Suvine palve

Armas taevas kui sa vähegi saad

anna ikka kuiva ilma

tasast tuult ja leebeid kraade

hoia meid kõige liigse eest

liiga tugeva ja pika vihma

tuule

rahe

äikese

külma ja kuuma eest

hoia meie hooneid 

katuseid ja puid

kui sa vähegi saad

Aamen

Rästikuloits

Must madu mu majavaim

rästik mu räästaalune

kodakondne koguni

ära mind õue peal ehmata

siugle sina põõsa alla

sahista suure saarepuu alla

mine mine metsa poole

sääl kus pohlapojakesed

mustikate mustad marjad

siumari see sinine

las mina kõnnin õue mööda

astun kuuskede keskele 

käin sääl kaski kallistamas

madu majesteelik isand

ürgne usside kuningas

teeme rahu radadele

ruumi jätkub mõlemale

mina austan

ei armasta

austan sinu olemist

kaitsen sinu kulgemist

hoia sina mind ka

must madu mu majavaim 

Suvi häälestab keeli

Maasikad kõrrele aetud

suu marjaverest nüüd ere

pihud on päikesest laetud

pilk ulatub üle mere

Kajaka valevad tiivad

kiiskavad heledat sära

randades laulavad liivad

laulavad kurbuse ära

Tuulekannelde kuminas

suvi sääl häälestab keeli

mesilindude suminas

rahuneb mõtteid ja meeli

 

Kaugete randade lill

Raskete sadude rattas pöörlevad päevad

ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis

ajad need tulevad 

ajad mööda taas läevad

kusagil ootab meid soojade õhtute briis 

Kusagil ootab kaugete randade taevas

kusagil ootab meid kaugete randade lill

kapten ja tüürimees oma elude laevas

oleme ise 

meel mõrkjas ja hing ärevil

Seni me oleme siin ja talume paikselt

rahesid

äikest

ja lõputut vihmade vett

kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt

oli see elu või oli see vaid meelepett 

Kümme ruumi küttepuid

Kümme ruumi küttepuid riita laduda

tundub liiga palju

küll veame ja laome kahekesi

aga hunnik seisab ikka väravas 

nagu tunnimees

nagu tumm tunnistaja

et siin ei olda enam noored

ega täies tööjõus

juuni on hirmus kuu

seda ma tean juba ammu

muudkui niida ja rohi

rohi ja niida

ja siis vea halupuid 

ja lao riita

ja vahepeal valuta selga

käsi 

jalgu

ja siis palu taevast

et ta laussadu 

tormituult

äikest

ega rahet ei saadaks

kümme ruumi küttepuid

tundub liiga palju 

põletamine läheb palju lihtsamalt

talvel 

Päev on õde ja õhtu on vend

Liiga kõrgeks on kasvanud puud

liiga kõrgeks on kasvanud hein

maa ja taevas on siiski veel truud

õisi murravad rahe ja lein

läbi päevade kihutab rong 

meie aastad kui vagunid reas

kõlab vile ja siis kõlab gong

vana laul ennast laulab me peas

tasa sosistab öötuulte lend

tasa sosistab kummalist viit

päev on õde ja õhtu on vend

kaduvikku kui läheme siit

Maikuu lõpp

Mai peagi kokku korjab oma päevad

ja läheb sinna kuhu läks aprill

siis meile ainult mälestused jäävad

et lõhnas tooming õitses lepiklill

Las tulla suvi kaasas soojad tuuled

ja jaaniöö nii lühike kui viiv

on kirsipuudel kirkad punahuuled

meil varbad pruunid kingas rannaliiv

Nii lähme üle mäe kus sinab kaugus

ja me ei tea kui kaua kestab retk

sest alla orgu laskumise laugus

näib pikk kui igavik

…

kuid on vaid hetk