Just praegu raamatut lugedes sain:
Ja kui nüüd kevad tuleb
Puupead lähevad lehte
Võivad küll ajada pinde
Kuid uppumissurma ei sure
Kui puit ikka kuiv on ja ehtne
Just praegu raamatut lugedes sain:
Ja kui nüüd kevad tuleb
Puupead lähevad lehte
Võivad küll ajada pinde
Kuid uppumissurma ei sure
Kui puit ikka kuiv on ja ehtne
Igal aastal märtsi teisel reedel ehk siis täna ongi see päev. Ja just täna ärkasin ma enne seitset, kui muidu algab mu hommik rutiinselt kell üheksa. Akna taga on soe ja unine ilm, silm läks küll veel korraks looja. Nüüd on tuba köetud, võin lugema hakata. Selline ilm mind õue küll ei meelita, kuigi peaksin vaatama, kas vahtramahla on tilkunud. Eilse jõin ära, aga täna tulevad tüdrukud ja tahavad ka. Mul ripub mahlaanum lõigatud oksa küljes, säält tuleb vähem mahla kui puuritud august, aga puutüvesse auku puurida mulle üldse ei meeldi. Ja kui keset päeva uni peale tikub, küllap ma siis ka magan veel peatäie. Päevauni on magus nagu mesi 💛
Pudeneb hävingut pilvedest
kratt põgeneb tulistjalu
verise lumelobjaka seest
kostab palveid
surm võtab valu
Lootust peab pälvima
Vabadust varjama
Voolab meis eellaste veri
Tuul kodusadamas
Valu meis vaigistab
Muu on kõik tundmatu meri
Manamist ja targutamist kuulata ei taha
Selle peale oma elu ära raisata
Ilkumised
Õelad irved
Pühin endalt maha
Nii saab läbi tusapilve päikest märgata
Kutsutakse
Enam ei lähe
Hüütakse
Kuid enam ei tule
Olen võtnud endale pähe
Et kustutan tubades tule
Ja püsin sääl paigal ning vakka
Ja olen sääl madal kui muru
Ei kihuta enam end takka
Ega ennast peale ma suru
Ma olen ja ootan ja vaatan
Läbi kitsa kardinapilu
Nii kaua kui taganeb saatan
Ja tumeda maailma vilu
Veel praksuvad ahjud ja kaminad
ja väljas on põlvini lundki,
pea paistavad kevade väravad,
ei näe enam talvest ma undki.
Ei mäleta sind, külm pakaseöö
ja unustan rõhuvad lumed,
su valgele valule käega löön
nii kaua, kui uuesti tuled…