Nii nagu päevahelendus kaob üle vee
ja kõiksus kõnnib olemise kõrval
nii peatub äkki ootamatult rõõmus tee
saab otsa ajas
igaviku serval
Säält edasi vaid üksinduse valu
meist lõikab viile
lõikab kuni luuni
ja mälestuste kildudel me paljajalu
nii ahastuses kõnnime või kuuni
Ja ainuke mis meile jääb on armastus
ja lootus
kohtume ehk tõesti veel
kui igal õhtul kustub päevahelendus…
uus hommik koidab
lohutab ehk see…
No comments:
Post a Comment