Puhtaks rehitsetud hauad
keset maarjaheina…
Kelle kätest löödud lauad
rehakuuri seina?
Suvi sõuab mööda jõge,
iga hetk on ime,
kusagil sääl teispool mäge
hüütakse mu nime.
Vesi vaikselt voolab merre…
Aeg kaob aegamisi…
Suvesoojus imbub verre
tasa
salamisi.
Nüüd õitseb sinine karukell…
Või on tema hoopiski lilla?
Mu mõte külma- ja tuulehell
uitab aastakümnete sillal.
Mu mõte külma- ja tuulehell
vaatab ammu möödunud aegu,
kuid praoga ja käoga seinakell -
see tiksub just siin ja just praegu.
Kuid praoga ja käoga seinakell
kukub õnne igal täistunnil.
Oma saatust kannan õlgadel.
Nii lähengi.
Keegi ei sunni.
Neile, kes ammu on ära
Mõned emad on ammugi ära
ära ruumist ja ära ajastki
ära väiksest kollasest majastki
Nad on Linnutee tähtede säras
nad on keset kevade ärkamist
keset sinilillede tärkamist
Nad on rohus ja lehes ja puudes
nad on leebetes kevadetuultes
nad on oma tütarde luules
Änn
