Meri uhtus hommikuks hõbedat randa
ja külm oli jürikuu tuul
ma läksin
sest kõigil meil rist oli kanda
ja sosin mu paluval suul
Ma läksin
sest kõigil meil rist oli kanda
hing ihkas kuhugi üles
meri uhtus neid hõbedast laineid randa
ja hoidis kivisid süles
Meri uhtus neid hõbedast laineid randa
me läksime vastu valgust
kõik koos meie suutsime õlgadel kanda
parema maailma algust
No comments:
Post a Comment