Väikse hõbedase kala
püüdsin metsaojast
vaikset laulu kostus sala
minu isa kojast
Minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
Mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
Tuul kuivatab
pilv annab varju
vana õunapuu loobib oma lapsi maha
murus vesirottide augud ja risti-rästi jooksuteed
kirsipuudes rästaste laulu- ja tantsupidu
peenras viimased maasikad ja punnis hernekaunad
sõstrad kisuvad mustaks
karusmarjad punaseks
floksid ja astilbed roosaks
kaskede lehed kollaseks
saialilled oranžiks
…
ja aeg muudkui läheb
kuulen ta kaugenevaid samme
muudkui läheb
üle õuekummelite
akna alt läbi
mööda põldudevahelist teed
järjest kaugemale
…
mine siis pealegi
aeg
Neelan alla suve
suur on annus
liiga palju äikest
vihma
tuult
üle heki õitseb kukekannus
kelle värv on võetud noorelt kuult
hõbedaselt sirbilt pilve takka
mille valgus kustub vihmajoas
öö on udune ja hing on vakka
vakka ilmaruumi suures toas
Armas taevas kui sa vähegi saad
anna ikka kuiva ilma
tasast tuult ja leebeid kraade
hoia meid kõige liigse eest
liiga tugeva ja pika vihma
tuule
rahe
äikese
külma ja kuuma eest
hoia meie hooneid
katuseid ja puid
kui sa vähegi saad
Aamen
Must madu mu majavaim
rästik mu räästaalune
kodakondne koguni
ära mind õue peal ehmata
siugle sina põõsa alla
sahista suure saarepuu alla
mine mine metsa poole
sääl kus pohlapojakesed
mustikate mustad marjad
siumari see sinine
las mina kõnnin õue mööda
astun kuuskede keskele
käin sääl kaski kallistamas
madu majesteelik isand
ürgne usside kuningas
teeme rahu radadele
ruumi jätkub mõlemale
mina austan
ei armasta
austan sinu olemist
kaitsen sinu kulgemist
hoia sina mind ka
must madu mu majavaim
Maasikad kõrrele aetud
suu marjaverest nüüd ere
pihud on päikesest laetud
pilk ulatub üle mere
Kajaka valevad tiivad
kiiskavad heledat sära
randades laulavad liivad
laulavad kurbuse ära
Tuulekannelde kuminas
suvi sääl häälestab keeli
mesilindude suminas
rahuneb mõtteid ja meeli
Raskete sadude rattas pöörlevad päevad
ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis
ajad need tulevad
ajad mööda taas läevad
kusagil ootab meid soojade õhtute briis
Kusagil ootab kaugete randade taevas
kusagil ootab meid kaugete randade lill
kapten ja tüürimees oma elude laevas
oleme ise
meel mõrkjas ja hing ärevil
Seni me oleme siin ja talume paikselt
rahesid
äikest
ja lõputut vihmade vett
kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt
oli see elu või oli see vaid meelepett
