Punaseks veiniks on käärimas tikker
kuumus käib mööda mu aju ja randasid
Kusagil kaugel on kärkimas pikker
vaikus ja väsimus valvab mu kandasid
Vaikus ja väsimus ja see must madu
see kes mu õue peal siugles kui peremees
ehk nüüdseks vonkleb ta teisemaid radu
ehk ta ei oota mind männi all muru sees
Kuigi see maa kuulub rohkem küll neile
neile kes olid siin enne kui inimliik
asjata arvame
et kõik on meile
kaduvad oleme
ja see on inimlik
Vaadake oma isa ema
Ütlevad geneetikud naistele
Või noh vähemalt üks mingil loengul ütles
Ja see sööbis mulle mällu
Minu isa ema suri seitsmekümneselt murtud südamesse
Kui ta noorim poeg tapeti
Ja teine arreteeriti
Polnud mõtet enam elada
Mõistan
Kuigi pole oma isa ema näinud
Sest kõik see juhtus aastaid enne minu sündi
Ma nii loodan et ei pea temast kauem elama
Kõige rumalam lause mida ma tean:
Elu on lill
Mulle ei meeldi tänapäeva elu
Kogu see maailm oma sõdadega on õõvastav
Aga seda ma jorisen teile siin ju kogu aeg
Kibestunud pole
Naeran ikka vahel nii et pisarad püksis
Lihtsalt
Tundub et mõned asjad hakkavad tasapisi mu südant murdma
Mu sääred on sääskedest söödud
ja käsivarredki ka
te küsite kas olen löödud
ei mõista ma vastata
või
ma olen üks popsiplika
just nagu mu emagi
ainult laulude poolest rikas
nii oli ka temagi
ma ju räägin et vales ajas
pean elu ma elama
mis sest et küll suuremas majas
aga popsiplikana
Kui minna
Siis tahaks ikka et rõõmuga
Et elu külge rippuma ei jääks
On elu võetud küllalt suure sõõmuga
Et rahus muutuda võiks
Vihmapiisaks
Lumehelbeks
Jääks
Truubis lõhnab nõgi
päev on kuum ja niiske
Peipsi tagant hiilib jälle sadu
voolab aja jõgi
niinekoorest viiske
kannan käies olematuid radu
Äike rõhub meeli
hing on hell ja raske
olla tahaks ainult siin ja praegu
hapraid pillikeeli
paatund mõttevaske
puutun nagu mulle antud aegu
Rästad rabistavad juba kirsipuudes
äikest aina äikest näitab ilmaradar
rohimise väsimus on sõrmeluudes
lõhnab angervaks ja kuldne hobumadar
Elamise väsimus on üle kõige
igapäevatüdimus käib mööda aju
igaüks ei ole lille rõõmuhõige
mõni meist on kõrs all raske rahesaju
Need kes kõrreks loodud ega need ei hala
aga tühja tilulilu ka ei salli
mõni kõrs on tugev nagu taevatala
hoiab püsti selle päeva tumehalli
Päeva milles sadada võib kurja rahet
päeva milles puhuda võib leebeid tuuli
päeva milles saadavad meid miljon pahet
päeva milles lained löövad üle muuli…
Ainult kõige lihtsamad asjad
rohujuure tasandil
ristikuõis murus
linnupesa põõsas
punased lehed pöögipuul
jõude roostetav vana kastekann
sammalduvad aiatoolid
vaikne klaverimäng
lugemist ootavad raamatud
kuum kakao vihmasel päeval
külm jäätis kuumal päeval
männikäbid teerajal
inimeste heatahtlik jutusumin…
Ainult kõige lihtsamad asjad
mitte pikad targutused
ega tehisintellekti loodud laulud
hoidku taevas nende eest
Küll aga
lõhnav madar
ja tasane öötuul
Pizzicato öistelt viiulitelt
kostab minu magamisekambri,
tumedatelt taevariiulitelt
alla kallab kõuepilve ämbri
algav juuli.
Suvesüda ainus
põhjamaal, mis meile siin on antud.
Nendes lõhnades jääb purju kainus -
kõik on üürike ja armust kantud.
Kõik need lõhnad, hurm ja kesköövalgus!
Kuidas ka ei hoiaks!
Läheb ära…
Igas lõpus peidus uus on algus.
Kuniks jätkub elamiseks sära.
