Kaheksas

BUSS on loomulikult sõitjaid täis, sest kes ei tahaks mere äärde, kui varjus on pluss kolmkümmend ja vihma pole nähtud nädalaid. Loodus kõrbeb, metsad põlevad siin ja Californias. Kreekas põlevad linnad, surevad inimesed...

Õnneks on tänapäeval bussides konditsioneerid, nii et hetkel on siin palju parem kui õues. Ädu-Neenu sätib end akna alla istuma ja võtab esimes kättejuhtuva luulekogu. See on „Koidutäht koolivihikus“. Juba esimestest luuletustest saab ta aru, et Mari Vallisoo armastab arve. Ädu-Neenu samuti. Sobib. Ei ole sellist depressiivset ininat nagu paljude muude luuletajate puhul.

Ädu-Neenu loeb kohani, kus Mari Vallisoo kirjutab, et ta tahaks Peipsis ujuda. See on praegu liig. Kokkusattumus. Seos. Ädu-Neenu ei jaksa mõelda, ta vaatab aknast välja ja peagi on buss kohal ka. Naine läheb läbi pargi ja mäest alla.

Juba on mere lähedus tunda. Leitsak asendub mõnusa tuulega. Meri paistab. Üks seltskond tuleb alt rannast üles ja omavahel räägitakse raudkülmast veest. Et idajooks on sees. Ädu-Neenu muigab sisimas, et mis külm vesi sellise ilmaga, naljatilgad.

Kokteilibaaris tümpsub muusika, rand on rahvast täis. Ädu-Neenu läheb natuke edasi, pisut kaugemale, kus veidigi privaatsust. Paneb trikoo sealsamas põõsaste vahel selga, palub ühel sümpaatsel vanahärral oma rannakotti silmas pidada ja kahlab vette.

Otsekohe saab ta aru, miks vees nii vähe inimesi on ja mida need vastutulijad oma jutuga mõtlesid. Igasuguse ilmaga ujuma harjunud Ädu-Neenul lähevad silmamunad punni ja ähvardavad sulpsatades vette kukkuda ning põhja vajuda või siis veepinnale hulpima jääda. Ädu-Neenu ei tea ju, kuidas neil on kombeks käituda sel puhul, sest varem pole ta silmad tahtnud peast välja kukkuda. Jalad tõmbuvad krampi. Vesi on erakordselt külm. Kuidas see võimalik on? Mis valemiga? Sellises leitsakus.

Ädu-Neenu põgeneb kaldale tagasi, sest pahkluid läbistab nõelterav VALU.

***

VALU andis aastatega järele. See ei murdnud Ädu-Neenut maha ega väänanud kõveraks. Ta ei vajanud ei psühhiaatrit ega antidepressante. Vajas lihtsalt aega. Aeg armistas haavad ja elu läks edasi.

Varsti tuli kodumaja lammutus päevakorda ja Ädu-Neenu pigem rõõmustas selle üle. Nii sai vana elu seljataha jätta ja uuega edasi minna. Ta oli naine oma parimas aastais, särtsu täis, tõmbas mehi külge nagu kärbsepaber. Ädu-Neenu keskenduski meestele, pidudele, veinile, reisimisele – ühesõnaga ELAMISELE. Surm oli Ädu-Neenule andnud piiritu elurõõmu.

Mõnele see muidugi ei meeldinud. Et leinas liiga vähe. Kauem oleks pidanud. Oleks üldse pidanud jääma vanaks, koledaks ja igavesti kurvaks. Kui su ainus poeg on surnud, siis sure sinagi takka järele, aga mitte ära lehvi rõõmsalt mööda maailma. Nii arvasid mõned. Kõiketeadjad. Endal suu vingus nagu hapu õun.

Ädu-Neenu sülitas selliste peale. Ta polnud kunagi moraalitsejaid ja vingus naisi sallinud. Need ei sallinud teda ka. Kartsid oma meeste pärast. Kartsid, et need Ädu-Neenu voodisse satuvad. Eks sattunud ka mõnikord. Niisama lõbu pärast. Endale ei tahtnud Ädu-Neenu neist ühetegi. Mistarvis? Hapud õunad võisid oma mehed rahulikult endale hoida ja nende kallal edasi iniseda. Hapud õunad võisid rahumeeli kohvikus istuda ja oma mehi ning kogu linna klatšida, Ädu-Neenul polnud sellest sooja ega külma. Tema elas oma põnevat elu, mis läks veelgi põnevamaks hetkest, mil tuli ta ellu PIRET.

Seitsmes

Oo ei! Teeme nüüd kiiremini, sest jutt on ammu valmis ja ma tahan muid asju ka rääkida. Postitame nüüd kahekaupa ja käbe.

POOLE tee peal bussijaama meenub Ädu-Neenule, et ta tahaks raamatut randa kaasa. Ja mitte lihtsalt raamatut, vaid Mari Vallisoo luuletusi. Sel on kindel põhjus. Ädu-Neenu, kes on suure osa elust ikka proosat lugenud, avastas luule täiesti juhuslikult. Ühel raamatukoguüritusel, kus Triin Soomets luges oma luuletusi ja Tiit Born laulis oma laule.

Siis Ädu-Neenu otsustas proovida. Et mis ikka juhtuda saab, raamatu võib ju iga hetk plaksuga kinni lüüa ja mitte kunagi enam avada. Paljudega ta just nii toimiski, aga millegipärast Jan Kaplinski „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“ köitis teda. Võib-olla seepärast, et oli tõlkeraamat. Ädu-Neenu sai raamtust teada, et Jaan Kaplinski lõpetas eesti keeles kirjutamise. No vat ja sellest samast raamatust luges Ädu-Neenu ka järgmist fakti:

„4. augustil 2013 tappis auto tänavat ületanud Eesti kõige andekama poetessi Mari Vallisoo.“

Ädu-Neenu polnud sellisest poetessist kuulnudki, aga hakkas kohe huvituma. Mari Vallisoo luuletuste järele ta nüüd enne järgmist bussi raamatukokku lähebki. Läbi inimtühja linna, sest inimesed on pagenud leitsaku eest veekogude äärde või püsivad varjus. Raamatukogus on umbne, aga lahke laenutaja leiab Ädu-Neenule kähku „Mälestusi maailmast“, „Tabamatu toalävel“ ja „Koidutäht koolivihikus“.

Kohvikus tellib Ädu-Neenu jäätisekokteili ja hakkab lugema, sest bussini on veel AEGA.

***

AEGA ei saa tagasi keerata, kuigi Ädu-Neenu oleks tahtnud tagasi sellesse hommikusse, mil nad Mardiga Peipsi äärde sõitsid. Oleks lasknud pojal magada ja poleks kusagile kippunud.

„Ise saatsin oma lapse surma!“ kordas ta aastaid omaette, sest keegi ei jaksanud seda enam kuulata. Siis meenus Ädu-Neenule Ema jutt sellest, kuidas sõja ajal ühes talus heinaajal perepoeg tuli lõunale ja viskas õuekummelitesse pikali, ise oma emale kurtes, et ta on nii väsinud, nagu oleks tal surmauni. Siis jooksnud ka suur rott üle õue ja mõne aja pärast tulnud metsast hävituspataljon ning perepoeg lastudki maha.

Pärast Mardi surma vajus Ädu-Neenu musta auku. Istus kiiktoolis, urn süles ja laulis Mardile, nagu poisi lapsepõlves. Pisarad olid lõpuks kuivanud ja otsa saanud, aga süda valutas ikka tumedalt ja tuimalt, kuid tugevalt.

Miks Mart seekord kellegi teadmata öösel Peipsi äärest ära sõitis, jäigi saladuseks. Äikesega pealegi. Nähtavust polnud ollagi ja tee vihmalibe.

Kui Ädu-Neenu laipa tuvastamas käis, siis Mardi nägu oli ühegi kriimuta, rahulik ja justkui naeratav. Ta nagu oleks lihtsalt maganud. Tahtis magada, saigi magada. Keha seda katva lina all oli moondunud, parem jalg täiesti küljest ära, aga seda ei tahtnud Ädu-Neenu näha. Ta võttis kaasa ilusa ja kõrvetavvalusa mälestuse igaveseks uinunud pojast.

Auto läks mõistagi vanarauaks ja kui Ädu-Neenu taas inimeste hulka tuli, suhtlema ja ringi liikuma hakkas, siis sõidutasid teda armukesed, aga põhiliseks liiklusvahendiks sai ja jäigi BUSS.

Kuues

PALAV hommik, väga palav hommik oli tookord, kui Ädu-Neenu nuias Marti, et poeg ta Peipsi äärde tuttavate suvilasse sõidutaks. Mart tahtis veel magada, oli kuumusest oimetu, aga Ädu-Neenu ei kärsinud oodata, tahtis Peipsisse ujuma. Pealegi oli tuttav pere kutsunud teda ka mustsõstraid korjama. Neil nii palju, et ise ei jõua korjata, süüa ega sisse teha.

Ädu-Neenul polnud korjamise, toormoosi ja mustsõstramahla vastu mitte midagi ja nii ta muudkui kiirustas poega takka. Ise ta omal ajal autojuhtimist selgeks ei õppinud. Enne sõidutas teda isa, siis mehed ja nüüd poeg.

Mart, alati rõõmus Mart, lapsest saadik Hea Laps ja Päikesepoiss, jäi tujutult köögilaua äärde kohvi jooma ning võileiba näkitsema, ise ohates: „No mitte ei viitsi sõita, ema! Üldse ei taha minna! Õudselt väsinud olen!“

Ädu-Neenu ei teinud poja jutust väljagi, lõi käega ja lohutas: „No pole ju pikk maa!“ ning läks ise kuurist plastmassämbreid otsima, millesse neid mustsõstraid korjata, mida nii lahkelt lubati. Kui ta kuuriukse avas, jooksis ilmatusuur rott Ädu-Neenu jalge vahelt aianurka vaarikate sisse. Naine kiljatas surmani ehmununa, sest rott oli lausa ta jalga riivanud. Ädu-Neenu polnud oma kuuris mitte kunagi rotte näinud. Ta polnud vist üldse rotti näinud. Igatahes mitte nii suurt.

Ega Ädu-Neenu olnud mingi arg naine, pealegi oli Peipsi-igatsus nii suur, et leides ämbrid, ununes rotijuhtum, ainult mingi kummaline ja ähvardav tunne jäi kusagile kukla taha kumisema. Kuumuses kadus seegi.

Pealegi oli Mart nüüd omadega valmis, pani autole hääled sisse ja keeras sinise Audi nina Tartu maantee POOLE.

Viies

MART ei teadnudki minu rasedusest, ma ei jõudnud talle öelda ka. Muide, kavatsesin seda just järgmisel hommikul teha, aga saatuslik öö tuli vahele...

Ütlen siis nüüd Teile. Väike Mart läheb sügisel juba esimesse klassi.

Kui Te soovite meiega suhelda, siis minu telefoninumber on *******.

Ilusat suve soovides

Piret

Ädu-Neenu on esiteks pisut aega täiesti emotsioonitu ning nõutu, paneb kirja käest, võtab lonksu kohvi, aga see on juba külm ega maitse enam. Millal ta jõudis jahtuda? On ta kirja nii mitu korda eneselelgi märkamatult lugenud?

Siis hakkab tasapisi tulema viha. Kuradi tüdruk! Nüüd siis tuled oma jutuga. Nüüd, kus üle seitsme aasta möödas, leinad leinatud, eluga edasi mindud, Mardi tuhk ammuilma merre puistatud. Miks siis nüüd veel? Miks just nüüd, kus elu on nii hea ja rahulik, turvaline nagu leebe tuul. Aga näed, ikka võib ühel hetkel tulla välk selgest taevast ning sulle sisse lüüa. Otse südamesse.

Ädu-Neenu tunneb, et ta ei saa hingata, et ta peab kodust välja pääesema. Kusagile, kus on õhku ja avarust, ruumi asjade üle järele mõelda. Ta pakib trikoo, froteerätiku ja joogipudeli rannakotti, tõmbab lillelise sitskleidi selga, paneb suvekübara pähe, rihmikud jalga ja keerab ukse väljastpoolt lukku. Mere äärde nüüd! Tuule kätte ja vette! Tänaval lööb leitsak lahtise käega näkku. Väljas on kuradi PALAV.

Neljas

„POEG!“ teatas ämmaemand võidurõõmsalt, kui laps oli viimaks Ädu-Neenu seest välja purtsatanud. Just nimelt purtsatanud nagu šampusepudeli kork, sest sünnitaja oli pressinud viimse jõuga, et pääseda sest lõhkiprahvatamise tundest. Lapse sugu ei huvitanud teda hetkel mitte üldse, ta küsis kõigepealt: „Kas rebendeid on?“ Kas nüüd ootab teda õmblemine?

„Ikka on!“ vastas ämmaemand rõõmsalt. „Esmasünnituse puhul on see üsna tavaline, aga me õmbleme kõik ilusasti kinni.“

Ädu-Neenu inises vaevu vastuseks. Ega ta täpselt teadnud, mis ees ootab. Äkki taipas noor naine, et sünnitusega ju kõik alles algab. Seni oli ta oodanud, et see tunde ja tunde kestev valu ometi kord mööda saaks. Lõputuna tunduv valu sai mööda, aga elu ootas ees.

Ema muidugi ei rõõmustanud, kui Ädu-Neenu rasedusest kuulis. Ikka abiellumine kõigepealt ja alles siis lapsed, nagu korralikel inimestel kombeks. Emal polnud õrna aimugi, et Ädu-Neenu oli oma peas ammu valmis mõelnud, et abielu pole tema jaoks, et ta valib välja ühe väärtuslike geenidega mehe ja saab vallaslapse. Oma enda lapse, keda ei pea mingi mehega jagama. Kes saab kuuluma vaid talle, armastama vaid teda. Ja tema saab armastama oma last. See tundus Ädu-Neenule ainuõige elumudelina.

Isa ei öelnud midagi. Ta enamasti vaikiski. Mitte, et tal oma arvamust poleks olnud, aga ta ei pidanud vajalikuks sellega alati lehvitada. Vaikimine ei tähendanud veel tuhvli all olemist. Seda polnud Isa kohe kindlasti mitte. Tuhvlialune. Mitte ilmaski.

Lapse võtsid vanavanemad kohe omaks ja Ädu-Neenu kolis nüüd koju elama. Ülikool jäi kus seda ja teist, kuigi lõpetamine polnud enam mägede taga, aga Ädu-Neenul olid nüüd teised prioriteedid. Tal oli poiss kasvatada ja hiljem töö leida. Õnneks lapsehoiumuret polnud. Ädu-Neenu oli tagasi oma lapsepõlve ärklitoas. Nüüd algas siin uus õnnelik lapsepõlv. Tema poja oma.

Poisi nimeks sai MART.

PS. Sõidan täna päälinna, et koffikus ja loomaaias käia ning lastega aega veeta. Tulen tagasi, siis postitan edasi. Seni puhake minust. :) 

Kolmas

KEEGI helistab Ädu-Neenu uksekella. Nüüd juba korrusmaja avatud planeeringuga väikekorteris, sest lapsepõlve maja jäi tee-ehituse ette ning see tilluke vammist söödud mälestusi täis ehitis lükati ümber ja Ädu-Neenu sai korteri, millega ta väga rahul on. Ei viitsiks tema maja kõbida või aiakeses küürutada. Aeg muutub ja Ädu-Neenu koos ajaga.

See, kes helistab, saab olla ainult ülalt naaber, sest vaid tema tohib niimoodi lambist ukse taga tiristada. Kui keegi muu tahab Ädu-Neenule külla tulla, peab ta kindlasti ette telefoneerima ja kui Ädu-Neenul pole tuju, siis ta kõnele ei vasta ja tagasi ka ei helista. Ometigi pole tuttavad teda hüljanud, nad aktsepteerivad Ädu-Neenu reegleid.

Ülalt-Liivi on käinud postkasti kontrollimas ja toob Ädu-Neenule kirja. Päris paberist kirja kohe! Tänapäeval. Kumbki ei suuda ära imestada. Kes tänapäeval käsitsi kirju kirjutab? Nemad küll sellist asja enam e tee. Ülalt-Liivi räägib paar sõna juttu ja siis on tal oidu ära minna, sest salapärane kiri näib Ädu-Neenut järjest rohkem huvitavat.

Ädu-Neenu teeb nüüd endale presskannutäie kanget kohvi, mida ta suhkru ning piimata joob, ja uurib veel mõnda aega ümbrikku, millele on väga kauni käekirjaga kirjutatud tema nimi ja aadress. Saatja andmed puuduvad. Käekiri on tundmatu. Või noh, kus sa meilide ja feissbukiajastul neid inimeste käekirju üldse teadki.

Ädu-Neenu keerab kirja püstiasendisse, vaatab vastu valgust ja lõikab siis otsa ettevaatlikult kääridega lahti. Paberinuga ju pole olemaski.

Ümbrikust kukub välja helesinine pastelse mustriga kirjapaber. Ädu-Neenu võtab paar kohvilonksu, seab end mugavalt diivanile, ja hakkab lugema.

Tere!

Mõtlesin väga kaua, kas seda kirja kirjutada või mitte. Siis läks mul veel aega, et Teie aadress saada, sest niisugust asja ei ole minu arvates võimalik ega ka sobilik teatada telefonis või FB-s, kuigi viimases oli Teid palju lihtsam leida.

Ma ei hakka keerutama ja pikalt seletama, lihtsalt ütlen, sest jõudsin lõpuks järeldusele, et Teil on õigus teada. Meeldib see Teile või mitte, aga Te olete vanaema. Mul on Mardiga POEG.

Teine

ISA ei tahtnud, et lapsele selline nimi pandaks. Et hakatakse koolis narrima Häda-Leenuks, aga Ema ei andnud järele, sest tema parim sõbranna, kes Siberisse küüditati ja seal suri, oli olnud Ädu. Neenu tuli „Ekke Moorist“. Ema polnud nõus kummastki nimest loobuma. Ja kui Ema juba midagi tahtis, siis selle ta ka sai. Isa lõi käega. Pandagu.

Isa imestas tihti Ema tahtmiste üle, sest need käisid kaunis kõrget kaart. Et kuidas üks tüdrukulaps, pesunaise oma pealegi ja vaesuses üles kasvanud, nii suuri soove oskas üldse soovida. Vat siin arvati, et küllap ta mõne targa ja rikka mehe tehtud ikka oli, aga ei teatud kellegi peale näpuga näidata ja pesunaise enda suu seisis lukus. Nüüd on see sootuks mulda täis, nii et Ädu-Neenu emapoolsed geenid on teadmata. Isapoolsed on pärit mitut-setut põlve kingsepa-ametit pidanud esiisadelt ja kojanaistest esiemadelt.

Ometigi suutis kange loomuga pesunaine oma sohki saadud tütrele pisutki haridust anda. Nüüd jälle arvati, et küllap salapärane lapsetegija selleks raha saatis. Just nimelt saatis, sest ta pidi kaugemalt mees olema. Selles väikeses linnas poleks midagi saladuseks jäänud. Aga siis muutus riigikord, tuli sõda ja üleüldine segadus. Inimsaatused jooksid rööbastelt maha, kõik muutus, elud katkesid, aga vintsutustes tugevaks kasvanud Ema tuli läbi tule, vee ja vasktorude kõige ja kõigi kiuste varemete ja rusude alt välja, pühkis prahi ning tolmu maha, kuivatas pisarad ja elas edasi.

Kuidas kõik täpselt oli, seda Ädu-Neenu ei teadnudki, sest tollal ju neist asjust ei räägitud, et kuidas Isa pääses nii venelaste kui ka sakslaste mobilisatsioonist. Ega tüdrukut huvitanudki ja ei huvita praegugi, sest Ädu-Neenu pole juurte otsija ega kodu-uurija, tema on oleviku- ja tulevikuinimene, lihtsalt kulgeja.

Ädu-Neenul oli ilus äärelinna lapsepõlv väikeses vanas kingsepamajas. Tal oli raamatupidajast Ema ja autojuhist Isa ning ärklikorrusel oma tuba ja oma luba.

Aias oli võtta puude otsast õunu, ploome, kirsse ja põõsastest marju, peenrast maasikaid ja herneid. Poest sai doktorivorsti, pehmet saia ja iiriskomme. Limonaadi ka. Puudust ei tuntud millestki. Kuurist leidis Ädu-Neenu eestiaegseid „Mareteid“ ja luges neid põnevusega.

Maja ees suure saarepuu tugeva oksa küljes rippus kiik. Mängukaaslasi oli mitme tänava jagu. Tunnistusel oli tüdrukul peamiselt viied, rinnas punane viisnurk, hiljem kaelas kolmnurkne kaelarätt ja veel hiljem jälle märk rinnas, seekord komsomoli oma. Nii lihtsalt oli. Kõigil. Ädu-Neenu ei tulnud selle pealegi, et võiks olla ka teistsugune elu. „Maretid“ oli lihtsalt üks muinasjutt.

Ja Häda-Leenuks ei narrinud elavaloomulist ning aktiivset tüdrukut KEEGI.