2025

Pole see muud

Kui numbrite vahetus

Ei ole rõõmu

Pole ka kahetsust

Klaasid ei kõlise 

Veinid ei voola

Aeg muudkui raputab

Haavale soola

Nii see ei parane

Halvaks ei lähe

Lootust küll on

Aga lootust on vähe 

Püha öö

Oo püha öö

Sa enam pikemaks ei lähe

Kildhaaval annad ennast valgusele ära

Ja karjastele ilmutatud jõulutähest

(Veel läheb aega)

Süttib kevadpäikse sära 

Kas meil on veel?

Ennemuistne pimedus

kuusikutes mustab, 

vaevukuuldav inglihääl

läbi tuisu kostab:

Mis säält nüüd on tulemas?

Katk või nälja-ajad?

Kas meil on veel olemas

tulevikku rajad???

 

Must nagu mõrv

Siin inimesi ei näe

Öösiti uluvad soed

Kuuvalgel minuteid loed

Põhjani hall tuleb päev

Siin meel on tume kui tõrv

Tunneb südamevalu

Palu või ära palu

Maailm on must nagu mõrv 

Täistuled

Pimedus surub ja vaevab

Läheme südamevalgel

Täistuled paneme peale

Helgemaks muutuks et taevas

Püsida jaksaks ehk jalgel

Pöörata teaksime heale

~ Änn ~

Sõnni tundlik lõhnameel

Floksid

Sirelid

Ja piibelehed

Pärnaõied

Värske kärjemesi

Kallis tubakas

Ja õilsad mehed

Märtsikuine lumesulavesi

Saunaleil

Ja äsjapestud naised

Pannil pruuniks praetud soolaliha

Lõhnad taevased

Ja lõhnad maised

Tundlik lõhnameel

Ja ürgne iha

Joosepi neljas naine

Kuulge! Apollo müüb ikka veel seda e-raamatut - Anneli Lamp “Joosepi neljas naine”. Maksab 11.46. Praegu just vaatasin. Ostke ära! Ma saan raamatu pealt viis eurot 😀 

Metskitsed

Panin jõulutulesid akendele, kui neid märkasin. Enne on ka käinud. Alguses kolmekesi, nüüd kahekesi. Maria ütles, et saunatagune metsarada on pabulaid täis 😀 Ma ise pole sääl käinud. Juba tükk aega tagasi raputasin kuldrenetipuu õuntest tühjaks, sest ükskord vahtisid puu all ega ulatunud võtma. Maast saavad kätte. Täna ta nosiski puu all. Teine pages kohe, kui ma toas liikusin, aga see nosija tardus tükiks ajaks. Suumisin läbi akna ja saatsin Mariale foto. Tema tahtis neid nii väga näha, kui viimati kodus käis. 

Nii ta seisis sääl kivistunult. Tegin akna lahti. Ikka ei liigutanud. Ütlesin rahuliku häälega, et õunu võid süüa, aga oksi ära puutu. Seepeale kargas minema ja teine valge tagumik sekundeeris talle. Aga kus on kolmas? Huntide saagiks langenud? 

Kellel oleks?

Tuulehõlmad üle taeva, 

metsa kohal pilveselg. 

Taeva all on tuhat vaeva,

kaldu maa ja ilma telg.

Päris kaldu inimlooma

ütlemised

ja ta teod. 

Seda ilma uueks looma 

kellel oleks puhtad peod??? 

Betti Alveri jälgedes

Koob vaikus mälestuste kuldset niiti

ja üle minu õue astub sügis.

Kas meenutuste kuldsest leheprügist

ma leian meelerahu?

Leian?

Siiski?

Jah, leian…

Keset kurjaks läinud ilma

loob mõte minevikku viivad sillad - 

nii sügisõhtus külmas

tumelillas

ei jää ma soojusest ja armust ilma.

Ja sügisõhtu külmas ärkab lilli

ning niidul puhkeb kevadisi tuuli,

ma langen mälestuste sisse suuli

ja mängin metsaserval pajupilli.

Ma mängin ära hävingu ja valu,

saab maailm jälle turvaliseks loodud

ja näib,

et headus

polegi veel poodud, 

vaid üle välu kõnnib paljajalu.

Nii on,

kui sügisõhtus kütad pliiti,

kus kahisemas tee

ja lõõmab halge

ning meeltes tuikab tali valusvalge…

Koob vaikus mälestuste kuldset niiti. 

***

Meie maailm

kes sa tähendad maad ja ilma

ehk maad ja taevast

meie emakeeles 

ja oled üks väga vana sõna

Sinu tahtmine sünnib niikuinii

taevas ja maa peal

sa annad meile meie igapäevase leiva

Aga kas sa suudad andestada selle

mida meie sulle teinud oleme?

Kiusatuses muudkui tarbida

tarbida 

tarbida

teha kurja

kurja 

kurja

Kuna me arvame 

et oleme inimestena nii kuradi kõikvõimsad

aga pole ju

oleme kaduvväikesed muldsed mutukad

Meie maailm

kes sa oled maa ja ilm

maa ja taevas

hoia meid rumalaid ja väetikesi

veel viivukese

- Ann Neljas

 

Rahu, ainult rahu

Ei ma oska ega taha

targutada

õpetada

Tahan lihtsalt rahus olla

vaadata

ja minna 

tulla

Elu

mis on mulle antud

Elu

mis on armust kantud

Rahupäevil lõpetada

Meremehe naine

Nopin takjanuppe 

sinu hame küljest,

seina taga möirgab

tige sügistorm.

Päeval nägin hallil

merel halli hüljest,

nüüd ma olen kurb ja

nüüd ma olen morn.

Sest, et sina oled

mitme mere taga,

sest, et sina seilad

seitset surnumerd. 

Mina igatsen ja

öösiti ei maga…

Jahutaks kes minu

tulikuuma verd?

Nii ma istun vaikselt,

lapin sinu hamet,

sina oled kuskil

võõras sadamas.

Jah, ma tean, et see ju

ongi minu amet - 

olla olemas ja

muudkui oodata. 

Nedo Nisso

 

Turvaline maailm

Mulle tõesti meeldiks kui Maa oleks lapik

Ja seisaks kolme elevandi turjal

(Kilpkonn ka veel nende all)

Või vaala

Vahet pole

Peaasi et maha ei pillataks

Ja taevakummi hoiaksid inglid

Ja tähed ning Kuu oleksid sellele kleebitud

Kui turvaline

Kui mõistlik

🙂

Jaguajal

Jaguajal jagub tuuli

Kui on löönud tormitund

Laine laksab vastu muuli

Puistab peent ja pehmet lund

Halle õnneelevante

Liigub silmapiiril reas

Valgeis riideis hingesante

Nähti metsapuude seas

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest

Ümara laua ümber

Istuti soojas köögis

Pingil puhtaveeämber

Laual kodused söögid

Pingil puhtaveeämber

Jutud endisest ajast

Häältel rahustav tämber

Väikses madalas majas

Häältel rahustav tämber

Väikses madalas majas

Ümara laua ümber

Ammu möödunud ajas

~ Änn ~

Elujooned

Minu hoida vanad hooned

Minu hoida vanad puud

Hoonte seintel elujooned

Puude ladvus tuuleluud

Minu hoida vanad hooned

Minu hoida vanad lood

Minu kätel elujooned

Elujooned igal pool

Oma tee

Sa valid oma tee ja kõnnid seda

Mis sest et suurde ilma see ei vii

Sa kõnnid ega võta viriseda

Sest põrm ja tuhk on kõik ju niikuinii

Suur maailm kokku pandud on ju väikestest

Ja see kes kõnnib mööda metsaäärt

On täpselt sama suur ja palju väärt

kui see

kes pimestatud suurtest päikestest

Raamatust "100 luuletust isadest ja isadele"

Esiisade parkunud peod

adrakurgi ja raamatut hoidsid,

nende tõsised toimekad teod

priiust valvasid ja lapsi toitsid.

Vanaisade elutarkus

saadab meid kõiki me isade maal.

Lihtne tarkus, kus pole argust,

hoolib ja kaitseb ja armastab.

Tänaste isade tänased mõtted

loovad tänase maailma.

Puhtad kui käed ja ausad kui võtted - 

saab elu elusaks maalida. 

Isa võib olla ka tähtede taga.

Iial ei lähe meil meelest

turvatunne, mida ta jagas,

elab me kehas ja keeles.

 

Läheme, läheme

Kevad südames

sügis silmades

läheme üle lageda välja

läheme nõnda lumeni välja

sügise hallide udude sees

tormide iilid me taga ja ees

hinged on alasti

võrad on paljad

peos on meil tuuliste ratsude valjad

kahlame viimastes lehtedes

läheme

läheme

sügises

Öösiti

Öösiti kõnnivad sajud

Üle madala katuse

Pehmesse unne sa vajud

Läbi pimeda

Hatuse

Pehmesse unne sa vajud

Maailm sind enam ei piina

Keha ja meeltega tajud

Unede magusat viina

Keha ja meeltega tajud

Olemist väljaspool aega

Pikkade okstega pajud

Viipavad sulle

Head aega

Pikkade okstega pajud

Kaugete aastate takka

Varsti on ajad ja ajud

Läbi

Ja lõplikult vakka

* ajud - kihutamised, tormamised

Minek

Mõistan kõiki neid, kes sellest elust vabatahtlikult lahkuvad. Nende julgus on muljetavaldav. Minu jaoks pole elu olnud kunagi ihaldatavam kui mitteelu. Öeldud on, et parim saatus on mitte sündida. Keegi meist ei väärinud seda. Mõistan, kui elu enam elada ei jaksa. Kui peas on painavad mõtted ja hinges piinav tühjus ning kõik näib vale. Ka tagasiulatuvalt. Ja kui perspektiivi enam ei näe, kogu see maailma tingel-tangel tundub täiesti mõttetu. 

Aga ma pole kindel, kas läbi enesetapu jõutakse igavesse rahusse. Ma ei tea… Ma loodan. Olgu õnnistatud kõikide hinged, kes nii on läinud. Mina tahaksin siiski minna loomulikul teel. Surm on kõige olulisem, mis mulle on jäänud. Mitte kerget elu ei pea sa paluma, vaid kerget surma. 

Ja nüüd ma loodan jääda magama. Öö on. Kahtlustan, et ärkan hommikul taas elusana. No egas midagi. 

Sügisetuul

Mida sa kõneled, sügisetuul?

Endal kõik lehed on viidud,

õiteta nurmed ja niidud,

vares vaid istumas raagunud puul. 

Mida sa nägid, karm sügisetuul?

Sääl kaugel?

Sääl, kust sa tulid?

Olid sääl valgemad tuvid

kudrutamas eukalüptusepuul?

Mida sa kuulsid, karm sügisetuul?

Talv tuleb ka seekord siiski?

Su vilinal kurb on viiski

siis, kui sa kõneled, sügisetuul. 

Patud

Veretab sügise huuli

kirehoos verele näritud

patud mis suvelt on päritud

külmetavad kesk tuuli

Patud mis suvelt on päritud

sooja tuppa nüüd tuuakse

sääl neid edasi juuakse

huuled verele näritud

Patud

patud

need päritud

 

Kolletamispäev

Selles oktoobrikuu varahommikus

Uniseid pilvi embavad puud

Nad seisavad udukummikuis

Ainult ringutavad

Ei muud

Ei viitsi nad viibata järele

Haneparvele taevaste peal 

Mingu pealegi ära kaugele

Mingu

Kui parem on seal

Puud minna ei saa

Ega tahagi

Nemad on alati kodus

Ja ootavad linde tagasi

Uuel kevadel

Lumelodus

Anneli Lamp “Olen iseenda õde”, 2014

Ülemaailmne vaimse tervise päev

Tuulelipp arvab et tema on see

Kes tuulte suuna määrab

Tühjagi teame mil meie sammud

On õiged või millal väärad

Võib-olla sõnumitoojateks

End peavadki katk ja majavamm

Mõni ütleb et universum ja tähed

On vaid jumalik hologramm 

Anneli Lamp “Igal oma saatus”, 2015

Asjad, mida ma igatsen

Vankritee läbi metsa

Kunagised heina- ja karjamaad

Kadunud majad

Ammused inimesed

Olnud sündmused

Rada, mis allikale viis

Metsavahikohad kaugete jõgede ääres

Maantee, kus sõitis vaid mõni üksik auto

Jutud vanadest aegadest, mida rääkisid vanad inimesed

Lauatelefon, mille helina peale tuli õuest tuppa joosta

Suveõhtud, kui me vennaga emale vastu jooksime

Pehme poesai ja doktorivorst

Iiriskommid ja limonaad 

Karjamaakivid

Ema ja isa, kes olid alati olemas 

Joosepi sünnipäevad

Miili tehtud tordid

Mari õmmeldud kleidid

Minu pikad rattasõidud

Mu lapsepõlvemaja 

Käsitsi kirjutatud kirjad

Lihtne elu

……………………

Valdav osa elust ongi elatud

Me kõnnime kaugete randade poole

Ja käidud on suur osa teest

Nüüd üle veel otsata veest

Ja punkt pandud saab meie elude loole 

Suvi sureb

Kaugemale suvest

Lähemale talvele

Ärkad suveunest

Sead end talvevalvele

Kahe käe ja südamega hoiad kinni päikesest

Soojad õhtud võtad kaasa suvest kullaläikesest

Suvi sureb. Nagu inimene. Kurb on. Kurat võtaks küll! 

Surm puudutab alati

Nii nagu päevahelendus kaob üle vee

ja kõiksus kõnnib olemise kõrval

nii peatub äkki ootamatult rõõmus tee

saab otsa ajas 

igaviku serval

Säält edasi vaid üksinduse valu

meist lõikab viile

lõikab kuni luuni 

ja mälestuste kildudel me paljajalu

nii ahastuses kõnnime või kuuni

Ja ainuke mis meile jääb on armastus

ja lootus

kohtume ehk tõesti veel

kui igal õhtul kustub päevahelendus…

uus hommik koidab

lohutab ehk see…

 

Meesteluulet kah

Naturaalsed naised on ilusad ja ihaldusväärsed

Suudlevad süstimata huultega 

Vaatavad selgete silmadega otse südamesse

Pole neid pakse põrandaharju laugude küljes rippumas

Rinnad on neil päris

Küüned mille nad sulle selga suruvad on päris

Nahavärv on neil päris

Talvel heledam suvel tumedam

Pese neid saunas või ujuta vees

Ikka on ilusad ja lõhnavad hästi

Midagi ei kuku neil küljest ega lähe katki

Ilusad jah

- Karl Emil

Öil hortensiavalgeil

Öil hortensiavalgeil

kui kuu käib teisi radu

ja tähed on eiteakus

õues tuul rapsib tiibu

aias rabiseb vaikus

õunte

kreekide 

sadu

taeva tumedail palgeil

mõned sinakad triibud

ja rohekas helendus

millalgi kesköö paiku

Öil hortensiavalgeil

- Änn

Soe

Väga soe septembri algus

Kaevan tunnikese peenramaal

Palav hakkab

Pesen end õues kaevuveega

Külm hakkab

Kammin koera

Ikka ei saa sooja sisse

Siis lähen teisele korrusele

Siin päike kütab kõvasti 

See on lohutav soojus

Aitab kurbuse korral

Ja kui ma üksi olen

Mul ei jätku enam energiat ülemisi tubasid endaga täita

Või saunamaja

Sääl käin väga harva

Varem jagus mind kõikjale

Miski ei käinud üle jõu

Nüüd jätkub mind väga väheseks

Selleks vaid et lamada ja võtta vastu lohutavat soojust mida päike läbi paljude akende annab

Vana maja vaim

Ei ole enam justkui sellest ajast

ei ole enam justkui sellest loost

ma olen pärit päevinäinud majast

mu õnnehetked pudenevad koost

Veel elan

hingan

kuid see pole sama

ma olen justkui varju vajav taim

ja kui ka keegi peakski koputama

siis olen ühe vana maja vaim

Nedo Nisso

 

Tahaks

Elu tiivalöögid vihisevad mööda

Mööda libiseb ka valgeid laevu

Küsid endamisi

Lüüakse?

Ei lööda?

Vaatad tuleviku musta kaevu

Vaatad mineviku udust silmapiiri

Ainult olevik on siin ja praegu

Piki ülespoole tõusvaid kirkaid kiiri

Tahaks minna väljaspoole aegu 

September

Pihlapuu ikka laterna läidab

Kuigi kooliteelt enam ei tulda

Suureks kes saanud

Vanaks kes jäänud

Kaugele viinud elutee käänud

Pihlapuu ikka valgust veel näitab

Kuigi ootajad läinud on mulda

Eile ja täna

Eile oli suurepärane päev. Täna on suurepärane päev. Nende vahele jäi suurepärane öö. 

Sai õhtuks seegi särav päev

täis armastust ja rõõmu.

Nüüd ööd ma võtan hingata.

Suutäie.

Suure sõõmu ❤️❤️

Isa läks 20 aastat tagasi

Koidikult sain sõnumi, 

et sa olid läinud

üle aja ääre

kaasas viimse öö

hõljuv hõbeling.

Koidikult sain sõnumi.

Tema oli näinud

Looja kuldseid kääre

lõikasid mis vöö,

et saaks vabaks hing.

Nedo Nisso

 

Palun ei

Palun ära saada mulle paduvihmasid ega rajuhoogusid

Tormituult ega rahet

Palun ära valgusta piksenooltega mu öötaevast

Ega kõmista taevatrumme

Palun saada neile

Kelle arvates on see tore ja lõbus

Mulle saada leebet ilma

Palun

 

Sajud käivad üle meie

Pärast viiendamat vihast vihma,

pärast kuuendamat kurja sadu

päevad pingutavad püksirihma,

hommik kõnnib hilisemaid radu.

Roosid langetavad õielehti,

liiliate silmist lahkub sära…

Varsti suve seadused ei kehti,

varsti tema lihtsalt läheb ära.

Siis on naksti kohal hallad karmid,

siis on tarvis lihtsalt ellu jääda.

Hinges helendumas suvearmid,

mälestused riiulisse sääda. 

 

Nagu hirmu-unedes

Tuul tõusis, taevas tumenes,

pelg vaikselt puges põue

nii nagu hirmu-unedes

kesk õudset ilmaõue. 

Nii nagu hirmu-unedes

torm möllas õhtust saati

ja vahutavas merevees

julm laine peksis paati. 

Ja vahutavas merevees,

kus hulpis puid ning adru,

sääl uhuti ka kaldale

üks ärauppund madrus. 

Sääl uhuti ka kaldale

hulk laevakere laudu.

Just nagu hirmu-unedes

kesk nimedeta haudu.

Just nagu hirmu-unedes…

Sa lõpuks avad silmad.

On akna taga päikene

ja vaiksed leebed ilmad. 

Elu on selline, nagu ta on

Mis elu see valu ja vaevata???

Nagu tüürimees rooli ja laevata.

Nagu soolakurk tilli ja soolata.

Las aga pisarad voolata!!!

Sest rõõmu ei ole ju mureta.

Elu see välja ei sureta,

et kulgeb ta valu ja vaevaga

ja lõpuni põrgu ning taevaga.

 

Püha päev

Vaatan vaikust

Kuulan värve

Pühapäev on püha päev

Naha pinnal kõnnib närve

Iga erk on erk ja kärme

Tunnistama mida näeb

Mida ma vajasin?

Ei rahvarohkeid pidusid

Kontserte

Suve-etendusi

Tühja loba veiniklaasi taga

Uusi riideid

Uusi maitseid…

Vajasin kahte päeva ja ühte ööd ihuüksi

Vaikuses ja tühjas majas

Tasast vihma

Päikeseta päeva ja mittemidagitegemist

Seda ma vajasingi

Sellegipoolest võib juhtuda et ühel päeval vajan taas

Rahvarohkeid pidusid

Kontserte 

Ja kõike seda muud…

Kõik me läheme ükskord pikale reisile...

Naerda ikka enda üle

mitte teisi naeruks panna

siis ka valu läheb üle

hinge salvib

rahu annab

Naerda ennast

mitte teisi

(keegi pole teistest parem)

veelkord enne pikka reisi

mõnel hiljem

mõnel varem…

 

Trauma

Lähen koeraga jalutama

Kõik on hästi 

Ilus hommik

Ja siis äkki…

Teen midagi väga rumalat 

Mida kirjagi panna ei taha

Koer tõmbab tugevasti rihmast 

Mõistan et nüüd kukungi kliviklibu peale

Siis olengi pikali

Hing jääb kukkumisest kinni

See on hirmutav

Üürgan meest appi aga ta ei kuule

Ometi on üürgamisest kasu

Saan jälle hingata

Põlved nägu ja käed marraskil aga kõik luud terved

Koerarihm on käest pudenenud

Aga sõbrake lamab mu juures kui nutan ja ennast vaikselt püsti ajan

See oli hoiatus mõtlematuse eest

Rohtunud aias

Rohtunud aia poole

lahti on uks ja värav,

rohtunud aia aednik

ammu on kaugel ära…

Roosatab rõõmsaid flokse

rohtunud aia vilus,

potsatab okstelt õunu:

küll see on kurb ja ilus!

Päike on ikka sama 

rohtunud aia lõõsas,

kasvatab noori marju 

vana mustsõstrapõõsas.

Rohtunud aia nurgas

äraõitsenud naadid,

õhtuti kõlavad siin

ritsikaserenaadid.