Koob vaikus mälestuste kuldset niiti
ja üle minu õue astub sügis.
Kas meenutuste kuldsest leheprügist
ma leian meelerahu?
Leian?
Siiski?
Jah, leian…
Keset kurjaks läinud ilma
loob mõte minevikku viivad sillad -
nii sügisõhtus külmas
tumelillas
ei jää ma soojusest ja armust ilma.
Ja sügisõhtu külmas ärkab lilli
ning niidul puhkeb kevadisi tuuli,
ma langen mälestuste sisse suuli
ja mängin metsaserval pajupilli.
Ma mängin ära hävingu ja valu,
saab maailm jälle turvaliseks loodud
ja näib,
et headus
polegi veel poodud,
vaid üle välu kõnnib paljajalu.
Nii on,
kui sügisõhtus kütad pliiti,
kus kahisemas tee
ja lõõmab halge
ning meeltes tuikab tali valusvalge…
Koob vaikus mälestuste kuldset niiti.
***
Meie maailm
kes sa tähendad maad ja ilma
ehk maad ja taevast
meie emakeeles
ja oled üks väga vana sõna
Sinu tahtmine sünnib niikuinii
taevas ja maa peal
sa annad meile meie igapäevase leiva
Aga kas sa suudad andestada selle
mida meie sulle teinud oleme?
Kiusatuses muudkui tarbida
tarbida
tarbida
teha kurja
kurja
kurja
Kuna me arvame
et oleme inimestena nii kuradi kõikvõimsad
aga pole ju
oleme kaduvväikesed muldsed mutukad
Meie maailm
kes sa oled maa ja ilm
maa ja taevas
hoia meid rumalaid ja väetikesi
veel viivukese
- Ann Neljas
