Hingedeaeg

Minagi tahaksin olla hing

Kehatu

Kaalutu

Kõikjal

Veel seob siinpoolsus

Pingul on ling

Need

Kes on läinud

On võitjad

***

Mõned ei kasvagi suureks

Nemad tahavad ära

Nemad tahavad hingeks

Ema ja isa juures

Peaaegu täiskuu

Sügiseöö on tumedasilmne

Heleda tulega taevas

Kuu

See romantik

See üleilmne

Kihutab täispurjeis laevas

Lumešokk

Ärkan pool viis. Näen, et akna taga on kõik lumine. Juba õhtul oli. Ja puud-põõsad on kummargil maas. Jube vaatepilt nagu õudusunenägu. Ootan hommikuvalget, et minna puid raputama, aga selleks ajaks on juba hilja. Kuldreneti kaks haru on murdunud, ploomipuu latv, iluõunapuude oksad... Pole varem taolist koletut laastamist näinud. Puud on ju veel täies lehes. Metsast kostab murduvate okste raginat. Päästan hortensia, kelle tüved ime läbi püsti püsivad. Tal on kogu see õitemeri veel peal. Lõikan, muudkui lõikan, täiesti valimatult... Et tal kergem hakkaks. Mu mõistus on hangunud, kõik paistab nii lootusetu. Hakkab sadama laiu lärtsakaid. Kõik on hall. Sumpan poole kummikuni lumes. Tahaksin nutta, aga nutt ei tule ja mida see aitakski... Olen kurb, väga kurb. Ja nii kaitsetu looduse ees. 

Palve

Taevatäht ja merelaine

Loodetuul ja armupaine

Vesiroos ja konnatiik

Sündigu su tahtmine

Tulgu meile sinu riik

Seni kõik on lahtine

Tänulik

Nii ruttu lahkuvad linnud

Nii kiiresti tuleb lumi

On maailmas tuhandeid linnu

Kus alati valitseb suvi

***

Nii kiiresti sulab lumi

Nii ruttu tulevad linnud

Ei tea ilmas paremaid linnu

Kui need milles harva on suvi

Ema

Tattnina valgel

Rätsepast isa õmblusmasinalaua otsa peal

Õppis mu ema 

Vihikud mujale ei mahtunud

Ilusast suurest heledast majast unistas tema

Kinnismõte

Muudkui kummitab aga. Kevadet ootan. Seda lõhna, kui lumi on sulanud ja taevas tõuseb kõrgele ning muutub erksiniseks ja kui saad aru, et talv on üle elatud.

Siis ma vaatan nulgude alla, et kas piibelehed on elus. Neid kasvas ja õitses ja lõhnas sääl palju, aga suvel sai kõvasti trambitud ja tallatud. Ja kuidas roosade õitega igihali elab, kelle ma ebatsuuga kännu kõrvale istutasin. Ja noor iluõunapuu. Ja neli elupuud. Noh, õigemini kolm, sest neljas oli kõigest pistoks, juurigi polnud veel all.

Seda aega ma ootan, aga enne tuleb tõesti talv üle elada. Kütta maja ja tassida puusületäisi. Meeleldi. Peaasi, et liiga palju lund ei tuleks. 

Valguses ja varjus

Valgusest ja varjust

Ilusamat polegi

Vari annab varju

Valguses ent muutub

Kauniks iga kolegi

Soosaarele

Soosaarele tahaksin

Marjavarte vahele

Keskele kureparvi

Soosaarele tahaksin

Onnikesse kahele

Seinale sokusarvi

Soosaarele tahaksin

Sarvedesse kasuka

Riputaks hundinahast

Soosaarele tahaksin

Päris põlisasukaks

Vabaks võimust ja rahast 

Nõgine murjam

Pole tuulte ja tormide tõugu

Nende mis puhuvad praegu

Ürgvana siiber lõgistab lõugu

Meenutab leebemaid aegu

Justkui ei olnud tookord nii kurjad 

Need sügise hääled truubis

Praegu marutab nõgine murjam

Ja tema on kuri kuubis

Viis mändi

Ammu oli plaanis ühel päeval minna läbi metsa raiesmikule ja kaevata välja viis väikest mändi, et need siis läänekaarde tuulevarjuks ja silmailuks istutada. Kuuskede taustale. 

Ikka koos oma armsa mehega, sest üksi ei taha minna ja koeraga ei saa, sest koer peab rihma otsas olema, aga kuidas ma siis kaevan?

Tulin lillevarsi lõikamast ja lebasin, selg valus. Päike paistis. Ilus. Nüüd lähmegi, ütlesin. Kohe praegu või, oli armas mees imestunud. Ta teab muidu küll, kui impulsiivne ma olen. Praegu jah, siis on tehtud.

Ja ongi tehtud. Võttis aega vast pool tundi, aga kunagi võib-olla kasvab siin viis männihiiglast. Võib-olla. Kui kitsed talvel ära ei näri. 

KUI SEE MAAILM IKKA KESTAB VEEL. 

Sügispäike

Veel vastu õhtut näitab ennast päike

Ja värvib nõnda kuldseks kogu päeva

Ja hinges sünnib lootuskübe väike

Et pärisid kui maa

Siis pärid taeva

Et elu on kui sügisõhtu sära

Täis rambet rahu

Vaikseid vaibumisi

Ja siis kui ükskord tuleb minna ära

Siis nagu sügispäike 

Vaikimisi

 

See õnnevärk

Sellega on mul lihtsad lood. Tõeliselt õnnelikuks teevad ainult äärmiselt lihtsad asjad. Pisiasjad. Noh, niipalju, kuipalju praegusel ajal üldse õnnelik olla saab.  Korraks ikka saab. Ega õnn olegi ega peagi olema permanentne seisund. Aga kui ta parasjagu käes on, siis on ikka õnnis tunne küll. Hea, et kogu mu elu on olnud lihtne ja vähenõudlik, siis ei ole õnneks tarvis ka palju omada ega saavutada või kaugelt otsida. Mu õnn on siinsamas. 

Mu õnn ongi mu kodus ja igas väikeses asjas ning võimaluses. Võimaluses teha endale kruusitäis kuuma kakaod ja juustuleib ning torgata õunakook ahju. Tõepoolest! Miljonitele on see täitumatu unistus - toit ja peavari. 

Annaks taevas, et lähenev torm leebuks! Et puud ei murduks ega katused lendaks. Just see ongi õnn. 

Nulukesed

Ilus oli see sügispäev, kui me Mariaga väikeseid nululapsi endise heinamaa peale istutasime. Päikeseline ja soe. Kahekesi läks töö kiiresti ja lõbusasti ning ise olime nii heldinud ja rõõmsad. Tõmbasin seemikud sups ja sups emapuu alt mullast välja. Tulidki kenasti juurtega! Maria lõi labida maase, kallutas seda pisut, mina torkasin nululapse mullaprakku ja pärast labida eemaldamist astusin kinni. 

Nulg on noorest peast aeglase kasvuga ja ega ma tea, paljud neist üldse juurduvad, aga ilus on mõelda, et ehk kunagi mühavadki mu lapsepõlve heinamaal suured puud ja kaitsevad kodu loodetuulte eest. Ehk Maria näeb. Või lapselapsed. Või mine tea...