Kuivanud ja maha saetud hõberemmelgad

Surnud hõberemmelgate kooljakäed

ammu sirutusid põhjataeva

armas Looja sina tunned 

tead ja näed

minu hirme 

minu hingevaeva

Armas Looja sina tunned 

tead ja näed

minu magamata ööde valu

kui sa minu kohal hoiad oma käed

siis ma sinult rohkemat ei palu 

Kaks meeleolu

Mina jalgsi ei käi ega vett ma ei joo

oma nahka ei mina küll turule too

minu joogid on šampanja viin ja šartröös

mina maanteedel tantsin augústikuuöös

***

(Hulkuri valsist ja muust inspireeritud. Viimases reas on u peal rõhumärk. Muidu pole võimalik rütmis lugeda 🙂)

***

Öösiti kiljub üks lind

mina ta muret ei tea

mõtted mul tuuli ei pea

südames valutab pind

aga ma saatust ei nea

tean ju et kõigel on hind

***

August

Öösel sähvis augustiäike kardinate taga

kolistas taevast ja solistas vihmaveetünni

panin silmad ja kõrvad kinni 

ja vaatasin oma ilusaid unenägusid 

Viis kuud lumeta aega on mind ära väsitanud

kolm kuud on veel ees

EI!!!

Ega ma lund taha

mulle meeldib igavene aprill

kui olen talve jäljed kokku riisunud

ja ära koristanud

kõik on ilus ja korras

rohi veel ei kasva mu puhastele muruplatsidele

ega istutusaladele

on aega olla ja elada

August loobib õunu alla

kolletab kartulipealseid

kasvatab kurke

Vat tea kas enam kurgiisu ongi

August on külluslik ja pillav

hallitab

mädandab

kääritab

seenetab

Augustikuumus ajab higistama

aga hommikud on juba hilised

jahedad ja kastest rasked

…

Kõigest kaheksa kuud veel

Ja ongi jälle aprill

Lapsepõlve suveõhtu

Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad

kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp

soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad

mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp

Üle õuekummelite kõnnib vanaema 

puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp

mesilaste suminast soe õhk lööb helisema

luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp

Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse

kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir

vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse

heinamaade avaruses sünnib uduviir

Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad

aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer

unistused lapse mõtted rändama taas viivad

valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer

Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire

tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt

õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire

….

nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt

 

Unenägu

Väikse hõbedase kala

püüdsin metsaojast

vaikset laulu kostus sala

minu isa kojast

Minu isa kojas istsid

ammu kadund kaimud

mett ja marju suhu pistsid

helenduvad vaimud

Mett ja marju suhu pistsid

helenduvad vaimud

minu isa kojas istsid

ammu kadund kaimud 

Kesksuvi

Tuul kuivatab

pilv annab varju 

vana õunapuu loobib oma lapsi maha

murus vesirottide augud ja risti-rästi jooksuteed

kirsipuudes rästaste laulu- ja tantsupidu

peenras viimased maasikad ja punnis hernekaunad

sõstrad kisuvad mustaks

karusmarjad punaseks

floksid ja astilbed roosaks

kaskede lehed kollaseks

saialilled oranžiks

…

ja aeg muudkui läheb

kuulen ta kaugenevaid samme 

muudkui läheb 

üle õuekummelite

akna alt läbi

mööda põldudevahelist teed

järjest kaugemale

…

mine siis pealegi

aeg

Tänaseks ööks

Neelan alla suve

suur on annus

liiga palju äikest 

vihma 

tuult

üle heki õitseb kukekannus

kelle värv on võetud noorelt kuult

hõbedaselt sirbilt pilve takka

mille valgus kustub vihmajoas

öö on udune ja hing on vakka

vakka ilmaruumi suures toas