Sajud käivad üle meie

Pärast viiendamat vihast vihma,

pärast kuuendamat kurja sadu

päevad pingutavad püksirihma,

hommik kõnnib hilisemaid radu.

Roosid langetavad õielehti,

liiliate silmist lahkub sära…

Varsti suve seadused ei kehti,

varsti tema lihtsalt läheb ära.

Siis on naksti kohal hallad karmid,

siis on tarvis lihtsalt ellu jääda.

Hinges helendumas suvearmid,

mälestused riiulisse sääda. 

 

Nagu hirmu-unedes

Tuul tõusis, taevas tumenes,

pelg vaikselt puges põue

nii nagu hirmu-unedes

kesk õudset ilmaõue. 

Nii nagu hirmu-unedes

torm möllas õhtust saati

ja vahutavas merevees

julm laine peksis paati. 

Ja vahutavas merevees,

kus hulpis puid ning adru,

sääl uhuti ka kaldale

üks ärauppund madrus. 

Sääl uhuti ka kaldale

hulk laevakere laudu.

Just nagu hirmu-unedes

kesk nimedeta haudu.

Just nagu hirmu-unedes…

Sa lõpuks avad silmad.

On akna taga päikene

ja vaiksed leebed ilmad. 

Elu on selline, nagu ta on

Mis elu see valu ja vaevata???

Nagu tüürimees rooli ja laevata.

Nagu soolakurk tilli ja soolata.

Las aga pisarad voolata!!!

Sest rõõmu ei ole ju mureta.

Elu see välja ei sureta,

et kulgeb ta valu ja vaevaga

ja lõpuni põrgu ning taevaga.

 

Püha päev

Vaatan vaikust

Kuulan värve

Pühapäev on püha päev

Naha pinnal kõnnib närve

Iga erk on erk ja kärme

Tunnistama mida näeb

Kõik me läheme ükskord pikale reisile...

Naerda ikka enda üle

mitte teisi naeruks panna

siis ka valu läheb üle

hinge salvib

rahu annab

Naerda ennast

mitte teisi

(keegi pole teistest parem)

veelkord enne pikka reisi

mõnel hiljem

mõnel varem…

 

Rohtunud aias

Rohtunud aia poole

lahti on uks ja värav,

rohtunud aia aednik

ammu on kaugel ära…

Roosatab rõõmsaid flokse

rohtunud aia vilus,

potsatab okstelt õunu:

küll see on kurb ja ilus!

Päike on ikka sama 

rohtunud aia lõõsas,

kasvatab noori marju 

vana mustsõstrapõõsas.

Rohtunud aia nurgas

äraõitsenud naadid,

õhtuti kõlavad siin

ritsikaserenaadid. 

Äikese-eelne metamorfoos

Kell on minut üle meeleheite

ja päev on kõrvetavalt kuum,

loobid hunnikusse suvekleite,

su ümber tühi palav ruum.

Kell on minut üle igatsuse.

Näib, et siiski ta ei tulnud.

Pakid kokku oma ahastuse.

Ah! Mis oli, see on olnud.

Kell on minut üle unustuse,

seier tiksub aega nappi,

ühe magusmõrkja mälestuse

paned klaasi taha kappi.