Uusaastasoov

Et rajud ei lõhuks

et tormid ei tallaks

et pesa peaks tuuli ja vett

Raudlinnud ei lendaks

raudmunad neil nokas

muud polegi soovida et

rajud ei lõhuks

tormid ei tallaks... 

Süütalastepäev

Süütalastepäeva sula

rullib üle katuse

läbi vermeis südameist ja

üle ilma patuse…

Jõulureede

Pilt lööb silme ette

talvehommik kauge

pakane mis paugutab 

majades ja puis

Lilli õitseb aknal

lumeväli lauge

bussisõidukopikad

ema käpikuis

Ema sumpab tööle

kinnituisand teedel

mina sooja teki all 

vaatan koiduund

Läbi une tean et 

see on jõulureede

lapsepõlvehommiku

varajane tund

 

Varsti on pööripäev

Päev pöörab pilgu talve poole

ja püsib pesas mõne aja...

Kas patusele inimsoole 

nüüd sünnib tõesti Lunastaja?

Või sünnib lihtsalt palju kära

ja palju tühja tüdimust?

Ja liiga palju välist sära

ja masendust, mis süsimust?

Kes pole oma hinges tühi,

kel sissepoole lahti uks,

see enda sees peab vaikselt pühi 

ja lärmile jääb suletuks. 

Majad magavad

Majad magavad

lumi neil laugudel

kevad on kaugel veel

talvede taga

Majad magavad

need kes siin käisid teel

nüüd on kaugemal veel

tähtede taga

 

Südame raskus

Kerge on minna

kui tuul

vilistab taskus

Raske on kanda

raske südame 

raskus

Mu südames on südasuvi

Mu südames on südasuvi.

Kesk kõige lumisemat talve

ma saadan kõiksusesse palve,

et igatsuse valge tuvi

ei väsiks lennul üle mere, 

mis jäätunud ja kalk ja ere,

kuid peidab suvesoojust all vee. 

Mu südames on südasuvi. 

Kesk kõige pimedamat aega,

kui tubagi näib musta laega,

mu mõtetes on südasuvi

ja lõhnab nõges,

õitseb uba

mu pikas talveööski juba, 

sest südames on südasuvi - 

mu igatsuse turteltuvi. 

Öö tammub

Öö tammub akna taga 

ja männilatvadesse 

on takerdunud tähed.

Ma tean, et sa ei maga, 

ma näen su sammudesse, 

kui lumevalgel lähed. 

Ja igast sinu astest 

sääl sünnib uusi tähti 

ja kerget valget lund. 

Ja nendest lumelastest, 

kel lased käest sa lahti, 

ma vaatan rõõmsat und. 

Korraks

Korraks pühin käisega üle talvise pildi külma akna taga

pühin ära lume

pühin tagasi suve

õitsema hortensiad

lõhnama floksid

murule jooksma laste pisikesed paljad jalad

mustsõstrad põõsasse

õunad puusse

kirsid kinni linnunokka

maasikad kõrrele ritta

kerged heledad pilved taevasse

käo kukkuma

korraks pühin

käisega

See ei loe

See ei loe, et väljas on valge,

määramatus me ümber on must...

Iga väikese rõõmu alget

tänad kui lõplikku lunastust ♥️

Leppimine

Nüüd tuleb leppida

Tardunud ilmaga

Ükskõikse külmaga

Hõbetand härmaga

Valge surmaga

Mitte halada

Vastu pidada

Vaikimisi

Kuulen, tunnen, vaatan, näen ja mõtlen

Läbi sügisõhtu pimeduse põhjatuma

Läbi aastate ja läbi musta vihmamüüri

Rullub jälle lahti lapsepõlve kuldne kuma

Rullub jälle lahti minus igavene lüürik

Kuulen koorelahutaja vaikset võrinat ma

Kuulen pliidi all ja ahjus vuhisemas leeke

Tunnen lüpstud piima sooja lõhna

Tunnen maitset ka

Tunnen keelel siniseid ja külmavõetud kreeke

Vaatan läbi aastate ja tulevikuvalu

Vaatan ammumöödund aegadesse tagasi

Ja ma näen sääl ennast jooksmas õues paljajalu

Ja ma näen kui õndsalt lapsevoodis magasin

***

Nüüd ma mõtlen tihti kuidas saaks siit maa pealt ära

Ma ei looda tulevikust enam miskit head

Nüüd ma mõtlen...

Minu jaoks on palju kurja kära

Tahan sinna

Kus mu isa jälle silitaks mu pead

Sügise südameveri

Sügise südameveri...

Eks vähe olegi palju

Natuke päikeseteri 

Ja pisut kukerpuumarju

Kuidas ma raiskasin...

Kuidas ma raiskasin suve!!!

Ta pikki heledaid päevi

Tema lõhnavaid valgeid öid

Tüütasid kuumus ja parmud

Mind hirmutas torm ja äike

Ja põud tegi januseks suu...

Kuidas ma raiskasin suve!!!

Ja nüüd ma enam ei teagi

Kas ma näen

Kui ta uuesti tuleb

Hingedeaeg

Minagi tahaksin olla hing

Kehatu

Kaalutu

Kõikjal

Veel seob siinpoolsus

Pingul on ling

Need

Kes on läinud

On võitjad

***

Mõned ei kasvagi suureks

Nemad tahavad ära

Nemad tahavad hingeks

Ema ja isa juures

Peaaegu täiskuu

Sügiseöö on tumedasilmne

Heleda tulega taevas

Kuu

See romantik

See üleilmne

Kihutab täispurjeis laevas

Palve

Taevatäht ja merelaine

Loodetuul ja armupaine

Vesiroos ja konnatiik

Sündigu su tahtmine

Tulgu meile sinu riik

Seni kõik on lahtine

Tänulik

Nii ruttu lahkuvad linnud

Nii kiiresti tuleb lumi

On maailmas tuhandeid linnu

Kus alati valitseb suvi

***

Nii kiiresti sulab lumi

Nii ruttu tulevad linnud

Ei tea ilmas paremaid linnu

Kui need milles harva on suvi

Valguses ja varjus

Valgusest ja varjust

Ilusamat polegi

Vari annab varju

Valguses ent muutub

Kauniks iga kolegi

Soosaarele

Soosaarele tahaksin

Marjavarte vahele

Keskele kureparvi

Soosaarele tahaksin

Onnikesse kahele

Seinale sokusarvi

Soosaarele tahaksin

Sarvedesse kasuka

Riputaks hundinahast

Soosaarele tahaksin

Päris põlisasukaks

Vabaks võimust ja rahast 

Nõgine murjam

Pole tuulte ja tormide tõugu

Nende mis puhuvad praegu

Ürgvana siiber lõgistab lõugu

Meenutab leebemaid aegu

Justkui ei olnud tookord nii kurjad 

Need sügise hääled truubis

Praegu marutab nõgine murjam

Ja tema on kuri kuubis

Sügispäike

Veel vastu õhtut näitab ennast päike

Ja värvib nõnda kuldseks kogu päeva

Ja hinges sünnib lootuskübe väike

Et pärisid kui maa

Siis pärid taeva

Et elu on kui sügisõhtu sära

Täis rambet rahu

Vaikseid vaibumisi

Ja siis kui ükskord tuleb minna ära

Siis nagu sügispäike 

Vaikimisi

 

Hele täht

Ma ärkasin sest keegi vaatas mind

See oli hele täht mu akna taga

Ja äkki taipasin et tunnen Sind

Sind

Kes Sa valvad mind kui mina magan

Või õigemini tundsin siis kui Sa 

Veel polnud täht vaid inimene ilmas

Just olin näinud unenägu ja

Siis ärkasin

Sääl oli täht

Mind vaatasid Su armastavad silmad 

Ja õiteks minu kleidinööbid

Kalendrisuve viimsel päeval ma olen iseendaga

Ja igatsus käib kõrgel taeval ja kutsub mindki lendama

Küll tahaks minna 

Saada tiivad

Ja saada kergeks nagu öö

Siis käisega veel latvu riivaks

Ja jõeks saaks minu kleidivöö

Ja õiteks minu kleidinööbid

Ja roosiks minu punasuu

Ja minu laulud päriks ööbik

Ja minu hingamise tuul

Sügisinime

Septembrituules sajab lehti

Ja õunu kuldrenetipuult

Siin suveseadused ei kehti

Ma sooja leian ahjusuult

Ja ahjust võtan õunakoogi

Sääl lõhnab ingver ja kaneel

Kakaost ma keedan kuuma joogi

Ja naudin veel ja veel ja veel

Siis lähen õue keset sadu

EI!!!

Kurb ei ole minu meel

Ma kõnnin hämarduvaid radu

Veel üsna hilja õhtu eel

Ma kõnnin sügismärjas õues

Ja hingan vihmapiisku teel

Mul sügissüda tuksub põues

Ma olen sügisinime

Ja mõni

Ja mõni see hele tähena ei säragi taevaste kõrges

Vaid väikese virvatulena on salapäraselt tõrges

Ei olegi uhke roosilill eesaedade päikese ilus

Vaid lapse käes helisev pajupill kodumetsade vilus

Õhturahu

Soe ja sume õhtu annab oma käe

Taeva suurde kõhtu päevavalgus läeb

Akna taga udu pehme valge voog

Roomab üle lodu 

tuleb üle soo

Kannab õhturahu lihtne salmike

Sõnadesse mahub 

hea on hingele

Maamadalas

Kas selle külma disainiga toas meenub korraks ka olnu?

Aeg, millal kullases valgusejoas keerles soojust ja tolmu. 

Köögis kõrgläikega tööpinna pealt peegeldab vahel vastu 

vakstuga laud ja veeämbri pink?

Säält isa kaevule astus. 

Linnatulesid vaadates tajud 

luhaheinamaa udu?

Läbi paljude korruste vajud...

Madalas ongi kodu.  

September

On jahedad märjad hommikud

Kuid paitavalt soojad veel päevad

Kartulimullased kummikud

Koos rohtunud aiateed läevad

Ja lõhnavaid õunu on ämbris

Ja ploomipuu viljadest raske

Veel sügis on lahke septembris

Ja kaskedelt pudeneb vaske

Elu

Elu on lühike hetk tuleku mineku vahel

Kuid tundub kui lõputu retk suurte lootuste lahel

Mina

Mina uhke olla ei taha

Minu jaoks uhkus on surmapatt

Ma tahan olla rõõmus ja vaba

Neist kahest ei tea mina paremat

Puude keel

Kes kasvanud keset puid

See kõneleb puude keeles

Ja teisi keeli

Neid muid

Ei olegi enam meeles

Ja kõneleb ainult siis 

Kui kaunim see on kui vaikus

Kui tasane tuuleviis 

Puuokstes südaöö paiku

 

Kodu

Kodus võib ollagi praoga taldrik

Ja vana kõrvata kruus

See ei olegi justkui kodu

See kiiskavalt valge ja uus

***

Mu suule punatriibulisi õunu pakub hommik

Ja päev on juba hoopis lühem kuigi ikka kuum

Käib harjund radu kastevees mu lilleline kummik

Ja viljades on valmis saanud selle suve tuum

Tähesadu

Nüüd öösiti sajab tähti

Kuid mina öösiti magan

Mu aken on ööle lahti

Nad sajavad akna taga

Meil

Meil õitsevad nüüd hortensiapuud

Tuuled kannavad flokside lõhna

Ja öösiti tumedast taevasuust

Näeme kuldkollast kuusirpi kõhna

Meil õitsevad nüüd hortensiapuud

Mustad tondid on õhtuti põõsas

See aina kahanev augustikuu 

Lausa krõbiseb päikeselõõsas

See aina kahanev augustikuu

No ei kurvasta tema meid üldse

Sest meil on õitsvad hortensiapuud

Ja floksid

Ja õunad

Ja üldse...

Aeg peatub

Rong peatub

Ma väljun

Kodu poole astun

Aeg peatub

Sääl ema tuleb mulle vastu

Inimene (mulle endale)

Inimene

Ära tõmble

Ära korja tuhat süüd

Oma elupäevist õmble

Puhasvalge surirüü

Punakirsid

Üle taeva kihutavad tuuled

keegi kuskil nopib punakirsse

punaseid kui noppijate huuled

suvi vaikselt suubub küpsemisse

Suvi vaikselt astub oma rada

tunneb teed

sest igal aastal läheb

augustis veel võtab seisatada

ümber tume öö ja ülal tähed

 

Ei ole ju palju vaja

Ei ole ju palju vaja

kruus piima ja käär sepikut

ja kõige raskemal ajal

kodumetsa ja lepikut

Ja kõige raskemal ajal

hoida palves me hiiepuid

ja mida meil veel on vaja

laste silmi ja naervaid suid

Ja mida meil veel on vaja

ema kojukutsuvat häält

armuküllust

kodumaja

alla joosta väljamäe päält

Armuküllust

kodumaja

paljaid taldu laudpõrandal

ja muud ei ole meil vaja

rahutaeva päikese all

 

Osjad

Pommiaugus rohetavad osjad

mina olen alles väga väike 

naabripoiss kes tuleb mulle kosja

on väiksem veel 

on päris pisipõnn

meie pole näinud sõja äikest

kes ellu jäid

need teadsid

mis on õnn

 

Kõik kaugeneb

Ja õitseb naat ja suvi kulub

ja roosid on rajudest längu

sünk pilv ennast taevasse surub

puud tõmbuvad vaistlikult kängu

Ja räägib rääk ja suvi ruttab

eks eelmiste suvede juurde

kõik on nii uus

kõik on nii tuttav

kõik kaugeneb kõiksusse suurde

Oh taevas!

Hirmutab

kohutab tormituul

ja rõhuvad rasked ajad

Oh taevas

hoia me hiiepuud

ja esiisade kojad

Hoia me mesilassülemeid

et jõuaks nad üle mere

ja aita vaevadest üle meid

nii hoiad alles me vere

 

Muud enam suurt vist ei saa

Kel tolmu ja mälestusi 

toanurkadest alati võtta

ei vaja need manitsusi 

ei kipu need sõnadesõtta

Nad tulevad päikesemaalt

ja lähevad kuupaisteranda

ja võtavad tähtederaalt

paar sõnumit edasi kanda

Ja laulavad

laulavad nad

ükskõik

kas on koit või on eha

sest muud enam suurt vist ei saa

siin maailmas paremat teha

 

Juhan Liivist inspireerudes

Selle maailma selles elus

kus kõike võib juhtuda

su käest kõige kaunimad lelud

torm merre võib uhtuda

Su peast kõige kaunimad mõtted

võib rebida sõjatuul

ja valusalt alatud võtted

küpsevad julmusepuul

Muudkui käid ja tormled ja tõttad

sa rahutu hingega

kuni lillesideme võtad

ja köidad end sellega

 

Ja ometi lähevad

Aganane rukkileib ja lahja soolasilk

suitsusaunad

viljaaunad

vanad hiiepuud

regivärss ja eestlaste altkulmu pahur pilk

need on meie veres alles 

need on meile truud

Rukkililled 

rukkirääk ja pääsulinnu lend

tuisuilmad

hundi ulg ja külmad talveööd

meelespead on meie õed

ja ohakas on vend

iidsest ajast pärit tõed ja vanad kirivööd

Kaugele ei lähe ära 

siin on meie paik

meie maad ja meie metsad

meie vere hääl

siin on armas linnukära

lõhnav männivaik

esivanemate vaimud taevaääre pääl

***

Ja ometi lähevad tuhanded

sest ilmauks on irvakil

ja kaugele jõuavad tuhanded

sest kõik on kuskil võimalik

Lihtsat kerget headust

Lihtsat kerget headust

langeks kui su pääle

kurale ei pööra 

ikka ainult hääle

Lihtsat kerget headust

läbi karge õhu

mida keegi iial

määri ega lõhu

Leebe tuuleümin

tõstab oma hääle

lihtsat kerget headust

langeski su pääle

 

Laiad rohelised lehed

On laiad rohelised lehed jalakatel

ning kevad sammub südasuve poole

me päevi olematuks keedab ajakatel

ja jätab meile vaeva

jätab hoole

Ja see 

mis tulemas on homse päeva takka

on hoopis teadmata ja võõras meile

seepärast ma ei küsi

olen vakka

ja vaatan tuttavat

mis oli eile

Nii laiad rohelised lehed jalakatel

et toovad

rahu

unustust

ja lohtu

te päevad olematuks keetis ajakatel

mu armsad

kellega me enam siin ei kohtu

 

Lipupäev

Eesti lippude sinised siilud

hoiti peidus kodude kappides

mure aganaleibade viilud

toitsid 

hoidsid aegades nappides

Nii tuldi läbi küll tulest küll veest

lõpuks mindi siis taevaste taha

ja vastutust kanti kõikide eest

aga ennast ei salatud maha

Me lippude siniseid siilusid

lehvib rõõmsalt peal musta ja valge

aeg lõikab küll muredest viilusid

ja lootused kinni end kiilusid

hoia saatuse eest

mis on kalge

 

Taipamised

Taipamised tulevad

läbi unede ja aja

taipamised

märkamised

Sõjaudu silmades 

kõrvus plahvatuste kaja

märkamised

aimamised

Läbi hirmuunede

öödes naksub vana maja

aimamised

kuulutused

Kuidas üles leida see

mida hingerahuks vaja

kuulutused

kuulamised

Selle julmalt segase

purustava aastasaja

kuulamised

tähendused

Taipamised tulevad

üle kannatuste raja

taipamised

tähendused

 

Omaette

Õige vaikselt ja omaette

päris tasa sordiini all

ei saluuti ega rakette

paksu kesta sees sügaval

hõõgub killuke elusainet

rõõmu tunneb ja valuleb

kannab maailma rasket painet

kuni ükskord ta vabaneb

 

Tuba ootab

Õitsevad metsikud õunapuud

õhtu toob kevade lõhnu

leebe ja rahulik tuuleluud

silitab pärnade mõhnu

vana väärika pargi alleel

Ülased närbuvad juba

mõni on paigal

mõni on teel

sinna

kus ootamas tuba

Tuba mäletab alati sind

sind

kes sa kaugetel teedel

tuba mäletab

ja kodupind

tule või viimasel reedel

 

Emadepäevaks

Luitund värviga kollane majake

mille ukse ees päiksesoe trepp

kriiksuv värav ja kitsuke rajake

seinas tiksumas kes?

… toonesepp

Kõik nii lihtne

kuid kallis ja kodune

vana

kulunud

kaugusse kaduv

ah kui armas

kui armas on näha veel

toomehelveste valevat sadu

Ah kui armas

kui armas on näha veel 

koduakendes päikesehelk

tunda

kõndides õhtusel aiateel

lõhnab

ema

su roosakas nelk

Ema ise on ammugi ära siit

ei pea nägema hävingu kuma

tema hing hüüab mulle vahel

vidiit

aga ise on sääl 

kus on jumal

 

Veel pole suvi, aga kägu juba kuulsin

Suviti hakkavad elama

esiisade õued ja kojad

kaugelt koju tulevad

äraeksinud pojad

Laovad kaevule uued rakked

toale raiuvad värsked sarikad

seda nähes rõõmsalt kõiguvad

kõik sinised kellukakarikad

Seda kuuldes veelgi valjemalt

kodukuusikus kukuvad käod

noortel meestel vanades koikudes

on nii ilusad unenäod

 

Hallide huntide karjad

Hallide huntide karjad

hiilisid kuuvalgeil öödel

hambus neil mustad siumarjad

Vaaremade kirivöödel

punasid kaheksakannad

pakkusid lohutust

kaitset

tüünete merede rannad

täis soolaste vete maitset

Hallide huntide karjas

kõhklusi äkitselt ärkas

ja maha veerenud marjast

mürgine sugu siis tärkas

Mürgine sugu

kes ihkab

süütute ohvrite verd

mürgine sugu

kes vihkab

vaba ja vaikivat merd