Viimne laupäev laotab oma lahked käed
üle vaikselt roostetava aja
tunde muudkui tuleb
tunde muudkui läeb
alles muud ei jää kui ainult kaja
Liiga ilus oli sinu lennukaar
sinu valgus tundus liiga hele
liiga kergelt jooksis sinu jalgepaar
…..
Nüüd on õigus antud sügisele
Oleme rukkililled ja laulupeod
kaerakiisel ja kaerajaan
enese eilsed ja homsed teod
rohukonnad ja mudakaan
Oleme andresed
pearud
ja kohtupink
jõrmid ning karused
suitsusaunad ja suitsusink
vahel ka poolearused
Oleme tüüne meri
ja vesipüks
lembelaulust paar ridagi
aga see
kui oleme ÜKS
vaat see oleks midagi
Surnud hõberemmelgate kooljakäed
ammu sirutusid põhjataeva
armas Looja sina tunned
tead ja näed
minu hirme
minu hingevaeva
Armas Looja sina tunned
tead ja näed
minu magamata ööde valu
kui sa minu kohal hoiad oma käed
siis ma sinult rohkemat ei palu
Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad
kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp
soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad
mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp
Üle õuekummelite kõnnib vanaema
puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp
mesilaste suminast soe õhk lööb helisema
luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp
Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse
kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir
vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse
heinamaade avaruses sünnib uduviir
Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad
aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer
unistused lapse mõtted rändama taas viivad
valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer
Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire
tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt
õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire
….
nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt
Väikse hõbedase kala
püüdsin metsaojast
vaikset laulu kostus sala
minu isa kojast
Minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
Mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
Neelan alla suve
suur on annus
liiga palju äikest
vihma
tuult
üle heki õitseb kukekannus
kelle värv on võetud noorelt kuult
hõbedaselt sirbilt pilve takka
mille valgus kustub vihmajoas
öö on udune ja hing on vakka
vakka ilmaruumi suures toas
Maasikad kõrrele aetud
suu marjaverest nüüd ere
pihud on päikesest laetud
pilk ulatub üle mere
Kajaka valevad tiivad
kiiskavad heledat sära
randades laulavad liivad
laulavad kurbuse ära
Tuulekannelde kuminas
suvi sääl häälestab keeli
mesilindude suminas
rahuneb mõtteid ja meeli
