1. advent

Oodates

lootes

rahu

helgemaid aegu

lunastust

rõõmu 

Nagu Juhan Liiv oleks saatnud

Iga päev on pikk kui aasta

raske kanda südamel

tujutõrva

mõttesaasta

settib hingeservadel

Settib

varjab päevavalge

peidab päikse minu eest

Kus on minu rõõmualge?

Kaduma saand minu seest…

Käin ja otsin

hüüan 

hõikan

et ei närbuks elutaim

pimedusest eemal põikan

tugev veel on eluvaim

 

Sõlm

Ükspäev, kui lund veel polnud ja taevas oli sinine, tõmbas üks lennuk oma valge jutiga taevasse sõlme ehk aasa. Pole varem näinud sellist, et lennuk tagasi pööraks ja taevasse kaare tõmbaks. Kaare, aasa või sõlme. Ehk said mu mured nüüd sõlmitud.

Tõmbas aasa 

üle taeva

kõrge sina sisse

Lähen kaasa

läbi vaeva

oma olemisse

Hingedepäeval

Hinged tuules hüüavad mu nime

sinnapoole lahti 

aken

uks

süütan küünlad

et ei oleks pime

hingepuu 

et ei jääks lehetuks

Oma mõtete eest olen pelus

sügisudu sisse kaotan end

nõnda õrnalt 

kui ei iial elus

unes kallistas mind surnud vend

 

Üks päev korraga

Vana

Vaevatud

Väsinud

Vaene

Saatuse poolt kätte saadud

Kaalutud ja leitud kerge olevat

Süüdistatud ja süüdi mõistetud

Risti löödud

Hirmust halvatud

Murest murtud

Üks päev korraga

Läbi raskuste tähtede poole

Igavikku igatsedes

Kalmuaedades

Kalmuaedades

Palveid sosistab sügis

Lehtede keeles

Lohutus

Kui endal ei olegi võtta 

muretut meelt ega südametuld…

Õnneks akna taga on näha

oktoobrihommiku purpur ja kuld 🍂🍁