Nopin takjanuppe
sinu hame küljest,
seina taga möirgab
tige sügistorm.
Päeval nägin hallil
merel halli hüljest,
nüüd ma olen kurb ja
nüüd ma olen morn.
Sest, et sina oled
mitme mere taga,
sest, et sina seilad
seitset surnumerd.
Mina igatsen ja
öösiti ei maga…
Jahutaks kes minu
tulikuuma verd?
Nii ma istun vaikselt,
lapin sinu hamet,
sina oled kuskil
võõras sadamas.
Jah, ma tean, et see ju
ongi minu amet -
olla olemas ja
muudkui oodata.
Nedo Nisso
väga hea
ReplyDelete