Jõulureede õhtumeeleolu

Leebet rahu

lumekahu

meie talveööde sisse

rõõmsat ootust

õndsat lootust

usku uude minemisse

Armastus ruudus

Tänulikkus

kannatlikkus

truudus

mitte uhkus

ega pilkamine

mitte kõrkus

tühi ja pime

vaid armastus

armastus ruudus

 

Jõuluõlled käärivad

Kusagil taevatõrte sees käärib

juba näe jõuluõllede humal

poriseks heledaid mõtteid määrib

väiklaste kisa 

vali ja rumal

ometi palju armastust väärib

inimeseks et saamas on jumal

 

Soe detsembripimedus

Ei ole valgust 

on sumedalt soe

detsember peab meie sees pidu

läbi ta hallide päevade koe

aimub meie elude ridu

Aimub meie valude tulevärk

tema küünlaleekide säras

seljas meie rõõmude õnnesärk

üks aasta on minemas ära

1. advent

Oodates

lootes

rahu

helgemaid aegu

lunastust

rõõmu 

Nagu Juhan Liiv oleks saatnud

Iga päev on pikk kui aasta

raske kanda südamel

tujutõrva

mõttesaasta

settib hingeservadel

Settib

varjab päevavalge

peidab päikse minu eest

Kus on minu rõõmualge?

Kaduma saand minu seest…

Käin ja otsin

hüüan 

hõikan

et ei närbuks elutaim

pimedusest eemal põikan

tugev veel on eluvaim

 

Sõlm

Ükspäev, kui lund veel polnud ja taevas oli sinine, tõmbas üks lennuk oma valge jutiga taevasse sõlme ehk aasa. Pole varem näinud sellist, et lennuk tagasi pööraks ja taevasse kaare tõmbaks. Kaare, aasa või sõlme. Ehk said mu mured nüüd sõlmitud.

Tõmbas aasa 

üle taeva

kõrge sina sisse

Lähen kaasa

läbi vaeva

oma olemisse