Pole välistatud, et kunagi hakkan taas kirjutama just siin keskkonnas. Siis, kui olen lõplikult veendunud, et paberraamatuid on maailmas tõesti ülearu palju ja neid juurde toota pole mõistlik. Aga millal ma olen mõistlik olnud? Äkki kunagi hakkan? Ei tahaks...
Kõik läks sujuvalt, mulle NII väga meeldis käia mööda raamatukogusid ja armsat kodumaad ning selle inimesi tundma õppida. Kuidas muidu
minu lugeja mu üles leiakski? On muidugi leidnud ka juhuslikult. Osa neist on seda mulle ka ühel või teisel viisil teada andnud ja sellest on hea meel. Ma ise näiteks leidsin 2012. aastal välja antud raamatu, mis mind väga kõnetas, alles nüüd. Seega - 2028. aastaks on lootust, et mind on ka leitud. :) :) :)
Ja siis tuli koroona ning tõmbas mu tegemistele kriipsu peale. Koroona tuli selleks, et jääda. Pärast koroonat tuli suvi ja tõmbas teise kriipsu. Vaatame, mis saab sügisel. Kas suudan seisma jäänud vankri taas käima lükata või mitte. Ma ise pean oma Joosepi naiste lugusid küll niivõrd oluliseks, et tahaksin need lugejateni viia.
Kusagil ju on ometigi need minu lugejad. Osa on siin, aga osa on selliseid, kes tahavad ikka vanamoodsat paberraamatut. Ma ise ka. Ma ainult paberist raamatuid loengi. Tulevikus on plaanis maksimum kaks raamatut veel välja anda ja siis edasi ma ei tea, kas rohkem on mõtet. Aga see selgub. Kui enam midagi öelda pole, siis on otsus kiire ning lõplik ju.
KUI te mind nii väga lugeda tahate, eks siis ostke (kui raatsite ja riiulisse mahub) või küsige raamatukogudest. Kui neil pole, siis las tellivad. Mina ikka oma raamatukogul palun vahel üht-teist tellida. Ei mu raamatutud sinna raamatukogu riiulile tolmuma jää, kui te ise neid soovitate.
Jääge moodsaks ja reisige, ujuge, päevitage, mida iganes. Mina rooman oma aias ja kraabin. Aga ainult vabatahtlikult. Mulle kohe meeldib. Natuke ikka tahan ringi sõita ka ja lahedaid külalisi ootan. Selliseid, kes ei tüüta ja minust huvituvad. :) :) :)
