21. märts - rahvusvaheline luulepäev

Suudeldi ja surdi

murti

truudust

puudust tunti

paljustki

valjusti 

ei öeldud

ei juletud

suletud

oli suu 

muu 

tuli hiljem

kõik muu 

Põltsamaa 100

Oo Oberpahlen

oo Paala linn

Liivi kuningriigi pealinn

Sind mainiti esmakordselt aastal 1234

hea on meelde jätta

ja kerge meels pidada

üks

kaks

kolm

neli

ÜKS 

on Su kirikutorn

Selle kiriku altari ees 

oleme leeriõnnistuse saanud

ja armulauaveini joonud

sügaval nõukogude ajal

kui kirikus käidi salaja

ja ümberringi õitses vene värk

aga pruunid kirikupingid

ja keerlevad tolmuterakesed

akendest langevates viltustes päikesekiirtes

sosistasid hoopis teistsugustest aegadest

meie emade-isade lapsepõlvest 

vabas ja noores Eesti riigis

KAKS 

on Su jõgi 

ja Su roosid

Jõgi milles oleme ujunud 

ja roosid mille lõhna

oleme sisse hinganud

kuumal suvel

kui Su tänavad on täis

pruuniks päevitunud ja rõõmsaid inimesi

muretut rahvast

ja Sa ise laiud rambelt 

oma jõe kallastel

nagu mistahes kuurortlinn 

mistahes maailmanurgas

KOLM 

on siidised siilud

Sinine 

must ja valge

esimesel Eesti Üliõpilaste Seltsi lipul

Eesti riigi emalipul

mille õmbles valmis 

koolmeistri tütar Emilie Beermann

oma toas

1884. aasta kevadel

NELI 

on Su asend

Tallinn-Tartu ja Võhma-Mustvee 

maantee ristumiskohal

keset meie ainsat Eestit

keset meie ainsat isamaad

Ela ja õitse

veel sadu aastaid

oo Oberpahlen

oo Paala linn

ela ja õitse

armas Põltsamaa

 

Emakeelepäev: mere pääl ja metsa ääres

Mere pääl 

ja metsa ääres

sulab lumi

läheb jää

midagi ei järel jää

vett on poole kummikuni

kevad on kui kaunis uni

käime juba paljapää

mõte kerge nagu sulg

kiire nagu vete kulg

mere pääl

ja metsa ääres 

Märtsipommitamine

Märtsi alguse päike ja tuul

muudavad põllud mustvalgeks

lehmalaiguliseks

vahtraoksast tilgub mahla

plastikpudelisse

naistepäev ainult lillede kinkimise päevana

mind ei kõneta

aga tulbid on mul vaasis küll

ja kooki tahan ka

mind kõnetab inimeseks olemine

ja märtsipommitamine

kaheksakümmend kaks aastat tagasi

ma ei saa seda mäletada

aga ma saan seda mälestada

ja seda ma teengi

küünla

lillede

ja koogiga

25. märtsiks

Külma paastukuuöösse 

minevik seisma jääb paljajalu 

jahedal põrandal 

unedest soojade sängide ees 

Külmas paastukuuöös 

tühjaks jäetakse tuhanded talud 

uksed neil irvakil 

pimedus põrnitseb akendes

Külmast paastukuuööst 

jõuab meieni viidute valu 

püsib me mäludes 

tuikab meeltes ja südame sees 

*******

Kalendris küll on kevad

kuid hinges talv

alati sel märtsihommikul

kui aastakümneid tagasi

öösel

lapsed

emad

ja isad teises vagunis

ümberringi võõras keel

võõrad pagunid

ja üle kõige võõras meel

ja teadmatuse kauge tee

Sulailma palve

Läbi talveunes maja

eemalduva aja

vaevukuuldav kaja

üle puhtaks roogit raja

palve

palun ära saja

Lootus

Härm pudeneb

ja mõtetest meil varsti

talv taandub

Rõõm sugeneb

kui kevadpäikse kiir

me põsel maandub