Mesikeele meelitused
õisi täis on õnnevakk
kurja keele keelitused
torm
ja tung
ja vastuhakk
Tuiskab tuuli üle taeva
valget vihma virutab
läbi valude ja vaeva
õrnu hetki sirutab
Leppimisi
lubadusi
päiksepaistel sillerdab
ärakulund uskumisi
mõte põrmu pillerdab
Raamatu ja roosi päeval
Veerin tähti valgel lehel
Süda tunneb
Silmad näevad
Rõõm on loetust suur
Ja ehe
Aeg ajab üle ääre
ja annab unustust
öö must kui saapamääre
ja kannab igatsust
Ja kannab mälestusi
ja kannab lohust
ja läbi lohutuse
kui avaks koduust
Ja koduukse taga
sääl hingab pimedus
nii pehme ja nii vaga
kui lapse unistus
Liigume
liigume kevade poole
läbi elu
see rahutu mere
läbi elu
ja vaeva ja hoole
aina läheme kevade poole
ja õrjetut kisa ei kuule me
kallist suudleme ikka suule me
selles elus
ses rahustus meres
kus seilavad ohtlikud laevad
ja ootavad tundmatud vaevad
ja elu veel tuksub me veres
Suudeldi ja surdi
murti
truudust
puudust tunti
paljustki
valjusti
ei öeldud
ei juletud
suletud
oli suu
muu
tuli hiljem
kõik muu
Oo Oberpahlen
oo Paala linn
Liivi kuningriigi pealinn
Sind mainiti esmakordselt aastal 1234
hea on meelde jätta
ja kerge meels pidada
üks
kaks
kolm
neli
ÜKS
on Su kirikutorn
Selle kiriku altari ees
oleme leeriõnnistuse saanud
ja armulauaveini joonud
sügaval nõukogude ajal
kui kirikus käidi salaja
ja ümberringi õitses vene värk
aga pruunid kirikupingid
ja keerlevad tolmuterakesed
akendest langevates viltustes päikesekiirtes
sosistasid hoopis teistsugustest aegadest
meie emade-isade lapsepõlvest
vabas ja noores Eesti riigis
KAKS
on Su jõgi
ja Su roosid
Jõgi milles oleme ujunud
ja roosid mille lõhna
oleme sisse hinganud
kuumal suvel
kui Su tänavad on täis
pruuniks päevitunud ja rõõmsaid inimesi
muretut rahvast
ja Sa ise laiud rambelt
oma jõe kallastel
nagu mistahes kuurortlinn
mistahes maailmanurgas
KOLM
on siidised siilud
Sinine
must ja valge
esimesel Eesti Üliõpilaste Seltsi lipul
Eesti riigi emalipul
mille õmbles valmis
koolmeistri tütar Emilie Beermann
oma toas
1884. aasta kevadel
NELI
on Su asend
Tallinn-Tartu ja Võhma-Mustvee
maantee ristumiskohal
keset meie ainsat Eestit
keset meie ainsat isamaad
Ela ja õitse
veel sadu aastaid
oo Oberpahlen
oo Paala linn
ela ja õitse
armas Põltsamaa
Mere pääl
ja metsa ääres
sulab lumi
läheb jää
midagi ei järel jää
vett on poole kummikuni
kevad on kui kaunis uni
käime juba paljapää
mõte kerge nagu sulg
kiire nagu vete kulg
mere pääl
ja metsa ääres
