Ühest Lea fotost inspireerudes

Kui kustub leek ja tuhmub säde

ning lahti sõlmitud saab ling,

siis loojangusse ära läheb

üks õrn ja helevalge hing… 

Minul on nii

Muretult elasin maakeral

Kodusel turvapallil

Nüüd aga kõnnin kui noateral

Iga minut on kallis

Rahu ja rõõmu mis toob

….

Minu jaoks palju on muutunud

Maailma uueks meil loob

Kurjus mis hingi on puutunud

Nüüd tuleb kõndida noateral

Mitte kukkuda katki

Selsamal endisel maakeral

Teha saab parematki

Kaplinskiga kahasse

Säälpool tiiki vanas kreegivõsas

õitseb murdunud haruga puu

suures punases kukerpuupõõsas

siristab põõsalind

kes siis muu

Nagu allnõlva sarapikuski

ammu siristas seesama lind

küllap pilvede imelikkuski

ülalt tunnistab mind ja ka sind

Paljud on juba ammugi ära

paljud on siiski ikka veel siin

ei tea kas enam ootabki värav

või on kinni

ette lükatud riiv

 

Metsas ja rabas

Linnast läksin ma tagasi rappa

puude ja põõsaste vahele

kõrred kargasid seelikusappa

ja ruumi jätkus siin kahele

Ruumi jätkus ja ööd olid kuumad

aasta läbi kestis siin suvi

elasime kui metsikud puumad

või hoopiski kaks turteltuvi

Kuni ilm pööras sootumaks ära

ähvardas

karjus

hüüdis ja huikas

ja selle koleda keele kära

taas me rakkude mälus tuikas

Nii ma peidan end metsas ja rabas

puude ja põõsaste vahele

antaks elu veel maailmas vabas

kõigile

ja meile kahele

 

Millest?

Peas kumiseb sõnu ja tatti

on köha 

nohu 

ja pühapäev

läbi magamistoa akna näen

taeva halli vanunud vatti

Läbi magamistoa akna näen

vana ploomipuu kõrget võra

tema koore sees külmamõra

kui õues on maikuu pühapäev

Tema koore sees külmamõra

ehk on sügisel okstel vilju

nii mõtisklen ma tasahilju

haigus ajju vajutab sõra

Nii mõtisklen ma tasahilju

ei oskagi öelda et millest

vaasis puhkevast roosast lillest

mis iial ei kandma saa vilju

Vaasis puhkevast roosast lillest

ja köhast ja nohust ja tatist

ja vanunud mõtetevatist

ja millestki veel…

Aga millest?