Raskete sadude rattas pöörlevad päevad
ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis
ajad need tulevad
ajad mööda taas läevad
kusagili ootab meid soojade õhtute briis
Kusagil ootab kaugete randade taevas
kusagil ootab meid kaugete randade lill
kapten ja tüürimees oma elude laevas
oleme ise
meel mõrkjas ja hing ärevil
Seni me oleme siin ja talume paikselt
rahesid
äikest
ja lõputut vihmade vett
kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt
oli see elu või oli see vaid meelepett
Kümme ruumi küttepuid riita laduda
tundub liiga palju
küll veame ja laome kahekesi
aga hunnik seisab ikka väravas
nagu tunnimees
nagu tumm tunnistaja
et siin ei olda enam noored
ega täies tööjõus
juuni on hirmus kuu
seda ma tean juba ammu
muudkui niida ja rohi
rohi ja niida
ja siis vea halupuid
ja lao riita
ja vahepeal valuta selga
käsi
jalgu
ja siis palu taevast
et ta laussadu
tormituult
äikest
ega rahet ei saadaks
kümme ruumi küttepuid
tundub liiga palju
põletamine läheb palju lihtsamalt
talvel
Liiga kõrgeks on kasvanud puud
liiga kõrgeks on kasvanud hein
maa ja taevas on siiski veel truud
õisi murravad rahe ja lein
läbi päevade kihutab rong
meie aastad kui vagunid reas
kõlab vile ja siis kõlab gong
vana laul ennast laulab me peas
tasa sosistab öötuulte lend
tasa sosistab kummalist viit
päev on õde ja õhtu on vend
kaduvikku kui läheme siit
Mai peagi kokku korjab oma päevad
ja läheb sinna kuhu läks aprill
siis meile ainult mälestused jäävad
et lõhnas tooming õitses lepiklill
Las tulla suvi kaasas soojad tuuled
ja jaaniöö nii lühike kui viiv
on kirsipuudel kirkad punahuuled
meil varbad pruunid kingas rannaliiv
Nii lähme üle mäe kus sinab kaugus
ja me ei tea kui kaua kestab retk
sest alla orgu laskumise laugus
näib pikk kui igavik
…
kuid on vaid hetk
Koer lõõtsutab kõige jahedama betooni peal
ja näitab hambaid kui üritan tema vanunud villaseid kintspükse lahti kammida
proovin seletada et siis pole nii palav
aga ta ei võta mind kuulda
Varjus näitab kolmkümmend ja mu tomatitaimed terrassil saavad ka lõpuks ometi sooja
Roosipõõsad lõhnavad õitsematagi ja tuhkurenelas õitstes nii et ära tahab lämmatada
Taevas mürisevad lennukid ja puude taga mühiseb maantee
kui päike pilve taha kaob ja tuuleke kaseladvad kiikuma lööb on hetkes hea lahe olla
lonksan külma kalja ja kallan värsket vihmavett kaela
On esimene kuum päev
Introvert
Erak
Ja peast luuletaja nagu ma olen
Elan metsas ega tülita kedagi
Ja loodan et mindki ei tülitataks
Aga vahel ikka tuleb värava taha üks naine
Kes räägib seda võõrast keelt mida ma üldse enam ei talu
Küsib võilille ja nõgest ja toob küpsiseid külakostiks
Annan küpsised tagasi ja valetan et võilille ega nõgest pole
Muidugi on
Aga ma ei taha rohkem seda keelt kuulda
Ütlen naisele et ma ei tunne ennast hästi ja tulen tulema
Tükk aega on veel halb olla
Kuni võõras energia värava tagant kaob
Lapsed on kaugel
ja emast vaid pilt
ja mina ei võtaks iial enam vastutust
teha uusi inimesi
Kes sünnib
peab ka surema
ja surelikule pole paremat saatust
kui mitte sündida
