Üks on vaikne kodukana
koduõuel teri nokib
teine kirest pimedana
mööda ilma ringi rokib
Kolmas võtab mehe püksid
tõmbab iseendal jalga
neljas aga ihuüksi
igat oma päeva algab
Viies tunneb siirast mõnu
kõrgist vaatest ülalt alla
kuues palju tarku sõnu
teiste peale välja kallab
Seitsmes aga salamisi
punub püüniseid ja paelu
kaheksas kuid endamisi
toksib tasa mõttenaelu
Üheksas on üleilmne
tal on võimalus ja vägi
kümnes aga sinisilmne
murueide tütreid nägi…
Jalgades ja hinges
alles veel tunne
joosta kontsadel kõrgetel
üles ja alla põrgetel kergetel
taevatreppide mööda
midagi teadmata
mustadest varjudest
mürgistest marjadest
ohtlikus laukasoos
meie kõikide eluloos
kildhaaval pudeneb koost
meie kõikide tulevik
kivi kivi peal enam ei püsi
kus oli kindlus
sääl hõõgub süsi
küsi või ära küsi
vastust ei teata
hullunud ratsut enam ei peata
kõige kindlamgi käsi
iseenese sisse poed
sääl on su pehmed koed
sääl on su kaitsev säsi
