Sel vihmasel suvel
niriseb elujõud allavoolu
maa ei võta enam vett vastu
see koguneb järvedeks
uputab põllud
täidab tiigid ääretasa
kõikjal mulksub
haiseb
ja hallitab
Aga kui mõni harv päikesekiir
ulatub vettinud pilvevatist läbi
siis haarad sellest kinni
nagu uppuja õlekõrrest
ja pumpad endasse väge
et edasi kesta
kuniks elupäevi
kas või selliseid
VIHMASEID
Selles vettivas suves
Mäletan hoopiski teist
Kuuma
Ja nulgude lõhna
Ja kahte tsiklimeest nulgude all varjus
Tsiklivarustuses ei kannatanud päikese käes olla
(Õh!!! Ma pole kunagi tsiklimehi sallinud!!!)
Aga siis rippusin sul kaelas ja armastasin nii väga
Või noh
Mis iganes see ka oli
Armastuse moodi igatahes
Aga rohkem ikka selline sõbraarmastus
Mis maailma helgeks muudab
Mitte mingi nõme mehe-naise värk
Pärast helistasid ja kirusid:
Kuradi Tom!
Tuleb MULLE seletama kui ilus naine sa oled
Kõik kurvid paigas
Siis naersin
Hiljem vihastasin
Tra te mu kurve arvustate!!!
Aga nüüd kui olen kurb ja suvi muudkui vettib aga
Tuleb see mälestus
Ja ma võtan selle
Kuuma suve
Kaelas rippumise
Nulgude lõhna ja need õiged kurvid
Kui teie sääl teispoolsuses oma lollakate tsiklitega kihutate
Ja mina siin maa peal vettin
Üks nulgki maha saetud
Lõhn ja kuumus ikka ihus
Rohisin täna
Kuigi oli võidupüha
Isamaa nimel rohisingi
Et isamaa ikka ilus oleks
Ja jaanituld tegin
Lume murtud männiokstest
Ja pesin end värske ja külma vihmaveega
Et halba eemale ajada
Ja nüüd ma jään magama
Õues õitsevad sõnajalad
Homme on jaanipäev
Vihmasel suvel
Tiigid on triiki
Üks naine läheb ära
Nii lihtsalt
Tugitoolis istudes
Ja vennaga juttu rääkides
Nõksatab äkki pea
Istuma jääb vaid keha
Hing on juba kusagil mujal
Mitte kerget elu ei pea sa paluma
Vaid kerget surma
Oh kuidas tahaks ka…
Vana naine. Ja imelik. Väga vana ei olegi - kuuskümmend seitse -, aga imelik küll. Talle tundub, et on valesse aega elama sattunud, et tegelikult on 19. sajandi inimene. Et praegune elu ei huvita, tundub mõttetu. Unistab, et oleks saanud oma elu ära elatud sel õndsal sõdadeta sajandil, kui sõideti hobuste ja aeglaste rongidega, kui plasti veel ei tuntud ja tehisintellektist ei osatud halba undki näha.
Naine arvab, et tema oleks lihtsa eluga toime tulnud küll. Taredel olid selleks ajaks juba korstnad peal ja inimesed õppisid lugema ning kirjutama. Pärispõlv sai läbi, kuigi mõisale tuli veel tegu teha. Ei tea, kas toatüdruk oleks tahtnud olla? Pigem üksik teadjanaine oma pisikeses hurtsikus, kus pliidi kohal kuivasid ravimtaimede kimbud ja köök lõhnas tinktuuridest, salvidest, vahast, meest ja veel millestki. Head olid need lõhnad. Ja must kõuts volksas ahju pealt alla, kui hädalised abi otsima tulid. Hädalisi jätkus. Kes oli orgi jalga astunud või selja ära osatanud, kellel sõrm umbes, kellel käis öösiti luupainaja kallal, kes kartis kurja silma. Kui noorte neidude nägu oli vistrikuline, siis naise keedetud seep ja salv aitasid jume jälle puhtaks ning klaariks.
Noorikud, kes käima peale ei saanud, tulid ka, aga neid, kes last ära kaotada soovisid, neid naine jutule ei võtnud. Seda pattu ta oma hingele ei tahtnud, kuigi teadis küll, missuguste taimede tõmmist sel puhul juua. Polnud tema asi elu hävitada, aukartus oli liiga suur ja hirm Kõigevägevama ees samuti. Kahju oli küll äranarritud tüdrukutest, kes häbiga end linalikku uputasid, aga ikkagi polnud naine nõus. Valetas, et ei tea. Ei oska. Eks valetamine ole ka patt, aga väiksem ikka kui tapmine. Ja ega naine võinud kindel olla, et pärast kange kihvti joomist ema ise koos sündimata lapsega Looja karja ei lähe. Parem mitte torkida niisuguseid asju.
Lapsi käis ilmale aitamas, kui mõnel raskejalgsel aeg säälmaal, ja nurganaisi turgutas oma vürtsikate jookidega. Isegi mõisa kutsuti vahel, kui mõisalastel isupuudus, kõht haige või nahk kare oli. Siis aitasid naise keedetud teed ja meelõhnalised salvid. Paar pakktaru oli naisel hüti ümber. Neid ta ise hooldas ja säält ka tarviliku mee, õietolmu, vaha ja taruvaigu sai, millega haigeid tohterdada. Mesilinnukesed naist armastasid, ei nõelunud nad teda vihaselt, mõne üksiku piste vahel harva tegid, aga see oligi pigem rohu eest.
Ühel pakaseööl klopiti meeleheitlikult naise uksele. See tõusis sängist särgiväel, tõmbas suurräti ümber ja laskis sisse Tammearu noorperemehe, kel haige tüdruk süles. Perenaine ise ei saanud kaasa tulla, oli murest murtuna rinnalapsega koju jäänud. Mees kihutas mitme versta tagant saaniga kohale, sest asi tundus hull. Laps oli mõni päev tagasi põrandal paljajalu joostes midagi jalga torganud. Küllap pääses mustus haava ja täna õhtuks nuttis tüdruk kiljudes, jalg paistes ja punane. Paistetus hakkas järjest üles põlve poole ronima. Enam ei juletud oodata ega arvatud, et küll see ise paraneb ja üle läheb.
Mõneaastane tüdrukutirts oli loid ja vigises vaevu, ei lasknud haiget jalga puudutadagi, kui isa ta tekkide seest lahti kooris. Naine hakkas ruttu askeldama, kallas pruunidest pudelitest ühte viinapitsi tumedat kanget tinktuuri ja teise venivat siirupit. Kui sa nüüd hea laps oled ja selle kibeda rohu ära jood, annan sulle magusat peale, meelitas naine. Laps jõi, tegi krimpsus näo, tahtis nutma hakata, aga ruttu andis naine lonksu magusat siirupit ja laps rahunes. Ta jääb nüüd magama, sosistas naine isale. Õnneks oli pliidipajas veel õhtusest kütmisest sooja vett. Naine kallas seda palisse, lisas sortsu mingist kolmandast pruunist pudelist. Vesi värvus punakaks ja lapse jalg pandi ettevaatlikult vette. Naine mudis seda tasakesi ja vangutas murelikult pead. Viimsel hetkel, viimsel hetkel, pomises ta vaikselt, põletas siis küünlaleegis nõelaotsa ja torkas jalga. Laps oigas vaikselt läbi une ja isa ohkas last süles hoides. Ära vaata, tõreles naine ja mees pööraski pea kõrvale. Naine muljus õrnalt lapse jalga, millest nirises rohekat mäda.
Pärast mitmekordset vee vahetamist palis ja haige jala silumist määris naine sääre ja talla vängelõhnalise salviga ja sidus puhta linase palakaribaga kinni. Nüüd on kõik Jumala käes, ütles ta. Mina tegin, mis ma vähegi oskasin. Sõida nüüd koju ja palveta, et laps paraneks. Tüdruk magab veel kaua, las ta magab rahulikult, äratada pole tarvis, puhaku ja olgu sängis. Kahe päeva pärast võtke jalg lahti, kui enam punane ega paistes pole, on tüdruk pääsenud. Kui on ikka veel paistes, siis… Naine vakatas ja ulatas mehele ühe pruunidest pudelitest. Andke lapsele juua keedetud vett ja pudelist iga kord sorts sisse. See on magusa maitsega, joob hea meelega. Riie, mis jala ümber on, põletage ära, seda puhtaks pesta ei või, muidu tuleb häda tagasi. Naine naeratas esimest korda öö jooksul. Mees naeratas vastu. Kerge südamega. Usu ja lootusega. Keeras tüdruku tekkide sisse ja läks. Tänu ei tohtinud öelda. Tänu tehti hiljem. Siis, kui paranemine käes.
Naine tegi hüti korda, puhus tule surnuks ja läks veel korraks sängi, kuigi und enam ei
tulnud. Aeg oligi varsti hommikus ja toimetused ootasid. Naisel elasid pisikeses laudapugerikus toa seina taga lammas, kits ja kanad, kes talle villa, piima ja mune andsid. Hapukapsad ja soolaseened olid tünnis, kartulid ja muud juurikad keldris. Palju see väike kuivetu naine siis ikka sõi. Tervendamise eest ei tohtinud tänu öelda ega raha pakkuda. Kõik teadsid, mida tuua ja tooma pidi alles siis, kui häda möödas. Toodud kraam pandi vaikselt vöörusesse, kust naine selle hiljem leidis. Toodi seda, mida naine rohtude tegemisel tarvitas, ise või loomad sõid või mida igapäevases majapidamises tarvis läks. Oli see viinapudel, mage searasv, võipütike, jahu-, tangu- või viljakott, mõni meetrike linast või villast kangast, veerand sülda kuivi küttepuid, suitsusink või äsjapüütud havi. Need sobisid, need kulusid marjaks.
Laupäeval, kui Tammearu peremehe käigust hakkas juba nädal täis saama, läks ilm sulale. Nüüd oli paras aeg sauna kütta. Naine võttis kaelkoogud ja ämbrid, et allikalt saunapatta vett kanda. Toa juurde tagasi tulles nägi ta, kuidas Tammearu kõrb ruun uhke saani ees minema traavis, nii et sulalund kapjade alt lendas. Tammearu oli jõukas talu ja õnnistatud ka lahkete inimeste poolest. Vööruses seisis kõrge viinapudel, suur savikauss searasvaga, kott saiajahu, kott nisuteri kanadele, suitsuribi ja kokkulapitud peenlinane kangas. Naine naeratas kerge südamega. Mida see muud ikka tähendas, kui et lapse jalg oli terveks saanud.
Nii see naine elab. See imelik. Elab 21. sajandil, aga nii palju, kui võimalik, põgeneb ajas tagasi. Mõtetes enne und ja igapäevaelus ka. Kütab ahju ja elab metsas, kuigi linn on jalutuskäigu kaugusel, aga sinna ei taha. Skrollib päevad otsa oma nutitelefonis ja tõmbab tänapäevases WC-s vett, aga ise on pärit üle-eelmisest sajandist. Imelik on ta tõesti. See naine, kes valesse aega on elama sattunud. See, kes oleks tahtnud elada oma elu ära sel õndsal sõdadeta sajandil.
Karl Emil
Nüüd õitseb jälle punane pojeng
ja kõik on nagu ikka
kui algab juuni
on elu
sünd
ja surm
on ilu
õnn
ja hurm
ja taevateed sääl pikka
sa kõnnid Kuuni
kui õitseb jälle punane pojeng
Me päevad nagu pudemed ja puru
kaduvad kui õietolmgi vihmaveel
ja rohelisest rohelisem muru
ja inimlaps kes alati on teel…
