Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad
kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp
soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad
mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp
Üle õuekummelite kõnnib vanaema
puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp
mesilaste suminast soe õhk lööb helisema
luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp
Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse
kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir
vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse
heinamaade avaruses sünnib uduviir
Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad
aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer
unistused lapse mõtted rändama taas viivad
valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer
Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire
tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt
õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire
….
nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt
