Näe
härmatanud kuusel õitseb käbisid
ja külmas õhus lõhnab valge kaugus
kui ükskord jaanuar saab lõpuks läbi
siis
ehk lootusrikkaks muutub talveraugus
Ehk koguda end jaksab meie mõtteuid
kui põski soojendab päev pikk ja hele
ja Looja hoiab meid ja meie hingepuid
kui läheme taas vastu kevadele
Leebet rahu
lumekahu
meie talveööde sisse
rõõmsat ootust
õndsat lootust
usku uude minemisse
Tänulikkus
kannatlikkus
truudus
mitte uhkus
ega pilkamine
mitte kõrkus
tühi ja pime
vaid armastus
armastus ruudus
Kusagil taevatõrte sees käärib
juba näe jõuluõllede humal
poriseks heledaid mõtteid määrib
väiklaste kisa
vali ja rumal
ometi palju armastust väärib
inimeseks et saamas on jumal
Ei ole valgust
on sumedalt soe
detsember peab meie sees pidu
läbi ta hallide päevade koe
aimub meie elude ridu
Aimub meie valude tulevärk
tema küünlaleekide säras
seljas meie rõõmude õnnesärk
üks aasta on minemas ära
