Mittekeegi

Tahaksin olla mittekeegi

Tahaksin olla mittemidagi

Isegi mitte lill

Leht

Ega linnusulg

Lihtsalt olemata

Küll ma siis oleksin alles rõõmus :)

Valu, rõõm ja lein

Miski torkas mu kanda,

kui jooksin ma paljajalu

oma õhtute randa. 

Jajah…

See oligi valu. 

Nii hästi maitses üks sõõm

minu päevade peekrist.

Jajah…

See oligi rõõm

ja elu otsustav teerist. 

Kui mu hooletuid näppe

riivas varitsev lõikehein

(jättes verevaid täppe),

siis teadsin - see oligi lein. 

Kuum punane vein

Punaseks veiniks on käärimas tikker

kuumus käib mööda mu aju ja randasid

Kusagil kaugel on kärkimas pikker

vaikus ja väsimus valvab mu kandasid

Vaikus ja väsimus ja see must madu

see kes mu õue peal siugles kui peremees

ehk nüüdseks vonkleb ta teisemaid radu

ehk ta ei oota mind männi all muru sees

Kuigi see maa kuulub rohkem küll neile

neile kes olid siin enne kui inimliik

asjata arvame 

et kõik on meile

kaduvad oleme 

ja see on inimlik

 

Murtud südamete klubi

Vaadake oma isa ema

Ütlevad geneetikud naistele

Või noh vähemalt üks mingil loengul ütles

Ja see sööbis mulle mällu

Minu isa ema suri seitsmekümneselt murtud südamesse

Kui ta noorim poeg tapeti

Ja teine arreteeriti 

Polnud mõtet enam elada

Mõistan 

Kuigi pole oma isa ema näinud

Sest kõik see juhtus aastaid enne minu sündi

Ma nii loodan et ei pea temast kauem elama

Kõige rumalam lause mida ma tean:

Elu on lill

Mulle ei meeldi tänapäeva elu

Kogu see maailm oma sõdadega on õõvastav

Aga seda ma jorisen teile siin ju kogu aeg

Kibestunud pole

Naeran ikka vahel nii et pisarad püksis

Lihtsalt

Tundub et mõned asjad hakkavad tasapisi mu südant murdma

 

Popsiplika

Mu sääred on sääskedest söödud

ja käsivarredki ka

te küsite kas olen löödud

ei mõista ma vastata

või

ma olen üks popsiplika

just nagu mu emagi

ainult laulude poolest rikas

nii oli ka temagi

ma ju räägin et vales ajas

pean elu ma elama

mis sest et küll suuremas majas

aga popsiplikana

 

Kui minna

Kui minna

Siis tahaks ikka et rõõmuga

Et elu külge rippuma ei jääks

On elu võetud küllalt suure sõõmuga

Et rahus muutuda võiks

Vihmapiisaks

Lumehelbeks

Jääks

Kuum ja niiske

Truubis lõhnab nõgi

päev on kuum ja niiske 

Peipsi tagant hiilib jälle sadu

voolab aja jõgi

niinekoorest viiske

kannan käies olematuid radu

Äike rõhub meeli

hing on hell ja raske

olla tahaks ainult siin ja praegu

hapraid pillikeeli

paatund mõttevaske

puutun nagu mulle antud aegu

 

Kõrs

Rästad rabistavad juba kirsipuudes

äikest aina äikest näitab ilmaradar

rohimise väsimus on sõrmeluudes

lõhnab angervaks ja kuldne hobumadar

Elamise väsimus on üle kõige

igapäevatüdimus käib mööda aju

igaüks ei ole lille rõõmuhõige

mõni meist on kõrs all raske rahesaju

Need kes kõrreks loodud ega need ei hala

aga tühja tilulilu ka ei salli

mõni kõrs on tugev nagu taevatala

hoiab püsti selle päeva tumehalli

Päeva milles sadada võib kurja rahet

päeva milles puhuda võib leebeid tuuli

päeva milles saadavad meid miljon pahet

päeva milles lained löövad üle muuli…

 

Ainult

Ainult kõige lihtsamad asjad

rohujuure tasandil

ristikuõis murus

linnupesa põõsas

punased lehed pöögipuul

jõude roostetav vana kastekann

sammalduvad aiatoolid

vaikne klaverimäng

lugemist ootavad raamatud

kuum kakao vihmasel päeval

külm jäätis kuumal päeval

männikäbid teerajal

inimeste heatahtlik jutusumin…

Ainult kõige lihtsamad asjad

mitte pikad targutused

ega tehisintellekti loodud laulud

hoidku taevas nende eest

Küll aga 

lõhnav madar

ja tasane öötuul 

Ööviiulid

Pizzicato öistelt viiulitelt

kostab minu magamisekambri,

tumedatelt taevariiulitelt

alla kallab kõuepilve ämbri

algav juuli.

Suvesüda ainus

põhjamaal, mis meile siin on antud.

Nendes lõhnades jääb purju kainus - 

kõik on üürike ja armust kantud.

Kõik need lõhnad, hurm ja kesköövalgus!

Kuidas ka ei hoiaks!

Läheb ära…

Igas lõpus peidus uus on algus.

Kuniks jätkub elamiseks sära.

 

Vihm, ikka see vihm

Sel vihmasel suvel

niriseb elujõud allavoolu

maa ei võta enam vett vastu

see koguneb järvedeks

uputab põllud

täidab tiigid ääretasa

kõikjal mulksub

haiseb 

ja hallitab

Aga kui mõni harv päikesekiir

ulatub vettinud pilvevatist läbi

siis haarad sellest kinni

nagu uppuja õlekõrrest

ja pumpad endasse väge

et edasi kesta

kuniks elupäevi 

kas või selliseid

VIHMASEID 

Mäletan

Selles vettivas suves

Mäletan hoopiski teist

Kuuma

Ja nulgude lõhna

Ja kahte tsiklimeest nulgude all varjus

Tsiklivarustuses ei kannatanud päikese käes olla

(Õh!!! Ma pole kunagi tsiklimehi sallinud!!!)

Aga siis rippusin sul kaelas ja armastasin nii väga

Või noh

Mis iganes see ka oli

Armastuse moodi igatahes

Aga rohkem ikka selline sõbraarmastus

Mis maailma helgeks muudab

Mitte mingi nõme mehe-naise värk 

Pärast helistasid ja kirusid:

Kuradi Tom! 

Tuleb MULLE seletama kui ilus naine sa oled

Kõik kurvid paigas

Siis naersin

Hiljem vihastasin

Tra te mu kurve arvustate!!!

Aga nüüd kui olen kurb ja suvi muudkui vettib aga

Tuleb see mälestus 

Ja ma võtan selle

Kuuma suve

Kaelas rippumise

Nulgude lõhna ja need õiged kurvid

Kui teie sääl teispoolsuses oma lollakate tsiklitega kihutate

Ja mina siin maa peal vettin

Üks nulgki maha saetud

Lõhn ja kuumus ikka ihus

Jaaniöö

Rohisin täna

Kuigi oli võidupüha 

Isamaa nimel rohisingi

Et isamaa ikka ilus oleks

Ja jaanituld tegin

Lume murtud männiokstest

Ja pesin end värske ja külma vihmaveega

Et halba eemale ajada

Ja nüüd ma jään magama

Õues õitsevad sõnajalad

Homme on jaanipäev

Vihmasel suvel

Vihmasel suvel

Tiigid on triiki

Üks naine läheb ära

Nii lihtsalt

Tugitoolis istudes

Ja vennaga juttu rääkides

Nõksatab äkki pea

Istuma jääb vaid keha

Hing on juba kusagil mujal

Mitte kerget elu ei pea sa paluma

Vaid kerget surma

Oh kuidas tahaks ka… 

Imelik naine

Vana naine. Ja imelik. Väga vana ei olegi - kuuskümmend seitse -, aga imelik küll. Talle tundub, et on valesse aega elama sattunud, et tegelikult on 19. sajandi inimene. Et praegune elu ei huvita, tundub mõttetu. Unistab, et oleks saanud oma elu ära elatud sel õndsal sõdadeta sajandil, kui sõideti hobuste ja aeglaste rongidega, kui plasti veel ei tuntud ja tehisintellektist ei osatud halba undki näha. 

Naine arvab, et tema oleks lihtsa eluga toime tulnud küll. Taredel olid selleks ajaks juba korstnad peal ja inimesed õppisid lugema ning kirjutama. Pärispõlv sai läbi, kuigi mõisale tuli veel tegu teha. Ei tea, kas toatüdruk oleks tahtnud olla? Pigem üksik teadjanaine oma pisikeses hurtsikus, kus pliidi kohal kuivasid ravimtaimede kimbud ja köök lõhnas tinktuuridest, salvidest, vahast, meest ja veel millestki. Head olid need lõhnad. Ja must kõuts volksas ahju pealt alla, kui hädalised abi otsima tulid. Hädalisi jätkus. Kes oli orgi jalga astunud või selja ära osatanud, kellel sõrm umbes, kellel käis öösiti luupainaja kallal, kes kartis kurja silma. Kui noorte neidude nägu oli vistrikuline, siis naise keedetud seep ja salv aitasid jume jälle puhtaks ning klaariks. 

Noorikud, kes käima peale ei saanud, tulid ka, aga neid, kes last ära kaotada soovisid, neid naine jutule ei võtnud. Seda pattu ta oma hingele ei tahtnud, kuigi teadis küll, missuguste taimede tõmmist sel puhul juua. Polnud tema asi elu hävitada, aukartus oli liiga suur ja hirm Kõigevägevama ees samuti. Kahju oli küll äranarritud tüdrukutest, kes häbiga end linalikku uputasid, aga ikkagi polnud naine nõus. Valetas, et ei tea. Ei oska. Eks valetamine ole ka patt, aga väiksem ikka kui tapmine. Ja ega naine võinud kindel olla, et pärast kange kihvti joomist ema ise koos sündimata lapsega Looja karja ei lähe. Parem mitte torkida niisuguseid asju. 

Lapsi käis ilmale aitamas, kui mõnel raskejalgsel aeg säälmaal, ja nurganaisi turgutas oma vürtsikate jookidega. Isegi mõisa kutsuti vahel, kui mõisalastel isupuudus, kõht haige või nahk kare oli. Siis aitasid naise keedetud teed ja meelõhnalised salvid. Paar pakktaru oli naisel hüti ümber. Neid ta ise hooldas ja säält ka tarviliku mee, õietolmu, vaha ja taruvaigu sai, millega haigeid tohterdada. Mesilinnukesed naist armastasid, ei nõelunud nad teda vihaselt, mõne üksiku piste vahel harva tegid, aga see oligi pigem rohu eest.

Ühel pakaseööl klopiti meeleheitlikult naise uksele. See tõusis sängist särgiväel, tõmbas suurräti ümber ja laskis sisse Tammearu noorperemehe, kel haige tüdruk süles. Perenaine ise ei saanud kaasa tulla, oli murest murtuna rinnalapsega koju jäänud. Mees kihutas mitme versta tagant saaniga kohale, sest asi tundus hull. Laps oli mõni päev tagasi põrandal paljajalu joostes midagi jalga torganud. Küllap pääses mustus haava ja täna õhtuks nuttis tüdruk kiljudes, jalg paistes ja punane. Paistetus hakkas järjest üles põlve poole ronima. Enam ei juletud oodata ega arvatud, et küll see ise paraneb ja üle läheb.

Mõneaastane tüdrukutirts oli loid ja vigises vaevu, ei lasknud haiget jalga puudutadagi, kui isa ta tekkide seest lahti kooris. Naine hakkas ruttu askeldama, kallas pruunidest pudelitest ühte viinapitsi tumedat kanget tinktuuri ja teise venivat siirupit. Kui sa nüüd hea laps oled ja selle kibeda rohu ära jood, annan sulle magusat peale, meelitas naine. Laps jõi, tegi krimpsus näo, tahtis nutma hakata, aga ruttu andis naine lonksu magusat siirupit ja laps rahunes. Ta jääb nüüd magama, sosistas naine isale. Õnneks oli pliidipajas veel õhtusest kütmisest sooja vett. Naine kallas seda palisse, lisas sortsu mingist kolmandast pruunist pudelist. Vesi värvus punakaks ja lapse jalg pandi ettevaatlikult vette. Naine mudis seda tasakesi ja vangutas murelikult pead. Viimsel hetkel, viimsel hetkel, pomises ta vaikselt, põletas siis küünlaleegis nõelaotsa ja torkas jalga. Laps oigas vaikselt läbi une ja isa ohkas last süles hoides. Ära vaata, tõreles naine ja mees pööraski pea kõrvale. Naine muljus õrnalt lapse jalga, millest nirises rohekat mäda. 

Pärast mitmekordset vee vahetamist palis ja haige jala silumist määris naine sääre ja talla vängelõhnalise salviga ja sidus puhta linase palakaribaga kinni. Nüüd on kõik Jumala käes, ütles ta. Mina tegin, mis ma vähegi oskasin. Sõida nüüd koju ja palveta, et laps paraneks. Tüdruk magab veel kaua, las ta magab rahulikult, äratada pole tarvis, puhaku ja olgu sängis. Kahe päeva pärast võtke jalg lahti, kui enam punane ega paistes pole, on tüdruk pääsenud. Kui on ikka veel paistes, siis… Naine vakatas ja ulatas mehele ühe pruunidest pudelitest. Andke lapsele juua keedetud vett ja pudelist iga kord sorts sisse. See on magusa maitsega, joob hea meelega. Riie, mis jala ümber on, põletage ära, seda puhtaks pesta ei või, muidu tuleb häda tagasi. Naine naeratas esimest korda öö jooksul. Mees naeratas vastu. Kerge südamega. Usu ja lootusega. Keeras tüdruku tekkide sisse ja läks. Tänu ei tohtinud öelda. Tänu tehti hiljem. Siis, kui paranemine käes. 

Naine tegi hüti korda, puhus tule surnuks ja läks veel korraks sängi, kuigi und enam ei

tulnud. Aeg oligi varsti hommikus ja toimetused ootasid. Naisel elasid pisikeses laudapugerikus toa seina taga lammas, kits ja kanad, kes talle villa, piima ja mune andsid. Hapukapsad ja soolaseened olid tünnis, kartulid ja muud juurikad keldris. Palju see väike kuivetu naine siis ikka sõi. Tervendamise eest ei tohtinud tänu öelda ega raha pakkuda. Kõik teadsid, mida tuua ja tooma pidi alles siis, kui häda möödas. Toodud kraam pandi vaikselt vöörusesse, kust naine selle hiljem leidis. Toodi seda, mida naine rohtude tegemisel tarvitas, ise või loomad sõid või mida igapäevases majapidamises tarvis läks. Oli see viinapudel, mage searasv, võipütike, jahu-, tangu- või viljakott, mõni meetrike linast või villast kangast, veerand sülda kuivi küttepuid, suitsusink või äsjapüütud havi. Need sobisid, need kulusid marjaks. 

Laupäeval, kui Tammearu peremehe käigust hakkas juba nädal täis saama, läks ilm sulale. Nüüd oli paras aeg sauna kütta. Naine võttis kaelkoogud ja ämbrid, et allikalt saunapatta vett kanda. Toa juurde tagasi tulles nägi ta, kuidas Tammearu kõrb ruun uhke saani ees minema traavis, nii et sulalund kapjade alt lendas. Tammearu oli jõukas talu ja õnnistatud ka lahkete inimeste poolest. Vööruses seisis kõrge viinapudel, suur savikauss searasvaga, kott saiajahu, kott nisuteri kanadele, suitsuribi ja kokkulapitud peenlinane kangas. Naine naeratas kerge südamega. Mida see muud ikka tähendas, kui et lapse jalg oli terveks saanud. 

Nii see naine elab. See imelik. Elab 21. sajandil, aga nii palju, kui võimalik, põgeneb ajas tagasi. Mõtetes enne und ja igapäevaelus ka. Kütab ahju ja elab metsas, kuigi linn on jalutuskäigu kaugusel, aga sinna ei taha. Skrollib päevad otsa oma nutitelefonis ja tõmbab tänapäevases WC-s vett, aga ise on pärit üle-eelmisest sajandist. Imelik on ta tõesti. See naine, kes valesse aega on elama sattunud. See, kes oleks tahtnud elada oma elu ära sel õndsal sõdadeta sajandil.

Karl Emil 

 

Punane pojeng

Nüüd õitseb jälle punane pojeng

ja kõik on nagu ikka

kui algab juuni

on elu

sünd

ja surm

on ilu

õnn 

ja hurm

ja taevateed sääl pikka

sa kõnnid Kuuni

kui õitseb jälle punane pojeng

 

Kui laps käis kodus

Me päevad nagu pudemed ja puru

kaduvad kui õietolmgi vihmaveel

ja rohelisest rohelisem muru

ja inimlaps kes alati on teel…

Ühest Lea fotost inspireerudes

Kui kustub leek ja tuhmub säde

ning lahti sõlmitud saab ling,

siis loojangusse ära läheb

üks õrn ja helevalge hing… 

Minul on nii

Muretult elasin maakeral

Kodusel turvapallil

Nüüd aga kõnnin kui noateral

Iga minut on kallis

Rahu ja rõõmu mis toob

….

Minu jaoks palju on muutunud

Maailma uueks meil loob

Kurjus mis hingi on puutunud

Nüüd tuleb kõndida noateral

Mitte kukkuda katki

Selsamal endisel maakeral

Teha saab parematki

Kaplinskiga kahasse

Säälpool tiiki vanas kreegivõsas

õitseb murdunud haruga puu

suures punases kukerpuupõõsas

siristab põõsalind

kes siis muu

Nagu allnõlva sarapikuski

ammu siristas seesama lind

küllap pilvede imelikkuski

ülalt tunnistab mind ja ka sind

Paljud on juba ammugi ära

paljud on siiski ikka veel siin

ei tea kas enam ootabki värav

või on kinni

ette lükatud riiv

 

Metsas ja rabas

Linnast läksin ma tagasi rappa

puude ja põõsaste vahele

kõrred kargasid seelikusappa

ja ruumi jätkus siin kahele

Ruumi jätkus ja ööd olid kuumad

aasta läbi kestis siin suvi

elasime kui metsikud puumad

või hoopiski kaks turteltuvi

Kuni ilm pööras sootumaks ära

ähvardas

karjus

hüüdis ja huikas

ja selle koleda keele kära

taas me rakkude mälus tuikas

Nii ma peidan end metsas ja rabas

puude ja põõsaste vahele

antaks elu veel maailmas vabas

kõigile

ja meile kahele

 

Millest?

Peas kumiseb sõnu ja tatti

on köha 

nohu 

ja pühapäev

läbi magamistoa akna näen

taeva halli vanunud vatti

Läbi magamistoa akna näen

vana ploomipuu kõrget võra

tema koore sees külmamõra

kui õues on maikuu pühapäev

Tema koore sees külmamõra

ehk on sügisel okstel vilju

nii mõtisklen ma tasahilju

haigus ajju vajutab sõra

Nii mõtisklen ma tasahilju

ei oskagi öelda et millest

vaasis puhkevast roosast lillest

mis iial ei kandma saa vilju

Vaasis puhkevast roosast lillest

ja köhast ja nohust ja tatist

ja vanunud mõtetevatist

ja millestki veel…

Aga millest?

 

Ülestõusmispühad

Muna ei ole mul, pole mul muna…

Päike ei tantsi ja udu on hall.

Iga päev maksame elule luna,

meil on me saatus siin udude all. 

Kas tõuseme üles ja läheme ära?

Või ootame siiski ehk veidike veel? 

Neid on tegelikult palju rohkem

Üks on vaikne kodukana

koduõuel teri nokib

teine kirest pimedana

mööda ilma ringi rokib

Kolmas võtab mehe püksid

tõmbab iseendal jalga

neljas aga ihuüksi 

igat oma päeva algab

Viies tunneb siirast mõnu

kõrgist vaatest ülalt alla

kuues palju tarku sõnu 

teiste peale välja kallab

Seitsmes aga salamisi

punub püüniseid ja paelu

kaheksas kuid endamisi

toksib tasa mõttenaelu

Üheksas on üleilmne

tal on võimalus ja vägi

kümnes aga sinisilmne

murueide tütreid nägi…