ära tõmble

Ära korja tuhat süüd

Oma elupäevist õmble

Puhasvalge surirüü

Punakirsid

Üle taeva kihutavad tuuled

keegi kuskil nopib punakirsse

punaseid kui noppijate huuled

suvi vaikselt suubub küpsemisse

Suvi vaikselt astub oma rada

tunneb teed

sest igal aastal läheb

augustis veel võtab seisatada

ümber tume öö ja ülal tähed

 

Ei ole ju palju vaja

Ei ole ju palju vaja

kruus piima ja käär sepikut

ja kõige raskemal ajal

kodumetsa ja lepikut

Ja kõige raskemal ajal

hoida palves me hiiepuid

ja mida meil veel on vaja

laste silmi ja naervaid suid

Ja mida meil veel on vaja

ema kojukutsuvat häält

armuküllust

kodumaja

alla joosta väljamäe päält

Armuküllust

kodumaja

paljaid taldu laudpõrandal

ja muud ei ole meil vaja

rahutaeva päikese all

 

Osjad

Pommiaugus rohetavad osjad

mina olen alles väga väike 

naabripoiss kes tuleb mulle kosja

on väiksem veel 

on päris pisipõnn

meie pole näinud sõja äikest

kes ellu jäid

need teadsid

mis on õnn

 

Kõik kaugeneb

Ja õitseb naat ja suvi kulub

ja roosid on rajudest längu

sünk pilv ennast taevasse surub

puud tõmbuvad vaistlikult kängu

Ja räägib rääk ja suvi ruttab

eks eelmiste suvede juurde

kõik on nii uus

kõik on nii tuttav

kõik kaugeneb kõiksusse suurde

Oh taevas!

Hirmutab

kohutab tormituul

ja rõhuvad rasked ajad

Oh taevas

hoia me hiiepuud

ja esiisade kojad

Hoia me mesilassülemeid

et jõuaks nad üle mere

ja aita vaevadest üle meid

nii hoiad alles me vere