Ükspäev, kui lund veel polnud ja taevas oli sinine, tõmbas üks lennuk oma valge jutiga taevasse sõlme ehk aasa. Pole varem näinud sellist, et lennuk tagasi pööraks ja taevasse kaare tõmbaks. Kaare, aasa või sõlme. Ehk said mu mured nüüd sõlmitud.
Tõmbas aasa
üle taeva
kõrge sina sisse
Lähen kaasa
läbi vaeva
oma olemisse
Hinged tuules hüüavad mu nime
sinnapoole lahti
aken
uks
süütan küünlad
et ei oleks pime
hingepuu
et ei jääks lehetuks
Oma mõtete eest olen pelus
sügisudu sisse kaotan end
nõnda õrnalt
kui ei iial elus
unes kallistas mind surnud vend
Vana
Vaevatud
Väsinud
Vaene
Saatuse poolt kätte saadud
Kaalutud ja leitud kerge olevat
Süüdistatud ja süüdi mõistetud
Risti löödud
Hirmust halvatud
Murest murtud
Üks päev korraga
Läbi raskuste tähtede poole
Igavikku igatsedes
Kui endal ei olegi võtta
muretut meelt ega südametuld…
Õnneks akna taga on näha
oktoobrihommiku purpur ja kuld 🍂🍁
Süda on kukkunud pooleks
Terveks ta enam ei saa
Nüüd tuleb elada nõnda
Pooliku südamega 💔
