Truubis lõhnab nõgi
päev on kuum ja niiske
Peipsi tagant hiilib jälle sadu
voolab aja jõgi
niinekoorest viiske
kannan käies olematuid radu
Äike rõhub meeli
hing on hell ja raske
olla tahaks ainult siin ja praegu
hapraid pillikeeli
paatund mõttevaske
puutun nagu mulle antud aegu
Rästad rabistavad juba kirsipuudes
äikest aina äikest näitab ilmaradar
rohimise väsimus on sõrmeluudes
lõhnab angervaks ja kuldne hobumadar
Elamise väsimus on üle kõige
igapäevatüdimus käib mööda aju
igaüks ei ole lille rõõmuhõige
mõni meist on kõrs all raske rahesaju
Need kes kõrreks loodud ega need ei hala
aga tühja tilulilu ka ei salli
mõni kõrs on tugev nagu taevatala
hoiab püsti selle päeva tumehalli
Päeva milles sadada võib kurja rahet
päeva milles puhuda võib leebeid tuuli
päeva milles saadavad meid miljon pahet
päeva milles lained löövad üle muuli…
Ainult kõige lihtsamad asjad
rohujuure tasandil
ristikuõis murus
linnupesa põõsas
punased lehed pöögipuul
jõude roostetav vana kastekann
sammalduvad aiatoolid
vaikne klaverimäng
lugemist ootavad raamatud
kuum kakao vihmasel päeval
külm jäätis kuumal päeval
männikäbid teerajal
inimeste heatahtlik jutusumin…
Ainult kõige lihtsamad asjad
mitte pikad targutused
ega tehisintellekti loodud laulud
hoidku taevas nende eest
Küll aga
lõhnav madar
ja tasane öötuul
Pizzicato öistelt viiulitelt
kostab minu magamisekambri,
tumedatelt taevariiulitelt
alla kallab kõuepilve ämbri
algav juuli.
Suvesüda ainus
põhjamaal, mis meile siin on antud.
Nendes lõhnades jääb purju kainus -
kõik on üürike ja armust kantud.
Kõik need lõhnad, hurm ja kesköövalgus!
Kuidas ka ei hoiaks!
Läheb ära…
Igas lõpus peidus uus on algus.
Kuniks jätkub elamiseks sära.
Sel vihmasel suvel
niriseb elujõud allavoolu
maa ei võta enam vett vastu
see koguneb järvedeks
uputab põllud
täidab tiigid ääretasa
kõikjal mulksub
haiseb
ja hallitab
Aga kui mõni harv päikesekiir
ulatub vettinud pilvevatist läbi
siis haarad sellest kinni
nagu uppuja õlekõrrest
ja pumpad endasse väge
et edasi kesta
kuniks elupäevi
kas või selliseid
VIHMASEID
Selles vettivas suves
Mäletan hoopiski teist
Kuuma
Ja nulgude lõhna
Ja kahte tsiklimeest nulgude all varjus
Tsiklivarustuses ei kannatanud päikese käes olla
(Õh!!! Ma pole kunagi tsiklimehi sallinud!!!)
Aga siis rippusin sul kaelas ja armastasin nii väga
Või noh
Mis iganes see ka oli
Armastuse moodi igatahes
Aga rohkem ikka selline sõbraarmastus
Mis maailma helgeks muudab
Mitte mingi nõme mehe-naise värk
Pärast helistasid ja kirusid:
Kuradi Tom!
Tuleb MULLE seletama kui ilus naine sa oled
Kõik kurvid paigas
Siis naersin
Hiljem vihastasin
Tra te mu kurve arvustate!!!
Aga nüüd kui olen kurb ja suvi muudkui vettib aga
Tuleb see mälestus
Ja ma võtan selle
Kuuma suve
Kaelas rippumise
Nulgude lõhna ja need õiged kurvid
Kui teie sääl teispoolsuses oma lollakate tsiklitega kihutate
Ja mina siin maa peal vettin
Üks nulgki maha saetud
Lõhn ja kuumus ikka ihus
Rohisin täna
Kuigi oli võidupüha
Isamaa nimel rohisingi
Et isamaa ikka ilus oleks
Ja jaanituld tegin
Lume murtud männiokstest
Ja pesin end värske ja külma vihmaveega
Et halba eemale ajada
Ja nüüd ma jään magama
Õues õitsevad sõnajalad
Homme on jaanipäev
