Vahel ma kuulatan
Terava kõrvaga
Sõnumeid kõrgemalt
Ja kui need kätte saan
Üles siis kirjutan
Südameverega
Vahel ma kuulatan
Terava kõrvaga
Sõnumeid kõrgemalt
Ja kui need kätte saan
Üles siis kirjutan
Südameverega
Ainult valitud me hulgast
kutsutakse ära
maailm pole ammu enam
eluks parim paik
siiralt usun loodan
et nad lõpuks ongi päral
sääl kus laiub kõiksus
sääl kus igavik on vaik
peas neil elukroonid
seistes pärliväravates
kuldseil tänavatel käies
seljas valge palit
isegi ju tahaks olla
tähis säravates
aga kahetsedes märkan
mind ei ole valit
Kulunud puidust kaantega piibel
seisis tagatoas kummuti pääl
jõuluõhtuti jumalasõna
kuulutas esiisade hääl
Vanaemade lauluraamat
saatis neid alati kirikuteel
kuni jumal sul ligemal lauldi
neilegi viimsemat korda veel
Ema ja isa ja tõde ja õigus
Pöial-Liisi ja lapsepõlv
olnut ja olevat kokku köidab
samadest sõnadest sõlmitud sõlm
Lapsed tallavad maailma radasid
räägivad maailma keeltes
koju kui tulevad
isade maa
ja emade keel on neil meeltes
Lapselapsed küll enam ei tunne ei tea
ei tuletäksi ei taela
aga Vargamäel käivad
ja see on hea
ja juba nad kannavad kaela
Ja ärge te öelge et olen ma nõrk
Kui kootun ma kookonisse
Ja ärge te arvake et olen kõrk
Kui kaon iseenese sisse
Ja ümber minu mu enese mull
Mind hoiab ja lohutab
Kaitseb
Nii praegune elu
See segane
Hull
Mulle vähem mürgine maitseb
Ükskõik, kui raske ka poleks,
me kodust minna ei taha.
See maa on siin meie hooleks.
Kuidas sa jätad ta maha?
Ja hoidku meid vägev Looja,
et õnnetused ei tabaks
ja helde sõnumitooja
laulgu end viibeldes vabaks.
Tõmban kardinad ette,
et õhtu ei vaataks mind
ja tujutsev tume lind
ei saaks mu mõtteid kätte.
Ei saaks neid võtta kaasa
ja viia üle mere.
Läbi rahutu vere
siin, kus lumi on maas ja
aimub kevade algust,
tunnen tuttavat tukset
seistes lahtisel uksel
vastu hääbuvat valgust.
Hallide tundide hämus
Vilksatab tumedaid oksi
Pikkade ootuste taga
Lootus männipuul toksib
Toksib valgemaid aegu
Meie päevade sisse
Toksib julgemaid samme
Edasi minemisse