Üks on vaikne kodukana
koduõuel teri nokib
teine kirest pimedana
mööda ilma ringi rokib
Kolmas võtab mehe püksid
tõmbab iseendal jalga
neljas aga ihuüksi
igat oma päeva algab
Viies tunneb siirast mõnu
kõrgist vaatest ülalt alla
kuues palju tarku sõnu
teiste peale välja kallab
Seitsmes aga salamisi
punub püüniseid ja paelu
kaheksas kuid endamisi
toksib tasa mõttenaelu
Üheksas on üleilmne
tal on võimalus ja vägi
kümnes aga sinisilmne
murueide tütreid nägi…
Jalgades ja hinges
alles veel tunne
joosta kontsadel kõrgetel
üles ja alla põrgetel kergetel
taevatreppide mööda
midagi teadmata
mustadest varjudest
mürgistest marjadest
ohtlikus laukasoos
meie kõikide eluloos
kildhaaval pudeneb koost
meie kõikide tulevik
kivi kivi peal enam ei püsi
kus oli kindlus
sääl hõõgub süsi
küsi või ära küsi
vastust ei teata
hullunud ratsut enam ei peata
kõige kindlamgi käsi
iseenese sisse poed
sääl on su pehmed koed
sääl on su kaitsev säsi
Vahel ma kuulatan
Terava kõrvaga
Sõnumeid kõrgemalt
Ja kui need kätte saan
Üles siis kirjutan
Südameverega
Ainult valitud me hulgast
kutsutakse ära
maailm pole ammu enam
eluks parim paik
siiralt usun loodan
et nad lõpuks ongi päral
sääl kus laiub kõiksus
sääl kus igavik on vaik
peas neil elukroonid
seistes pärliväravates
kuldseil tänavatel käies
seljas valge palit
isegi ju tahaks olla
tähis säravates
aga kahetsedes märkan
mind ei ole valit
Kulunud puidust kaantega piibel
seisis tagatoas kummuti pääl
jõuluõhtuti jumalasõna
kuulutas esiisade hääl
Vanaemade lauluraamat
saatis neid alati kirikuteel
kuni jumal sul ligemal lauldi
neilegi viimsemat korda veel
Ema ja isa ja tõde ja õigus
Pöial-Liisi ja lapsepõlv
olnut ja olevat kokku köidab
samadest sõnadest sõlmitud sõlm
Lapsed tallavad maailma radasid
räägivad maailma keeltes
koju kui tulevad
isade maa
ja emade keel on neil meeltes
Lapselapsed küll enam ei tunne ei tea
ei tuletäksi ei taela
aga Vargamäel käivad
ja see on hea
ja juba nad kannavad kaela
Ja ärge te öelge et olen ma nõrk
Kui kootun ma kookonisse
Ja ärge te arvake et olen kõrk
Kui kaon iseenese sisse
Ja ümber minu mu enese mull
Mind hoiab ja lohutab
Kaitseb
Nii praegune elu
See segane
Hull
Mulle vähem mürgine maitseb
Ükskõik, kui raske ka poleks,
me kodust minna ei taha.
See maa on siin meie hooleks.
Kuidas sa jätad ta maha?
Ja hoidku meid vägev Looja,
et õnnetused ei tabaks
ja helde sõnumitooja
laulgu end viibeldes vabaks.
Tõmban kardinad ette,
et õhtu ei vaataks mind
ja tujutsev tume lind
ei saaks mu mõtteid kätte.
Ei saaks neid võtta kaasa
ja viia üle mere.
Läbi rahutu vere
siin, kus lumi on maas ja
aimub kevade algust,
tunnen tuttavat tukset
seistes lahtisel uksel
vastu hääbuvat valgust.
Hallide tundide hämus
Vilksatab tumedaid oksi
Pikkade ootuste taga
Lootus männipuul toksib
Toksib valgemaid aegu
Meie päevade sisse
Toksib julgemaid samme
Edasi minemisse
Eilset ei ole enam
Homset ei ole veel
Meil on ainult me täna
Eilsest homsesse tee
Läheme oma tänaga
Raudsed ahelad jalus
Minna oma minaga
On vahel nii kuradi valus
Valgus oli heledam ja tume polnud vari
Sõbralikke sõnu kostus paljudegi suust
Kuidas meist siis nüüd on saanud murdja hundikari???
Kelle õõnes ulg käib läbi lihast ja ka luust
Inimloom
Sa muudkui kordad iseenda käkke
Kui sa seilad mööda ilma seitset surnumerd
Inimloom
Sa oled enda loodud elu häkker
Mõtlematult lõhud
Rüüstad
Valad süütut verd
Kes ei hinda sünnihetke
See ei vääri elu
Ükskord säälpool vast ehk selgub mõte ja ka hind
Saatusel on trumbid käes ja sina oled lelu
Ilmalaane elupuust vaid väike torkiv pind
Aeg vaimustuda
Aeg joobuda
Aeg joobumistest sootuks loobuda
Aeg mitte enam tõtelda
Aeg lihtsalt olla
Tunda
Ja mõtelda
Ahjude kütja ja hoonete hoidja
Pikkade peenarde pidaja
Vanade lugude verega toitja
Mälestuskoormate vedaja
Valgete aegade õnnelik valdaja
Õhtuste lokkude lööja
Uduse hommiku unine haldaja
Metsade mustikasööja
Pilvelammaste karjade ajaja
Undrukud lohakil maani
Endiste aegade vaikuse vajaja
Kõikide alguste aa’ni
