Valdav osa elust ongi elatud

Me kõnnime kaugete randade poole

Ja käidud on suur osa teest

Nüüd üle veel otsata veest

Ja punkt pandud saab meie elude loole 

Suvi sureb

Kaugemale suvest

Lähemale talvele

Ärkad suveunest

Sead end talvevalvele

Kahe käe ja südamega hoiad kinni päikesest

Soojad õhtud võtad kaasa suvest kullaläikesest

Suvi sureb. Nagu inimene. Kurb on. Kurat võtaks küll! 

Surm puudutab alati

Nii nagu päevahelendus kaob üle vee

ja kõiksus kõnnib olemise kõrval

nii peatub äkki ootamatult rõõmus tee

saab otsa ajas 

igaviku serval

Säält edasi vaid üksinduse valu

meist lõikab viile

lõikab kuni luuni 

ja mälestuste kildudel me paljajalu

nii ahastuses kõnnime või kuuni

Ja ainuke mis meile jääb on armastus

ja lootus

kohtume ehk tõesti veel

kui igal õhtul kustub päevahelendus…

uus hommik koidab

lohutab ehk see…

 

Öil hortensiavalgeil

Öil hortensiavalgeil

kui kuu käib teisi radu

ja tähed on eiteakus

õues tuul rapsib tiibu

aias rabiseb vaikus

õunte

kreekide 

sadu

taeva tumedail palgeil

mõned sinakad triibud

ja rohekas helendus

millalgi kesköö paiku

Öil hortensiavalgeil

- Änn

Vana maja vaim

Ei ole enam justkui sellest ajast

ei ole enam justkui sellest loost

ma olen pärit päevinäinud majast

mu õnnehetked pudenevad koost

Veel elan

hingan

kuid see pole sama

ma olen justkui varju vajav taim

ja kui ka keegi peakski koputama

siis olen ühe vana maja vaim

Nedo Nisso

 

Tahaks

Elu tiivalöögid vihisevad mööda

Mööda libiseb ka valgeid laevu

Küsid endamisi

Lüüakse?

Ei lööda?

Vaatad tuleviku musta kaevu

Vaatad mineviku udust silmapiiri

Ainult olevik on siin ja praegu

Piki ülespoole tõusvaid kirkaid kiiri

Tahaks minna väljaspoole aegu 

September

Pihlapuu ikka laterna läidab

Kuigi kooliteelt enam ei tulda

Suureks kes saanud

Vanaks kes jäänud

Kaugele viinud elutee käänud

Pihlapuu ikka valgust veel näitab

Kuigi ootajad läinud on mulda