Südamesse löödud haavast
tilkuv veri hüübib
paakub
pikapeale muutub kiviks
kivinenud süda haakub
mõtetesse
Mustaks riviks
lükib elu kõik need päevad
mis ei ole enam samad
läbi imbunud on vaevast
tagasi ei pööra aega
olevik on musta laega
Lootuseta ka ei saa
tema hele tähena
valgustab me taevast
No comments:
Post a Comment