Hiidiisop oma õites
veel kumalasi toidab
ja köögis vaikselt
pühitakse lõõre
Ja homsest saadik üldse
september meile koidab
teeb aeg mu ajus
omatahtsi sõõre
Ja ega muud mul pole
kui need mu oma päevad
mis mulle antud
need ma võtan kanda
Ma usun
loodan ikka
kui rasked mööda läevad
on elul mulle
paremaidki anda
Õhtuti põletan elu
põletan minevikku
õhus keerleb söestunud sõnu
heljub elatud elu helbeid
tuli on ilus
toob rahu mu meeltesse
puhastab
lohutab
annab uut jõudu
kaua veel hõõguvad söed
minu elatud päevade tuleasemel
olen elupõletaja
Kõik marjad jäid ootama põõsasse
ja õunadki puu alla rohtu,
küll otsisin hommikust õhtusse -
ei leidnud ei rõõmu, ei lohtu.
Siis neelas mind tumedaim sügavik
ja paljud, kes pöörasid selja,
kuid käsi nii soe ja nii sõbralik
lõpuks ikka tõmbas mind välja.
Mis sellest, et rajad on rohtunud
ja tagasi enam ei tulda.
Need, kellega siin ilmas kohtunud…
Nüüd kohtume teisel pool mulda.
Suvi süütab küünlaid
Juba käivad hallad
Silmapiiri taga
Sügis radu tallab
Mõni laulab rõõmust
Mõni laulab valust
Mina laulan metsa
keskel vanast talust
Tahaksin olla mittekeegi
Tahaksin olla mittemidagi
Isegi mitte lill
Leht
Ega linnusulg
Lihtsalt olemata
Küll ma siis oleksin alles rõõmus :)
Miski torkas mu kanda,
kui jooksin ma paljajalu
oma õhtute randa.
Jajah…
See oligi valu.
Nii hästi maitses üks sõõm
minu päevade peekrist.
Jajah…
See oligi rõõm
ja elu otsustav teerist.
Kui mu hooletuid näppe
riivas varitsev lõikehein
(jättes verevaid täppe),
siis teadsin - see oligi lein.
