Sinine uks

Kalender näitab veel suve

Lükkan vana heinasara ukse lahti

Heinu pole sääl enam kolmkümmend aastat hoitud

Nüüd hoiab vana kõrge hoone mu aiatööriistu

Aastakümneid tagasi värvis isa selle ukse seestpoolt tumesiniseks

Et uks kaua vastu peaks

Muud värvi polnud käepärast

Ainult see kole sinine

Väga kole 

Mida aasta edasi seda ilusamaks sinine uks mu silmis muutub

Ilusaks ja ikooniliseks

Sinine uks on

Kodu

Isa

Suvi

Sinine uks on

Südamerahu

Lootus

Ja õnn

Augusti viimne laupäev

Viimne laupäev laotab oma lahked käed

üle vaikselt roostetava aja

tunde muudkui tuleb

tunde muudkui läeb

alles muud ei jää kui ainult kaja

Liiga ilus oli sinu lennukaar

sinu valgus tundus liiga hele

liiga kergelt jooksis sinu jalgepaar

…..

Nüüd on õigus antud sügisele

Oleme üks!!!

Oleme rukkililled ja laulupeod

kaerakiisel ja kaerajaan

enese eilsed ja homsed teod

rohukonnad ja mudakaan

Oleme andresed

pearud

ja kohtupink

jõrmid ning karused

suitsusaunad ja suitsusink

vahel ka poolearused

Oleme tüüne meri

ja vesipüks

lembelaulust paar ridagi

aga see

kui oleme ÜKS

vaat see oleks midagi

Kuivanud ja maha saetud hõberemmelgad

Surnud hõberemmelgate kooljakäed

ammu sirutusid põhjataeva

armas Looja sina tunned 

tead ja näed

minu hirme 

minu hingevaeva

Armas Looja sina tunned 

tead ja näed

minu magamata ööde valu

kui sa minu kohal hoiad oma käed

siis ma sinult rohkemat ei palu 

Lapsepõlve suveõhtu

Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad

kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp

soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad

mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp

Üle õuekummelite kõnnib vanaema 

puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp

mesilaste suminast soe õhk lööb helisema

luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp

Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse

kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir

vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse

heinamaade avaruses sünnib uduviir

Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad

aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer

unistused lapse mõtted rändama taas viivad

valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer

Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire

tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt

õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire

….

nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt

 

Unenägu

Väikse hõbedase kala

püüdsin metsaojast

vaikset laulu kostus sala

minu isa kojast

Minu isa kojas istsid

ammu kadund kaimud

mett ja marju suhu pistsid

helenduvad vaimud

Mett ja marju suhu pistsid

helenduvad vaimud

minu isa kojas istsid

ammu kadund kaimud 

Tänaseks ööks

Neelan alla suve

suur on annus

liiga palju äikest 

vihma 

tuult

üle heki õitseb kukekannus

kelle värv on võetud noorelt kuult

hõbedaselt sirbilt pilve takka

mille valgus kustub vihmajoas

öö on udune ja hing on vakka

vakka ilmaruumi suures toas