Hiidiisop oma õites
veel kumalasi toidab
ja köögis vaikselt
pühitakse lõõre
Ja homsest saadik üldse
september meile koidab
teeb aeg mu ajus
omatahtsi sõõre
Ja ega muud mul pole
kui need mu oma päevad
mis mulle antud
need ma võtan kanda
Ma usun
loodan ikka
kui rasked mööda läevad
on elul mulle
paremaidki anda
Kõik marjad jäid ootama põõsasse
ja õunadki puu alla rohtu,
küll otsisin hommikust õhtusse -
ei leidnud ei rõõmu, ei lohtu.
Siis neelas mind tumedaim sügavik
ja paljud, kes pöörasid selja,
kuid käsi nii soe ja nii sõbralik
lõpuks ikka tõmbas mind välja.
Mis sellest, et rajad on rohtunud
ja tagasi enam ei tulda.
Need, kellega siin ilmas kohtunud…
Nüüd kohtume teisel pool mulda.
Suvi süütab küünlaid
Juba käivad hallad
Silmapiiri taga
Sügis radu tallab
Mõni laulab rõõmust
Mõni laulab valust
Mina laulan metsa
keskel vanast talust
Miski torkas mu kanda,
kui jooksin ma paljajalu
oma õhtute randa.
Jajah…
See oligi valu.
Nii hästi maitses üks sõõm
minu päevade peekrist.
Jajah…
See oligi rõõm
ja elu otsustav teerist.
Kui mu hooletuid näppe
riivas varitsev lõikehein
(jättes verevaid täppe),
siis teadsin - see oligi lein.
Punaseks veiniks on käärimas tikker
kuumus käib mööda mu aju ja randasid
Kusagil kaugel on kärkimas pikker
vaikus ja väsimus valvab mu kandasid
Vaikus ja väsimus ja see must madu
see kes mu õue peal siugles kui peremees
ehk nüüdseks vonkleb ta teisemaid radu
ehk ta ei oota mind männi all muru sees
Kuigi see maa kuulub rohkem küll neile
neile kes olid siin enne kui inimliik
asjata arvame
et kõik on meile
kaduvad oleme
ja see on inimlik
Mu sääred on sääskedest söödud
ja käsivarredki ka
te küsite kas olen löödud
ei mõista ma vastata
või
ma olen üks popsiplika
just nagu mu emagi
ainult laulude poolest rikas
nii oli ka temagi
ma ju räägin et vales ajas
pean elu ma elama
mis sest et küll suuremas majas
aga popsiplikana
Truubis lõhnab nõgi
päev on kuum ja niiske
Peipsi tagant hiilib jälle sadu
voolab aja jõgi
niinekoorest viiske
kannan käies olematuid radu
Äike rõhub meeli
hing on hell ja raske
olla tahaks ainult siin ja praegu
hapraid pillikeeli
paatund mõttevaske
puutun nagu mulle antud aegu
