Aasta lõpp

Olgu lõpp või algus

pimedus või valgus

kulgen omasoodu

ohvrid on mul toodud

joodud on mul joodud

ununenud sootuks

milleks olen loodud

Jõulureede õhtumeeleolu

Leebet rahu

lumekahu

meie talveööde sisse

rõõmsat ootust

õndsat lootust

usku uude minemisse

Armastus ruudus

Tänulikkus

kannatlikkus

truudus

mitte uhkus

ega pilkamine

mitte kõrkus

tühi ja pime

vaid armastus

armastus ruudus

 

Jõuluõlled käärivad

Kusagil taevatõrte sees käärib

juba näe jõuluõllede humal

poriseks heledaid mõtteid määrib

väiklaste kisa 

vali ja rumal

ometi palju armastust väärib

inimeseks et saamas on jumal

 

Soe detsembripimedus

Ei ole valgust 

on sumedalt soe

detsember peab meie sees pidu

läbi ta hallide päevade koe

aimub meie elude ridu

Aimub meie valude tulevärk

tema küünlaleekide säras

seljas meie rõõmude õnnesärk

üks aasta on minemas ära

1. advent

Oodates

lootes

rahu

helgemaid aegu

lunastust

rõõmu 

Nagu Juhan Liiv oleks saatnud

Iga päev on pikk kui aasta

raske kanda südamel

tujutõrva

mõttesaasta

settib hingeservadel

Settib

varjab päevavalge

peidab päikse minu eest

Kus on minu rõõmualge?

Kaduma saand minu seest…

Käin ja otsin

hüüan 

hõikan

et ei närbuks elutaim

pimedusest eemal põikan

tugev veel on eluvaim

 

Sõlm

Ükspäev, kui lund veel polnud ja taevas oli sinine, tõmbas üks lennuk oma valge jutiga taevasse sõlme ehk aasa. Pole varem näinud sellist, et lennuk tagasi pööraks ja taevasse kaare tõmbaks. Kaare, aasa või sõlme. Ehk said mu mured nüüd sõlmitud.

Tõmbas aasa 

üle taeva

kõrge sina sisse

Lähen kaasa

läbi vaeva

oma olemisse

Hingedepäeval

Hinged tuules hüüavad mu nime

sinnapoole lahti 

aken

uks

süütan küünlad

et ei oleks pime

hingepuu 

et ei jääks lehetuks

Oma mõtete eest olen pelus

sügisudu sisse kaotan end

nõnda õrnalt 

kui ei iial elus

unes kallistas mind surnud vend

 

Üks päev korraga

Vana

Vaevatud

Väsinud

Vaene

Saatuse poolt kätte saadud

Kaalutud ja leitud kerge olevat

Süüdistatud ja süüdi mõistetud

Risti löödud

Hirmust halvatud

Murest murtud

Üks päev korraga

Läbi raskuste tähtede poole

Igavikku igatsedes

Kalmuaedades

Kalmuaedades

Palveid sosistab sügis

Lehtede keeles

Lohutus

Kui endal ei olegi võtta 

muretut meelt ega südametuld…

Õnneks akna taga on näha

oktoobrihommiku purpur ja kuld 🍂🍁

Vahel ma haikutan ka

Veretab hommik

südamevalusügis

tuul kannab sõnu

Ainult pool südant

Süda on kukkunud pooleks

Terveks ta enam ei saa

Nüüd tuleb elada nõnda

Pooliku südamega 💔 

Roosa päev

Päev roosatab 

hoolimata kõigest

minnakse ja tullakse

armastatakse

ja mõistetakse hukka

päev roosatab

ühes silmas kurbus

ja teises rõõm

ühes käes valu

ja teises lootus

ühe jalaga valguse teedel

teisega pimeduse poolel

päev roosatab

hoolimata kõigest

Ainult õnn on iseoma

Ise oma nutud nutan

ise oma naerud naeran

ise oma valud talun

ise oma palved palun

ise oma vead ma laidan

ise ennast hädas aitan

ise oma leinad leinan

Iseoma on mu meel

iseoma on mu keel

iseomad on mu teed

iseomad otsused

Lähen kuniks antud aega

kuigi tunded musta laega

kuigi hämarad on rajad

ohverdatud maad ja majad

elu enda altarile

elu ütleb

mine

mine

Ära vaata seljataha

ära kurda

mis jäi maha

See on iseoma saatus

näitemängu viimne vaatus

Ehk veel kuskil homse taga

iseoma õnngi magab

ootab hilist tulijat

iseoma olijat

Iseoma mõtetega

iseoma võtetega

olles pikalt kannatlik

Kõik võib olla võimalik

 

Credo

Selles persseläinud maailmas

oma persseläinud elus

teen ikka veel nägu, nagu tuleksin toime. 

Tegelikult ootan vaid ema käsi, mis kaisutaksid

ja isa häält, mis ütleks:

(kui mu peas märatseb mustade mõtete turmtuli)

“Kõik on hästi, lapseke! Kõik on möödas. Meie hoiame sind, nüüd saad rahu, sinu surm tuli.”

Kallistus

 Ses erakordselt leebes reedeõhtus,

kui valmib otsuseid ja kibuvitsamarju,

veab elu minu kohal pikka musta varju. 

Küll harjun, küllap ükskord ikka harjun,

sest lootus saadab ühe noore naise

ja kallistuse sooja, asjaliku, maise 🧡

Usus ja lootuses

Hiidiisop oma õites 

veel kumalasi toidab

ja köögis vaikselt

pühitakse lõõre

Ja homsest saadik üldse 

september meile koidab

teeb aeg mu ajus

omatahtsi sõõre

Ja ega muud mul pole

kui need mu oma päevad

mis mulle antud

need ma võtan kanda

Ma usun

loodan ikka

kui rasked mööda läevad

on elul mulle

paremaidki anda

Elupõletaja

Õhtuti põletan elu

põletan minevikku

õhus keerleb söestunud sõnu

heljub elatud elu helbeid

tuli on ilus

toob rahu mu meeltesse

puhastab

lohutab

annab uut jõudu

kaua veel hõõguvad söed

minu elatud päevade tuleasemel

olen elupõletaja

 

Kõik marjad

Kõik marjad jäid ootama põõsasse

ja õunadki puu alla rohtu,

küll otsisin hommikust õhtusse - 

ei leidnud ei rõõmu, ei lohtu.

Siis neelas mind tumedaim sügavik

ja paljud, kes pöörasid selja, 

kuid käsi nii soe ja nii sõbralik

lõpuks ikka tõmbas mind välja. 

Mis sellest, et rajad on rohtunud

ja tagasi enam ei tulda. 

Need, kellega siin ilmas kohtunud…

Nüüd kohtume teisel pool mulda. 

 

Mina laulan

 Suvi süütab küünlaid

Juba käivad hallad

Silmapiiri taga

Sügis radu tallab

Mõni laulab rõõmust

Mõni laulab valust

Mina laulan metsa

keskel vanast talust

Mittekeegi

Tahaksin olla mittekeegi

Tahaksin olla mittemidagi

Isegi mitte lill

Leht

Ega linnusulg

Lihtsalt olemata

Küll ma siis oleksin alles rõõmus :)

Valu, rõõm ja lein

Miski torkas mu kanda,

kui jooksin ma paljajalu

oma õhtute randa. 

Jajah…

See oligi valu. 

Nii hästi maitses üks sõõm

minu päevade peekrist.

Jajah…

See oligi rõõm

ja elu otsustav teerist. 

Kui mu hooletuid näppe

riivas varitsev lõikehein

(jättes verevaid täppe),

siis teadsin - see oligi lein. 

Kuum punane vein

Punaseks veiniks on käärimas tikker

kuumus käib mööda mu aju ja randasid

Kusagil kaugel on kärkimas pikker

vaikus ja väsimus valvab mu kandasid

Vaikus ja väsimus ja see must madu

see kes mu õue peal siugles kui peremees

ehk nüüdseks vonkleb ta teisemaid radu

ehk ta ei oota mind männi all muru sees

Kuigi see maa kuulub rohkem küll neile

neile kes olid siin enne kui inimliik

asjata arvame 

et kõik on meile

kaduvad oleme 

ja see on inimlik

 

Murtud südamete klubi

Vaadake oma isa ema

Ütlevad geneetikud naistele

Või noh vähemalt üks mingil loengul ütles

Ja see sööbis mulle mällu

Minu isa ema suri seitsmekümneselt murtud südamesse

Kui ta noorim poeg tapeti

Ja teine arreteeriti 

Polnud mõtet enam elada

Mõistan 

Kuigi pole oma isa ema näinud

Sest kõik see juhtus aastaid enne minu sündi

Ma nii loodan et ei pea temast kauem elama

Kõige rumalam lause mida ma tean:

Elu on lill

Mulle ei meeldi tänapäeva elu

Kogu see maailm oma sõdadega on õõvastav

Aga seda ma jorisen teile siin ju kogu aeg

Kibestunud pole

Naeran ikka vahel nii et pisarad püksis

Lihtsalt

Tundub et mõned asjad hakkavad tasapisi mu südant murdma

 

Popsiplika

Mu sääred on sääskedest söödud

ja käsivarredki ka

te küsite kas olen löödud

ei mõista ma vastata

või

ma olen üks popsiplika

just nagu mu emagi

ainult laulude poolest rikas

nii oli ka temagi

ma ju räägin et vales ajas

pean elu ma elama

mis sest et küll suuremas majas

aga popsiplikana

 

Kui minna

Kui minna

Siis tahaks ikka et rõõmuga

Et elu külge rippuma ei jääks

On elu võetud küllalt suure sõõmuga

Et rahus muutuda võiks

Vihmapiisaks

Lumehelbeks

Jääks

Kuum ja niiske

Truubis lõhnab nõgi

päev on kuum ja niiske 

Peipsi tagant hiilib jälle sadu

voolab aja jõgi

niinekoorest viiske

kannan käies olematuid radu

Äike rõhub meeli

hing on hell ja raske

olla tahaks ainult siin ja praegu

hapraid pillikeeli

paatund mõttevaske

puutun nagu mulle antud aegu

 

Kõrs

Rästad rabistavad juba kirsipuudes

äikest aina äikest näitab ilmaradar

rohimise väsimus on sõrmeluudes

lõhnab angervaks ja kuldne hobumadar

Elamise väsimus on üle kõige

igapäevatüdimus käib mööda aju

igaüks ei ole lille rõõmuhõige

mõni meist on kõrs all raske rahesaju

Need kes kõrreks loodud ega need ei hala

aga tühja tilulilu ka ei salli

mõni kõrs on tugev nagu taevatala

hoiab püsti selle päeva tumehalli

Päeva milles sadada võib kurja rahet

päeva milles puhuda võib leebeid tuuli

päeva milles saadavad meid miljon pahet

päeva milles lained löövad üle muuli…

 

Ainult

Ainult kõige lihtsamad asjad

rohujuure tasandil

ristikuõis murus

linnupesa põõsas

punased lehed pöögipuul

jõude roostetav vana kastekann

sammalduvad aiatoolid

vaikne klaverimäng

lugemist ootavad raamatud

kuum kakao vihmasel päeval

külm jäätis kuumal päeval

männikäbid teerajal

inimeste heatahtlik jutusumin…

Ainult kõige lihtsamad asjad

mitte pikad targutused

ega tehisintellekti loodud laulud

hoidku taevas nende eest

Küll aga 

lõhnav madar

ja tasane öötuul 

Ööviiulid

Pizzicato öistelt viiulitelt

kostab minu magamisekambri,

tumedatelt taevariiulitelt

alla kallab kõuepilve ämbri

algav juuli.

Suvesüda ainus

põhjamaal, mis meile siin on antud.

Nendes lõhnades jääb purju kainus - 

kõik on üürike ja armust kantud.

Kõik need lõhnad, hurm ja kesköövalgus!

Kuidas ka ei hoiaks!

Läheb ära…

Igas lõpus peidus uus on algus.

Kuniks jätkub elamiseks sära.