Kuivanud ja maha saetud hõberemmelgad

Surnud hõberemmelgate kooljakäed

ammu sirutusid põhjataeva

armas Looja sina tunned 

tead ja näed

minu hirme 

minu hingevaeva

Armas Looja sina tunned 

tead ja näed

minu magamata ööde valu

kui sa minu kohal hoiad oma käed

siis ma sinult rohkemat ei palu 

Lapsepõlve suveõhtu

Õhtusoojal lävekivil paljad pruunid jalad

kriimul säärel sügeleb veel värske sääsekupp

soolavõiga leiva küljest murran väiksed palad

mummudega kruusis jahtub magus tikrisupp

Üle õuekummelite kõnnib vanaema 

puude vahel pesunööril kuivab kurnalapp

mesilaste suminast soe õhk lööb helisema

luitund aiateibaid embab õitsev kassitapp

Suveõhtu sumeduses lõhnab valgeid flokse

kuskil taamal metsa taga aimub silmapiir

vana kuivand männi otsast kaigub rähnitokse

heinamaade avaruses sünnib uduviir

Kiilidel on sinised ja sillerdavad tiivad

aknast kostab ema-isa rõõmus jutt ja naer

unistused lapse mõtted rändama taas viivad

valge pilv on paat ja tuulehoog on tema aer

Kõrgel taevas pääsupaarid teevad laiu tiire

tasapisi vaiksemaks jääb töise päeva rutt

õnn on nõnda suur et sellel polegi vist piire

….

nüüd näib lapsepõlv kui kauge kaunis muinasjutt

 

Unenägu

Väikse hõbedase kala

püüdsin metsaojast

vaikset laulu kostus sala

minu isa kojast

Minu isa kojas istsid

ammu kadund kaimud

mett ja marju suhu pistsid

helenduvad vaimud

Mett ja marju suhu pistsid

helenduvad vaimud

minu isa kojas istsid

ammu kadund kaimud 

Tänaseks ööks

Neelan alla suve

suur on annus

liiga palju äikest 

vihma 

tuult

üle heki õitseb kukekannus

kelle värv on võetud noorelt kuult

hõbedaselt sirbilt pilve takka

mille valgus kustub vihmajoas

öö on udune ja hing on vakka

vakka ilmaruumi suures toas

Suvi häälestab keeli

Maasikad kõrrele aetud

suu marjaverest nüüd ere

pihud on päikesest laetud

pilk ulatub üle mere

Kajaka valevad tiivad

kiiskavad heledat sära

randades laulavad liivad

laulavad kurbuse ära

Tuulekannelde kuminas

suvi sääl häälestab keeli

mesilindude suminas

rahuneb mõtteid ja meeli

 

Kaugete randade lill

Raskete sadude rattas pöörlevad päevad

ligemärg loodus on lohutu nagu ka siis

ajad need tulevad 

ajad mööda taas läevad

kusagil ootab meid soojade õhtute briis 

Kusagil ootab kaugete randade taevas

kusagil ootab meid kaugete randade lill

kapten ja tüürimees oma elude laevas

oleme ise 

meel mõrkjas ja hing ärevil

Seni me oleme siin ja talume paikselt

rahesid

äikest

ja lõputut vihmade vett

kunagi ehk me kõiksuselt küsime vaikselt

oli see elu või oli see vaid meelepett 

Päev on õde ja õhtu on vend

Liiga kõrgeks on kasvanud puud

liiga kõrgeks on kasvanud hein

maa ja taevas on siiski veel truud

õisi murravad rahe ja lein

läbi päevade kihutab rong 

meie aastad kui vagunid reas

kõlab vile ja siis kõlab gong

vana laul ennast laulab me peas

tasa sosistab öötuulte lend

tasa sosistab kummalist viit

päev on õde ja õhtu on vend

kaduvikku kui läheme siit