Mina jalgsi ei käi ega vett ma ei joo
oma nahka ei mina küll turule too
minu joogid on šampanja viin ja šartröös
mina maanteedel tantsin augústikuuöös
***
(Hulkuri valsist ja muust inspireeritud. Viimases reas on u peal rõhumärk. Muidu pole võimalik rütmis lugeda 🙂)
***
Öösiti kiljub üks lind
mina ta muret ei tea
mõtted mul tuuli ei pea
südames valutab pind
aga ma saatust ei nea
tean ju et kõigel on hind
***
Öösel sähvis augustiäike kardinate taga
kolistas taevast ja solistas vihmaveetünni
panin silmad ja kõrvad kinni
ja vaatasin oma ilusaid unenägusid
Viis kuud lumeta aega on mind ära väsitanud
kolm kuud on veel ees
EI!!!
Ega ma lund taha
mulle meeldib igavene aprill
kui olen talve jäljed kokku riisunud
ja ära koristanud
kõik on ilus ja korras
rohi veel ei kasva mu puhastele muruplatsidele
ega istutusaladele
on aega olla ja elada
August loobib õunu alla
kolletab kartulipealseid
kasvatab kurke
Vat tea kas enam kurgiisu ongi
August on külluslik ja pillav
hallitab
mädandab
kääritab
seenetab
Augustikuumus ajab higistama
aga hommikud on juba hilised
jahedad ja kastest rasked
…
Kõigest kaheksa kuud veel
Ja ongi jälle aprill
Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad
kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp
soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad
mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp
Üle õuekummelite kõnnib vanaema
puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp
mesilaste suminast soe õhk lööb helisema
luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp
Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse
kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir
vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse
heinamaade avaruses sünnib uduviir
Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad
aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer
unistused lapse mõtted rändama taas viivad
valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer
Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire
tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt
õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire
….
nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt
Väikse hõbedase kala
püüdsin metsaojast
vaikset laulu kostus sala
minu isa kojast
Minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
Mett ja marju suhu pistsid
helenduvad vaimud
minu isa kojas istsid
ammu kadund kaimud
Tuul kuivatab
pilv annab varju
vana õunapuu loobib oma lapsi maha
murus vesirottide augud ja risti-rästi jooksuteed
kirsipuudes rästaste laulu- ja tantsupidu
peenras viimased maasikad ja punnis hernekaunad
sõstrad kisuvad mustaks
karusmarjad punaseks
floksid ja astilbed roosaks
kaskede lehed kollaseks
saialilled oranžiks
…
ja aeg muudkui läheb
kuulen ta kaugenevaid samme
muudkui läheb
üle õuekummelite
akna alt läbi
mööda põldudevahelist teed
järjest kaugemale
…
mine siis pealegi
aeg
Neelan alla suve
suur on annus
liiga palju äikest
vihma
tuult
üle heki õitseb kukekannus
kelle värv on võetud noorelt kuult
hõbedaselt sirbilt pilve takka
mille valgus kustub vihmajoas
öö on udune ja hing on vakka
vakka ilmaruumi suures toas
Armas taevas kui sa vähegi saad
anna ikka kuiva ilma
tasast tuult ja leebeid kraade
hoia meid kõige liigse eest
liiga tugeva ja pika vihma
tuule
rahe
äikese
külma ja kuuma eest
hoia meie hooneid
katuseid ja puid
kui sa vähegi saad
Aamen
