Lootus

Härm pudeneb

ja mõtetest meil varsti

talv taandub

Rõõm sugeneb

kui kevadpäikse kiir

me põsel maandub 

Vastlapäev

Liugu ei lase

Hernesuppi ei söö

Vastlakukli pistsin juba jaanuaris nahka

Täna on mul hooleta olla

Ja vastlapäeva pidada

Voodilinade vahel 

Emale

Mu ema sündis küünlakuus

ja küünlakuus ta suri

just täna 

oli laupäev ja päike paistis

Praegu kuusteist aastat hiljem

on taevas hall

puudelt pudeneb külma valget lund

Ema ei armastanud talve

ema armastas kevadet ja lilli

siis kaevus ta küünarnukkideni 

oma lillepeenardesse

Emas oli palju ambitsiooni ja elujulgust

muusikat

luulet

varast ärkamist ja tööd

Kuidas Sul läheb, ema?

Pakase teravad hambad

Järjekordne pakaseöö trambib ukse taga jalgu lumest puhtaks

ära mitte loodagi

ega ma sind sisse lase

teen aga jälle tule pliidi alla

ja panen vannitoas lisaks põrandaküttele ka radiaatori tööle

mu elu sisuks ongi praegu ainult kütmine

hommikust õhtuni

pliit

ahi

pliit

ahi

Kevadele vastu

Näe 

härmatanud kuusel õitseb käbisid

ja külmas õhus lõhnab valge kaugus

kui ükskord jaanuar saab lõpuks läbi

siis

ehk lootusrikkaks muutub talveraugus

Ehk koguda end jaksab meie mõtteuid

kui põski soojendab päev pikk ja hele

ja Looja hoiab meid ja meie hingepuid

kui läheme taas vastu kevadele 

Jaanuarimõtted

Päevad muudkui lähevad

pikas hallis rivis

see kes ise patuta

visaku siis

kivi

Jõulureede õhtumeeleolu

Leebet rahu

lumekahu

meie talveööde sisse

rõõmsat ootust

õndsat lootust

usku uude minemisse