Uppuda õitsvasse rohtu
igal kevadel uuesti
ja räbaldund ülekohtu
ära visata üldsegi
vanade põõsaste alla
las saagu sääl mullaks ja muuks
rõõm laiali pilla-palla
kasvab kõrgeks lootuse puuks
Uppuda õitsvasse rohtu
igal kevadel uuesti
ja räbaldund ülekohtu
ära visata üldsegi
vanade põõsaste alla
las saagu sääl mullaks ja muuks
rõõm laiali pilla-palla
kasvab kõrgeks lootuse puuks
Halvustavat alatooni
oma ellu mitte lasta
võimendada pehmeid jooni
vahel silmaveega kasta
seda
mida muuta ei saa
samas muuta
mida suudad
allpool taevast
pealpool maad
muutes ennast
ilma muudad
Kevad kergendust kohe ei too
enne toob palju veel põdemist
varsti jutustab sulle ta loo
mis ajus praegu kipitab vist
Meri uhtus hommikuks hõbedat randa
ja külm oli jürikuu tuul
ma läksin
sest kõigil meil rist oli kanda
ja sosin mu paluval suul
Ma läksin
sest kõigil meil rist oli kanda
hing ihkas kuhugi üles
meri uhtus neid hõbedast laineid randa
ja hoidis kivisid süles
Meri uhtus neid hõbedast laineid randa
me läksime vastu valgust
kõik koos meie suutsime õlgadel kanda
parema maailma algust
Ikka lüüakse kedagi risti
ikka on kusagil sõda
keegi just praegu surmale kisti
..................
Kellelgi alati kõht on tühi
mõnel on värvitud munad
ära täna veel soovi häid pühi
....................
Tädidel targad jutud
onudel kõrged kõned
mul on maadligi laulud
mitte palju vaid mõned
Mul on maadligi laulud
mul on metslase meeled
suurtes laantes ja soodes
kõlavad minu keeled
Suurtes laantes ja soodes
sääl veel heliseb vastu
rabalaukas lööb lupsu
laul mis lendu on lastud
Vaikus võib olla sügav kui igavik
ääretut rahu täis meri
vaikus võib olla vahel kui kuristik
vaadates väriseb veri
Kõne võib olla kui purunend laev
kähisev janust ja vaevatud
nii nagu põuaga kuivanud kaev
ammu mis liivasse kaevatud
Mõlemad neist võivad olla täis ohtu
tigedust kurjust ja valu
ometi tahaksin leida neist lohtu
plaastrit ja palsamit
palun