Kutsutakse
Enam ei lähe
Hüütakse
Kuid enam ei tule
Olen võtnud endale pähe
Et kustutan tubades tule
Ja püsin sääl paigal ning vakka
Ja olen sääl madal kui muru
Ei kihuta enam end takka
Ega ennast peale ma suru
Ma olen ja ootan ja vaatan
Läbi kitsa kardinapilu
Nii kaua kui taganeb saatan
Ja tumeda maailma vilu
Veel praksuvad ahjud ja kaminad
ja väljas on põlvini lundki,
pea paistavad kevade väravad,
ei näe enam talvest ma undki.
Ei mäleta sind, külm pakaseöö
ja unustan rõhuvad lumed,
su valgele valule käega löön
nii kaua, kui uuesti tuled…
Kaduneljapäeva õhtu
saadab päikse viimseid kiiri,
taeva sinisesse kõhtu
neelab kauge silmapiiri.
Neelab kauged kaunid ajad,
talvepäeva viimse valge,
hämarusse kaovad rajad,
tuleb öö - see külmast kalge.
Tulgu!
Veel on külmal radu,
veel ta käigud edenevad.
Kaduneljapäev toob kadu
külmale.
Pea tuleb kevad...
Vanad jõrmid mehed
Kõmmeldunud kased
Üle halli taeva
Läeb linnuparve lend
Purukuivad lehed
Kätest lahti lased
Kauget valget laeva
Ootamas näed end
