Omaette

Õige vaikselt ja omaette

päris tasa sordiini all

ei saluuti ega rakette

paksu kesta sees sügaval

hõõgub killuke elusainet

rõõmu tunneb ja valuleb

kannab maailma rasket painet

kuni ükskord ta vabaneb

 

Tuba ootab

Õitsevad metsikud õunapuud

õhtu toob kevade lõhnu

leebe ja rahulik tuuleluud

silitab pärnade mõhnu

vana väärika pargi alleel

Ülased närbuvad juba

mõni on paigal

mõni on teel

sinna

kus ootamas tuba

Tuba mäletab alati sind

sind

kes sa kaugetel teedel

tuba mäletab

ja kodupind

tule või viimasel reedel

 

Madli

Ükskord 

ühes raamatukogus

kohtumisel lugejatega

nägin elatanud naist

ilusat nagu pääsulind

nimeks Madli

midli-madli-kudli-kadli

ilusa jutuga ilus naine

meelest ei lähe

Oh

mina

paarikümne aasta pärast

küll ei suuda

raamatukokku

koperdada

:) :) :)

Emadepäevaks

Luitund värviga kollane majake

mille ukse ees päiksesoe trepp

kriiksuv värav ja kitsuke rajake

seinas tiksumas kes?

… toonesepp

Kõik nii lihtne

kuid kallis ja kodune

vana

kulunud

kaugusse kaduv

ah kui armas

kui armas on näha veel

toomehelveste valevat sadu

Ah kui armas

kui armas on näha veel 

koduakendes päikesehelk

tunda

kõndides õhtusel aiateel

lõhnab

ema

su roosakas nelk

Ema ise on ammugi ära siit

ei pea nägema hävingu kuma

tema hing hüüab mulle vahel

vidiit

aga ise on sääl 

kus on jumal

 

Veel pole suvi, aga kägu juba kuulsin

Suviti hakkavad elama

esiisade õued ja kojad

kaugelt koju tulevad

äraeksinud pojad

Laovad kaevule uued rakked

toale raiuvad värsked sarikad

seda nähes rõõmsalt kõiguvad

kõik sinised kellukakarikad

Seda kuuldes veelgi valjemalt

kodukuusikus kukuvad käod

noortel meestel vanades koikudes

on nii ilusad unenäod

 

Hallide huntide karjad

Hallide huntide karjad

hiilisid kuuvalgeil öödel

hambus neil mustad siumarjad

Vaaremade kirivöödel

punasid kaheksakannad

pakkusid lohutust

kaitset

tüünete merede rannad

täis soolaste vete maitset

Hallide huntide karjas

kõhklusi äkitselt ärkas

ja maha veerenud marjast

mürgine sugu siis tärkas

Mürgine sugu

kes ihkab

süütute ohvrite verd

mürgine sugu

kes vihkab

vaba ja vaikivat merd

 

Ärge

Ärge soovige minu päevisse päikest

vajan ka varju ja jahedat tuult

pilvi ja vihma

kaugel kõmavat äikest

vilju nii hea kui ka kurjuse puult

Ärge soovige mulle teravat sulge

ja luuleallika vulisemist

minu tee 

see 

soodes ja rabades kulgeb

kesk älveste vaikset mulisemist

Ärge üldse tulge ja rääkige mulle

oma elu elamisrõõmudest

Oh kui palju tühiseid sõnademulle

Ma joonuks saan kibedaist sõõmudest

 

Lõpuks

Laadad ja laulupeod

lõpuks peetud kõik saavad

lõpuks tühjad on peod

jäävad lakkuda haavad

Lõpuks tehtud on kõik

mida ootad

on vaikus

Ja see pistriku hõik

mis sind kutsudes kaikus

kaob õhtute taha

mööda tundmatuid radu

kukub rohule maha

ja jääbki vaid kadu

 

Külma kevade laulud

Külma kevade laulud 

muudkui tulevad suule

õhtu roosakas kaugus

põhjast puhuvad tuuled

põhjast puhuvad iilid

viivad soojuse kaasa

vaksad 

küünrad 

ja miilid

kõleda taeva aasal

kõleda taeva süles

plingib kollane kera

kuu tõuseb öösel üles

päeval päikesetera

päeval päikeseketta

külm ja kollane kaugus

minu suule seab ritta

külma kevade laulud

 

Kummaline

Kummaline kaabuga mees

seisis värava taga

kaua vaatas 

siis läks

kadus võsa vahele 

nagu vits vette

järgmisel hommikul selgus et

õnnetust kuulutas ette