Rästad rabistavad juba kirsipuudes
äikest aina äikest näitab ilmaradar
rohimise väsimus on sõrmeluudes
lõhnab angervaks ja kuldne hobumadar
Elamise väsimus on üle kõige
igapäevatüdimus käib mööda aju
igaüks ei ole lille rõõmuhõige
mõni meist on kõrs all raske rahesaju
Need kes kõrreks loodud ega need ei hala
aga tühja tilulilu ka ei salli
mõni kõrs on tugev nagu taevatala
hoiab püsti selle päeva tumehalli
Päeva milles sadada võib kurja rahet
päeva milles puhuda võib leebeid tuuli
päeva milles saadavad meid miljon pahet
päeva milles lained löövad üle muuli…
No comments:
Post a Comment