Kõik marjad jäid ootama põõsasse
ja õunadki puu alla rohtu,
küll otsisin hommikust õhtusse -
ei leidnud ei rõõmu, ei lohtu.
Siis neelas mind tumedaim sügavik
ja paljud, kes pöörasid selja,
kuid käsi nii soe ja nii sõbralik
lõpuks ikka tõmbas mind välja.
Mis sellest, et rajad on rohtunud
ja tagasi enam ei tulda.
Need, kellega siin ilmas kohtunud…
Nüüd kohtume teisel pool mulda.
No comments:
Post a Comment