Akendel kollased kardinad
ja toal on kollane põrand
maja ees kivist trepi sees
on aegade murenend mõrad
Maja ees kivist trepi peal
on kadunud põlvede sammud
ja kaseseemneid ja unustust
nutte mis nutetud ammu
Nutte mis alles veel nutmata
on selles kollases majas
ja naerud on ära peidetud
praeguses tumedas ajas
Ja meie ei tea kui kaua veel
see maja on koduks meile
sest kaunimad ajad maailmas
on ikka alati
eile
No comments:
Post a Comment