Öö tammub akna taga
ja männilatvadesse
on takerdunud tähed.
Ma tean, et sa ei maga,
ma näen su sammudesse,
kui lumevalgel lähed.
Ja igast sinu astest
sääl sünnib uusi tähti
ja kerget valget lund.
Ja nendest lumelastest,
kel lased käest sa lahti,
ma vaatan rõõmsat und.
Korraks pühin käisega üle talvise pildi külma akna taga
pühin ära lume
pühin tagasi suve
õitsema hortensiad
lõhnama floksid
murule jooksma laste pisikesed paljad jalad
mustsõstrad põõsasse
õunad puusse
kirsid kinni linnunokka
maasikad kõrrele ritta
kerged heledad pilved taevasse
käo kukkuma
korraks pühin
käisega
See ei loe, et väljas on valge,
määramatus me ümber on must...
Iga väikese rõõmu alget
tänad kui lõplikku lunastust ♥️
Nüüd tuleb leppida
Tardunud ilmaga
Ükskõikse külmaga
Hõbetand härmaga
Valge surmaga
Mitte halada
Vastu pidada
Vaikimisi
Läbi sügisõhtu pimeduse põhjatuma
Läbi aastate ja läbi musta vihmamüüri
Rullub jälle lahti lapsepõlve kuldne kuma
Rullub jälle lahti minus igavene lüürik
Kuulen koorelahutaja vaikset võrinat ma
Kuulen pliidi all ja ahjus vuhisemas leeke
Tunnen lüpstud piima sooja lõhna
Tunnen maitset ka
Tunnen keelel siniseid ja külmavõetud kreeke
Vaatan läbi aastate ja tulevikuvalu
Vaatan ammumöödund aegadesse tagasi
Ja ma näen sääl ennast jooksmas õues paljajalu
Ja ma näen kui õndsalt lapsevoodis magasin
***
Nüüd ma mõtlen tihti kuidas saaks siit maa pealt ära
Ma ei looda tulevikust enam miskit head
Nüüd ma mõtlen...
Minu jaoks on palju kurja kära
Tahan sinna
Kus mu isa jälle silitaks mu pead
Kuidas ma raiskasin suve!!!
Ta pikki heledaid päevi
Tema lõhnavaid valgeid öid
Tüütasid kuumus ja parmud
Mind hirmutas torm ja äike
Ja põud tegi januseks suu...
Kuidas ma raiskasin suve!!!
Ja nüüd ma enam ei teagi
Kas ma näen
Kui ta uuesti tuleb
