Punaseks veiniks on käärimas tikker
kuumus käib mööda mu aju ja randasid
Kusagil kaugel on kärkimas pikker
vaikus ja väsimus valvab mu kandasid
Vaikus ja väsimus ja see must madu
see kes mu õue peal siugles kui peremees
ehk nüüdseks vonkleb ta teisemaid radu
ehk ta ei oota mind männi all muru sees
Kuigi see maa kuulub rohkem küll neile
neile kes olid siin enne kui inimliik
asjata arvame
et kõik on meile
kaduvad oleme
ja see on inimlik
No comments:
Post a Comment