Roosa päev

Päev roosatab 

hoolimata kõigest

minnakse ja tullakse

armastatakse

ja mõistetakse hukka

päev roosatab

ühes silmas kurbus

ja teises rõõm

ühes käes valu

ja teises lootus

ühe jalaga valguse teedel

teisega pimeduse poolel

päev roosatab

hoolimata kõigest

Ainult õnn on iseoma

Ise oma nutud nutan

ise oma naerud naeran

ise oma valud talun

ise oma palved palun

ise oma vead ma laidan

ise ennast hädas aitan

ise oma leinad leinan

Iseoma on mu meel

iseoma on mu keel

iseomad on mu teed

iseomad otsused

Lähen kuniks antud aega

kuigi tunded musta laega

kuigi hämarad on rajad

ohverdatud maad ja majad

elu enda altarile

elu ütleb

mine

mine

Ära vaata seljataha

ära kurda

mis jäi maha

See on iseoma saatus

näitemängu viimne vaatus

Ehk veel kuskil homse taga

iseoma õnngi magab

ootab hilist tulijat

iseoma olijat

Iseoma mõtetega

iseoma võtetega

olles pikalt kannatlik

Kõik võib olla võimalik

 

Credo

Selles persseläinud maailmas

oma persseläinud elus

teen ikka veel nägu, nagu tuleksin toime. 

Tegelikult ootan vaid ema käsi, mis kaisutaksid

ja isa häält, mis ütleks:

(kui mu peas märatseb mustade mõtete turmtuli)

“Kõik on hästi, lapseke! Kõik on möödas. Meie hoiame sind, nüüd saad rahu, sinu surm tuli.”

Kallistus

 Ses erakordselt leebes reedeõhtus,

kui valmib otsuseid ja kibuvitsamarju,

veab elu minu kohal pikka musta varju. 

Küll harjun, küllap ükskord ikka harjun,

sest lootus saadab ühe noore naise

ja kallistuse sooja, asjaliku, maise 🧡