Liigume
liigume kevade poole
läbi elu
see rahutu mere
läbi elu
ja vaeva ja hoole
aina läheme kevade poole
ja õrjetut kisa ei kuule me
kallist suudleme ikka suule me
selles elus
ses rahustus meres
kus seilavad ohtlikud laevad
ja ootavad tundmatud vaevad
ja elu veel tuksub me veres
Suudeldi ja surdi
murti
truudust
puudust tunti
paljustki
valjusti
ei öeldud
ei juletud
suletud
oli suu
muu
tuli hiljem
kõik muu
Oo Oberpahlen
oo Paala linn
Liivi kuningriigi pealinn
Sind mainiti esmakordselt aastal 1234
hea on meelde jätta
ja kerge meels pidada
üks
kaks
kolm
neli
ÜKS
on Su kirikutorn
Selle kiriku altari ees
oleme leeriõnnistuse saanud
ja armulauaveini joonud
sügaval nõukogude ajal
kui kirikus käidi salaja
ja ümberringi õitses vene värk
aga pruunid kirikupingid
ja keerlevad tolmuterakesed
akendest langevates viltustes päikesekiirtes
sosistasid hoopis teistsugustest aegadest
meie emade-isade lapsepõlvest
vabas ja noores Eesti riigis
KAKS
on Su jõgi
ja Su roosid
Jõgi milles oleme ujunud
ja roosid mille lõhna
oleme sisse hinganud
kuumal suvel
kui Su tänavad on täis
pruuniks päevitunud ja rõõmsaid inimesi
muretut rahvast
ja Sa ise laiud rambelt
oma jõe kallastel
nagu mistahes kuurortlinn
mistahes maailmanurgas
KOLM
on siidised siilud
Sinine
must ja valge
esimesel Eesti Üliõpilaste Seltsi lipul
Eesti riigi emalipul
mille õmbles valmis
koolmeistri tütar Emilie Beermann
oma toas
1884. aasta kevadel
NELI
on Su asend
Tallinn-Tartu ja Võhma-Mustvee
maantee ristumiskohal
keset meie ainsat Eestit
keset meie ainsat isamaad
Ela ja õitse
veel sadu aastaid
oo Oberpahlen
oo Paala linn
ela ja õitse
armas Põltsamaa
Mere pääl
ja metsa ääres
sulab lumi
läheb jää
midagi ei järel jää
vett on poole kummikuni
kevad on kui kaunis uni
käime juba paljapää
mõte kerge nagu sulg
kiire nagu vete kulg
mere pääl
ja metsa ääres
Märtsi alguse päike ja tuul
muudavad põllud mustvalgeks
lehmalaiguliseks
vahtraoksast tilgub mahla
plastikpudelisse
naistepäev ainult lillede kinkimise päevana
mind ei kõneta
aga tulbid on mul vaasis küll
ja kooki tahan ka
mind kõnetab inimeseks olemine
ja märtsipommitamine
kaheksakümmend kaks aastat tagasi
ma ei saa seda mäletada
aga ma saan seda mälestada
ja seda ma teengi
küünla
lillede
ja koogiga
Külma paastukuuöösse
minevik seisma jääb paljajalu
jahedal põrandal
unedest soojade sängide ees
Külmas paastukuuöös
tühjaks jäetakse tuhanded talud
uksed neil irvakil
pimedus põrnitseb akendes
Külmast paastukuuööst
jõuab meieni viidute valu
püsib me mäludes
tuikab meeltes ja südame sees
*******
Kalendris küll on kevad
kuid hinges talv
alati sel märtsihommikul
kui aastakümneid tagasi
öösel
lapsed
emad
ja isad teises vagunis
ümberringi võõras keel
võõrad pagunid
ja üle kõige võõras meel
ja teadmatuse kauge tee
Läbi talveunes maja
eemalduva aja
vaevukuuldav kaja
üle puhtaks roogit raja
palve
palun ära saja
Härm pudeneb
ja mõtetest meil varsti
talv taandub
Rõõm sugeneb
kui kevadpäikse kiir
me põsel maandub
Liugu ei lase
Hernesuppi ei söö
Vastlakukli pistsin juba jaanuaris nahka
Täna on mul hooleta olla
Ja vastlapäeva pidada
Voodilinade vahel
Mu ema sündis küünlakuus
ja küünlakuus ta suri
just täna
oli laupäev ja päike paistis
Praegu kuusteist aastat hiljem
on taevas hall
puudelt pudeneb külma valget lund
Ema ei armastanud talve
ema armastas kevadet ja lilli
siis kaevus ta küünarnukkideni
oma lillepeenardesse
Emas oli palju ambitsiooni ja elujulgust
muusikat
luulet
varast ärkamist ja tööd
Kuidas Sul läheb, ema?
Järjekordne pakaseöö trambib ukse taga jalgu lumest puhtaks
ära mitte loodagi
ega ma sind sisse lase
teen aga jälle tule pliidi alla
ja panen vannitoas lisaks põrandaküttele ka radiaatori tööle
mu elu sisuks ongi praegu ainult kütmine
hommikust õhtuni
pliit
ahi
pliit
ahi
Näe
härmatanud kuusel õitseb käbisid
ja külmas õhus lõhnab valge kaugus
kui ükskord jaanuar saab lõpuks läbi
siis
ehk lootusrikkaks muutub talveraugus
Ehk koguda end jaksab meie mõtteuid
kui põski soojendab päev pikk ja hele
ja Looja hoiab meid ja meie hingepuid
kui läheme taas vastu kevadele
