Hingedepäeval

Hinged tuules hüüavad mu nime

sinnapoole lahti 

aken

uks

süütan küünlad

et ei oleks pime

hingepuu 

et ei jääks lehetuks

Oma mõtete eest olen pelus

sügisudu sisse kaotan end

nõnda õrnalt 

kui ei iial elus

unes kallistas mind surnud vend

 

Ainult õnn on iseoma

Ise oma nutud nutan

ise oma naerud naeran

ise oma valud talun

ise oma palved palun

ise oma vead ma laidan

ise ennast hädas aitan

ise oma leinad leinan

Iseoma on mu meel

iseoma on mu keel

iseomad on mu teed

iseomad otsused

Lähen kuniks antud aega

kuigi tunded musta laega

kuigi hämarad on rajad

ohverdatud maad ja majad

elu enda altarile

elu ütleb

mine

mine

Ära vaata seljataha

ära kurda

mis jäi maha

See on iseoma saatus

näitemängu viimne vaatus

Ehk veel kuskil homse taga

iseoma õnngi magab

ootab hilist tulijat

iseoma olijat

Iseoma mõtetega

iseoma võtetega

olles pikalt kannatlik

Kõik võib olla võimalik

 

Usus ja lootuses

Hiidiisop oma õites 

veel kumalasi toidab

ja köögis vaikselt

pühitakse lõõre

Ja homsest saadik üldse 

september meile koidab

teeb aeg mu ajus

omatahtsi sõõre

Ja ega muud mul pole

kui need mu oma päevad

mis mulle antud

need ma võtan kanda

Ma usun

loodan ikka

kui rasked mööda läevad

on elul mulle

paremaidki anda

Kõik marjad

Kõik marjad jäid ootama põõsasse

ja õunadki puu alla rohtu,

küll otsisin hommikust õhtusse - 

ei leidnud ei rõõmu, ei lohtu.

Siis neelas mind tumedaim sügavik

ja paljud, kes pöörasid selja, 

kuid käsi nii soe ja nii sõbralik

lõpuks ikka tõmbas mind välja. 

Mis sellest, et rajad on rohtunud

ja tagasi enam ei tulda. 

Need, kellega siin ilmas kohtunud…

Nüüd kohtume teisel pool mulda. 

 

Mina laulan

 Suvi süütab küünlaid

Juba käivad hallad

Silmapiiri taga

Sügis radu tallab

Mõni laulab rõõmust

Mõni laulab valust

Mina laulan metsa

keskel vanast talust

Valu, rõõm ja lein

Miski torkas mu kanda,

kui jooksin ma paljajalu

oma õhtute randa. 

Jajah…

See oligi valu. 

Nii hästi maitses üks sõõm

minu päevade peekrist.

Jajah…

See oligi rõõm

ja elu otsustav teerist. 

Kui mu hooletuid näppe

riivas varitsev lõikehein

(jättes verevaid täppe),

siis teadsin - see oligi lein. 

Kuum punane vein

Punaseks veiniks on käärimas tikker

kuumus käib mööda mu aju ja randasid

Kusagil kaugel on kärkimas pikker

vaikus ja väsimus valvab mu kandasid

Vaikus ja väsimus ja see must madu

see kes mu õue peal siugles kui peremees

ehk nüüdseks vonkleb ta teisemaid radu

ehk ta ei oota mind männi all muru sees

Kuigi see maa kuulub rohkem küll neile

neile kes olid siin enne kui inimliik

asjata arvame 

et kõik on meile

kaduvad oleme 

ja see on inimlik